„Ära mine autoteele!” ütleb mu seitsmeaastane tütar oma kolmeaastasele vennale ja mul tuksatab sees. Et miks see laps tunneb oma venna pärast sellist muret ja võtab vastutust kohas, kus talt oodatakse ju ainult, et ta ise mõistliku liiklejana kõnniteel oleks?
Ammu enne poja sündi rääkis üks tark naine mulle, mis on mingi elujärgu ülesanne ja et esimesed 14 aastat peaks laps saama olla vaba kõrvalisest vastutusest nt nooremate õdede-vendade ees. See mõte oli mulle uus, sest mina olin oma vanemate tutvuskonna vanim laps, alati see mõistlik, kes vaatas, et kõigil hästi oleks, korraldasin ja vastutasin. Aga mõte kahe esimese seitseaastaku suurest vabadusest tundub mulle siiani täiesti õige. Ma tahaks, et mu lapsed saaks kõigepealt enda tiivad tugevaks kasvatada, enne kui lendu peavad tõusma.
Kust siis mu laps minu vastutuse üles korjas, et vaatab väikevenna järele olukorras, mis peaks olema ainuüksi minu kui ema töö? Kas ma olen midagi tegemata jätnud?
Kas on võimalik, et mina realiseerin oma vanema õe kompleksi, mis mulle omal ajal sisse kasvatati, praegu nö suures maailmas asju ajades, justkui üritades midagi paremaks teha, selle asemel, et olla kodus oma väiksema ja oma suurema lapse kõrval, et anda neile asjakohane kasvukeskkond?
Eks ole selles blogipidamises ka ju maailmaparandamise vidin küljes. Ma näen, kui palju on minu ümber tarku emasid, kellelt mul on alailma midagi õppida ja mulle on tundunud, et kui ma osakesegi oma suurtest avastustest siia kirja panen, saavad ehk lugejad ka midagi endale vajalikku teada, ka siis, kui nad ise selliste inimestega ei kohtu. Mu selline arusaam kõneleb ju pigem usaldamatusest tõsiasja vastu, et teistel inimestel on omad kohtumised ja teadasaamised ja võib-olla ka ilmutuslikud sisekaemused. Ning sellest neile piisabki. Et polegi mingit vajadust siia midagi kirja panna. Vähemalt mitte maailmaparandamise mõttes (blogindusel on mulle muid häid mõjusid ka). Ja kes teab, võib-olla pole ülejäänud ettevõtmistel rohkem mõtet? Et oleks ikka õige istuda kodus ja hoida oma lapsi oma tähelepanu sees ja jätta kõik ülejäänu sinnapaika?
Võibki nii olla. Teoorias ja kellegi teise jaoks. Ainult vist mitte minu jaoks, kes ma ajapikku ära manduksin. Ma vist vajan rohkem kontakte ja koduvälist tegevust kui ühele "õigele koduperenaisele" kohane (seda viimast rolli ma tõesti ei kanna välja). Need koduvälised kohtumised ja toimetused toidavad mu hinge. Kui ma praegu nii tungivalt vabadust vajan, kas see on märk sellest, et mul jäi oma lapsepõlves vabadus kogemata, ja selle asemel tuli võtta kõiksugu vastutust noorema õe kasvatamise pärast, sest minu noored vanemad ajasid oma asju?
Iseasi, et kes sel ajal mu laste kõrval on, kui mina maailma tuuli taga ajan? Ja kuidas saaks nii, et mu tütar saab oma lapsepõlve täiega maha pidada, enne kui kohane aeg selleks otsa saab?
(Sellest, kuidas mina oma laste kõrvalt teist lapsepõlve pean, on siin blogis korduvalt juttu olnud. Sest esimene kord jäi mitu olulist asja puudu.)
Tipp Ja Täpp
7 kommentaari:
Ma arvan, et rahva seas on mingi kummaline arusaamine vastutusest ja selle kasvatamisest. Umbes nii, et vastutust hakkame kasvatama pärast puberteeti. Siin on vist sama nagu rääkima õppimisegagi. Kui õigel ajal ei saa õpetust, siis ei õpigi rääkima. See mõte tekkis mul lugedes Mirri mõtteid. Vt. http://mirrilood.wordpress.com/2009/05/17/hull-lugu
Minu meelest on parim viis lapsest vastutustundliku inimese kasvatamiseks ta juba varakult millegi eest vastutama õpetada. Ja matkides ema, hakkavad ju vanemad lapsed ikka nooremate eest vastutama. Seda soovi maha surudes, saab lapsele ainult kurja
Kusjuures, minu arvates on kaks ise asja vastutus ja teiste inimeste tähele panemine. Vastutus oleks näiteks see, kui sa ootaksid, et sel ajal kui sa lähed tööle sinu seitsmene laps teeb kolmesele süüa ja jälgib pidevalt, et tal oleks huvitav ja ta ohtlikke asju ei teeks. Ja nii iga päev. Ühesõnaga see, et kui teda ei ole, siis ei ole kedagi elutähtsate asjadega tegelemas.
Teisest hoolimine ning tähelepanek on see, et ta tabab konkreetse ohtliku situatsiooni ära ja ütleb. Mitte ainult nooremale vennale vaid ka näiteks sulle. Kui sina oleksid hakanud kogemata astuma autoteele valel hetkel ja ta oleks seda sulle ütelnud, kas sa tunneks ka, et ta vastutab sinu eest? Tore on ju see, kui kunagi ta võhivõõrast inimest ka ohu eest hoiataks, kasvõi lihtsalt "ettevaatust" hüüdes.
Kuidas sa lendama õpid, kui ei katseta üldse, mis siis, kui tiivad ei kanna, aga liigutamist saab ikka õppida. See on tore ju ka.
Ja üldiselt - kui sa ei ole kohustanud teda vastutama, ju ta siis teeb seda heast meelest. Küllap siis on tema jaoks see õige asi.
Ma pidasin silmas, et väikevenna eest vastutamine on talle liig. Esimese lapse töö on avada ema sünnitusteed ja silmad ja süda ja selle kõigega on tal tööd juba niigi. Lisavastutus teise lapse turvalisuse eest on selles vanuses vara.
Kahtlemata mulle meeldib, kui inimene on tähelepanelik ja hooliv ja seda mu tütar tõesti on. Ta teeb seda kõike tõesti loomulikust soovist ja on väga tähelepanelik nt kõigi pahanduste suhtes, mida see kolmene hulgi teeb alati, kui võimalust, ja ohtude suhtes ka.
Ma muidugi olen tütrele selle eest väga tänulik, sellise tüübi nagu väikevend järel üksi joostes muud elu elada ei jõuakski.
Aga esmatähtis on minu jaoks, et tema jõuaks praegu oma elu elada. Ja kogu aeg. Kui palju on Eestis naisi, kes end maha salates teiste järel jooksevad - kui palju head sellest sündimata jääb, et elatakse teiste, mitte enda elu. Enda eest vastutama õppida on talle paras praegu ja selles ma toetan teda igati. Poisil on ka paras vanus enda tegude eest vastutama õppida (juba ammu, algusest peale).
Teiste eest vastutamine on kõrgem tase ja selleni võiks rahulikult küpseda, et mõista ja vahet teha, kus on õige vastutada ja kus on õige jätta vastutus tegijale, arvan. Võib-olla see näide polnud siin parim ka (ohuolukorda polnud, tänav oli tühi, aga muidugi ei peaks laps niisama ka tühjale tänavale astuma).
Aitäh kommenteerijatele mõtteaine eest!
[Mis puutub Mirri gaasitoru loosse, siis ma arvan, et gaasitoru kogemuseta inimene lihtsalt ei tea, mis torud need seal lae all on ja tegemist on vastutamatuse nõrgema juhu teadmatusega, sest seal ei ole silti: ohtlik, gaas!]
Mulle tundub, et Eestis on palju naisi, kes võtavad vastutust liiga laialt, mina nende seas, ja püüan teadlikult vähem võtta.
Ja väga palju on ka mehi, kes ei võta piisavalt vastutust. (Minu meelest on selle taga Eesti iive, mis üksikisiku tasandil võib olla kurb lugu, aga rahva tasandil saada väljasuremise põhjuseks.) Kusjuures need kaks on omavahel seotud ka: kui naised võtavad kogu vastutuse ära, siis meestele ei jäägi midagi. Nii et kohaste piiride üle tasub minu meelest mõtiskella (olen nendega ka nõus, kes väidavad, et ma liiga palju mõtisklen, selle ajaga võiks midagi kasulikumat teha; mulle lihtsalt need kasulikumad asjad ei paku vahel huvi).
Iseasi, et mis ma sellest algsest küsimusest lapse vastutusest mõne aja pärast mõtlen. Kui asi on tõesti lapse vabas tahtes, kas siis on kõik hästi? Võib olla, et on. Aga võib ka olla, et ma olen selle vastutuse ripakile jätnud, kui laps on vajalikuks pidanud seda üles võtta - nagu tublid eesti naised ikka teevad.
Mirri gaasitoru loo juures ei hämmastanud mind mitte see, et nad lõuga tõmbasid, vaid see, et kui gaas sisisema hakkas, siis ei kutsutud mitte abi vaid mindi minema. Mõtlemata sellele, et on terve maja surmaohtu jätnud.
Aga kui sa kardad, et ainult üks õpib vastutust võtma, siis võid ju laste tähelepanu sellele suunata, stiilis - ütleme õele aitäh, et ta pani sellist asja tähele. Siis näeb ka noorem, et see, kui sa paned teisi tähele on kiiduväärt asi ja püüab ka. Sest muidugi, sul on õigus, on hea kui kõik vastavalt oma jaksule teisi tähele panevad. Kui lapsed näevad, et inimesed nende ümber üksteist aitavad ja selle eest tänavad, siis nad kipuvad seda matkima, mul on selline mulje.
Teine asi, mida ma mõtlesin, et enda eest vastutama õpitakse ju ka jupi kaupa. Kui sa oled mingi jupi ära õppinud, siis selles vallas võid teisi ka aidata, ilma, et see oleks koorem. Et kui tüdruk ise ei lähe vales kohas tänavale, siis ei ole hullu, kui ta teise eest vastutab.
Ma mäletan, et mul oli vanematega see diskussioon, kui ma viieselt kassi tahtsin. "Kui sa õpid omaenda asju korras hoidma, siis võib. Aga sa ei saa vastutada teise elusolendi eest, kui sa ise veel ei oska".
/aga mulle väga meeldib su blog. alati paneb mõtlema/
Märkasin, et mina suhtusin tollesse gaasiloosse nii, et kes teab, kas need poisid üldse aru said, et gaasi tulema hakkas, torugaas ju eriti ei lõhna ja kuivõrd lärmavad purjus inimesed seda väga vaikset sisinat kuulevadki. Mis ei tähenda, et seda lugu võiks niisama jätta, kriminaalasja vms algatamine on täitsa omal kohal ja rohke meediakajastus ka. Aga ma arvan, et pole ühte ega teist, sest keegi ei viitsi sellega tegelda. Gaasimehed käivad järjekordsel väljakutsel ja inimesed ohkavad kergendunult, et seekord jäid ellu. Mõni üksik satub seda Mirri blogist lugema, aga ülejäänutel pole halli aimugi, et sellised lood üldse juhtuvad. Mina nt ei teaks, kui keegi lahke inimene poleks siia seda viidet jätnud. Niipalju siis vastutusest.
Kas see on minu vanema õe kompleksi osa, kui ma arvan, et siin võiks nii üks kui teine midagi paremini teha, soovitades osaleda kollektiivses vastutuses ja sellejagu justkui vähendades individuaalse vastutuse osa? Aga minul pole õigust visata kivi noorte purjus inimeste pihta, kui ma ise selles eas kuigi mõistlik ei olnud (olen vastutustundetu liiklejana kaasinimeste elu ja tervist ka ohustanud). Ma arvan, et inimestele tuleb tutvustada nende tegude võimalikke tagajärgi, sest nad ei pruugi ise selle peale tulla (vanasti autokoolis ohutusest juskui poleks räägitud). Maailm on väga suureks ja kirevaks läinud. Mina ei saa enam aru, kus on kelle vastutuse piir ja kas üldse on mingit mõtet rääkida vastutuse piiridest.
Mina sain 11selt koera, olles eelnevalt allkirjastanud dokumendi, kus kinnitasin, et teen nurisemata lisandunud kodutöid (kogu korteri märja lapi ning tolmuimejaga üle võtmine kaks korda nädalas) ja hoolitsen koera eest. Mida ma ka tegin – täies mahus ja ulatuses. (Ma ei mäleta, et mu vanemad oleks kõneväärselt lisatöid koeravõtust saanud, niikaua kui ma kodus elasin, ma jalutasin ja söötsin ja pesin ja õpetasin koera.) Õde allkirjastas samasuguse dokumendi, aga jättis ajapikku üha enam töid tegemata. Eks ta olnud noorem ka ja väiksem koerahuviline ja ma ei mäleta, kas talt nõuti nende kohustuste täitmist. Nii et mine võta kinni, mis ja kuidas. Miski sellest on ikka vanusega ka seotud, et milline vastutus on mingis vanuses kohane ja milline mitte. Praegu ma arvan, et mu õel on need vastutuse piirid kohasemas paigas kui mul, kui sellised piirid üldse olemas on.
Armsad inimesed, kes te siin kaasa mõtlesite ja kirjutasite. Pärast veel ühte vestlust jõudis minuni see teadmine, mida ma sel korral otsisin ja mul on selle üle hea meel. Teie mõtted ja väljaütlemised olid ka toeks ja aitasid mul õiget ära tunda. Aitäh!
Postita kommentaar