Muinasjutt lapse elus

Praegu on hingedeaeg. Looduse kalendri järgi elavale inimesele on see vaikuse, endassesüüvimise ja lugude aeg. Seepärast ma kirjutan muinasjutust lapse elus, osalt inspireerituna Aruküla Waldorfkooli esimese klassi õpetaja Maia-Reta Trampärki 7. novembril peetud loengust Keilas. Kasutatud on ka Monika Gustavsoni raamatut „Laste aeg. Laste aed” (PreMark 2004).
Muinasjutt toob meieni paganliku aja ajaloo, tema vanust hinnatakse 13 tuhande aastaga. Muistsed rändlaulikud bardid jutustasid tuhandeid aastaid lugusid sõna-sõnalt ümber ja nii on need säilitanud oma arhailise tarkuse meie ajani. Ja muinasjuttudes on varjul suur tarkus, mis peab kindlasti jõudma lapseni, et aidata teda inimesekssaamise teel. Rudolf Steiner on öelnud, et lapsemeel on ürgne. Selleks, et arusaam headusest nendeni jõuaks, peavad nendeni jõudma muinasjutud.
Muinasjuttudes avaneb elu tarkus võrdpiltidena. Loo algus on alati ilus – see on rõõmsa, imelise lapsepõlve võrdkuju. Siis juhtub midagi koledat või lahkub tegelane kodust õnne otsima – see tutvustab lapsele teismeeas saabuvat tulevikku, mil maailm oma maskidega hakkab lapse ümber pöörlema, raske on valikut teha, kui ümberringi on nii palju erinevaid ahvatlusi ja lõputuna näiv segadus. Ja muinasjutu lõpp on alati õnnelik, see annab lapsele lootust, et hea võidab kurja üle ning ühtlasi kasvatab hingejõude, sest vanades muinasjuttudes võidavad tegelased ikka oma vooruste tõttu. Kõik muinasjuttude tegelased on arhetüüpsed ja esindavad inimese mingeid loomuomadusi, ka tegevused ja esemed sümoliseerivad midagi, seetõttu saab muinasjuttude kaudu anda lastele pildi tõest ja jäljendamisväärsest maailmast ilma moraali lugemata.
Uku Masingu väitel (Akadeemia esimestes numbrites ilmunud artikli põhjal boreaalsest mentaliteedist) on indo-euroopa lugudele omane hea ja kurja võitlus ning edenemine, kuid on ka teistsuguseid, soome sugu e põhjarahvaste lugusid, kus võitlust ei ole, puudub loo areng selles tähenduses. Tükk aega mõtlesin, mida siis selline lugu võiks meile edastada. 8. novembril sain vastuse elukutseliselt muinasjutuvestjalt Piret Päärilt, kes lastekirjanduse keskuses lastele lugusid jutustas. Piret Päär rääkis oma kohtumisest ja äratundmisest, et kõige tähtsam on elus armastus. Ja kõige tähtsam õppimine ja õpetamine on õpetada laps armastama elu. See üks lihtne tõdemus mõtestas minu jaoks nagu haldjakepi puudutuse väel kõik need arhailised muinasjutud, mida ma nii hea meelega oma tütrele olen ette lugenud. Trükitud raamatulehtedelt ei leia soojust ega armastust, kui seda sinna ise sisse ei loe. Aga küllap need muistsete aegade jutustajad juba teadsid, millest ja veel enam – kuidas nad jutustasid. Elu ise ongi armastus, kui seda nii võtta.
Lapse elus on kaks tähtsat asja: mäng ja muinasjutt. Mäng kasvatab lapse terveks väljapoole. Muinasjutu kaudu saab laps sisemiselt terveks kasvatatud. Samavõrd, kui laps tahab oma keha suureks kasvatada, on tal vaja suureks saada ka hingelt. Muinasjuttude uurija Jacob Streit ütleb, et muinasjutud toetavad hingejõudude arengut ja pakuvad tuge fantaasia arengul.
Lektor rääkis, et 2...4aastased lapsed on ürgolendid, kes on vaimselt äärmiselt avatud ning võtavad jutust selle, mida sealt võtta on. Selleks, et laps saaks jõuda loo ivani, peab selleni kõigepealt jõudma täiskasvanu ja siis lugu jutustama, mitte lugema. Jutustamine on oluline sellepärast, et loomulikul jutustamisel, mil täiskasvanu kõneleb endast lähtudes, tekib pildirida, mis kandub lapsesse üle ning annab ainest tema loovateks mängudeks. Kuni koolieani väljendab laps end põhiliselt tegutsedes ja kuna muinasjuttude sisu on nii konkreetne ja tegevusterohke, suudab laps end nendega kergesti siduda ning luua oma sisemised pildid.
Sageli vajab laps ühte lugu korduvalt üha ja üha – sest see toidab tema hinge tuttaval ja turvalisel viisil just siin ja praegu. Paljud väikelapsed vajavad, et esitus oleks õhtust õhtusse sõna-sõnalt sama. See korduvus kasvatab ja tugevdab lapse tundeelu. Muinasjuttude puudumine jätab lapse hinge tühja koha, mis ajapikku kõvastub ning laps kasvab kalgiks ja tooreks. Muinasjutt on lapse hingeelu toit.
Muinasjutul on ka kasvatuslik roll: korrektuurmuinasjutte kasutatakse selleks, et last tema arenguraskustest üle aidata. Käskimine-keelamine-kamandamine vähendavad lapse enesekindlust, muinasjutt kasvatab seda. Lisaks võib loota, et kui laps ise loo kuulamise järel otsustab teha midagi teistmoodi ja ehk paremini, ei tee ta seda mitte karistuse hirmust, vaid vabal tahtel ning sellel on püsiv tähendus. Siin on muinasjutul ka täiskasvanut kasvatav töö: kui palju lihtsam ja mugavam oleks halvasti käinud lapse peale pahandada ning teda karistada. Kuid milliseid tulemusi see annaks – kas võidaks sellest laps või täiskasvanu?
Selliseid korrektuurmuinasjutte oleks hea vanemal ise vajadusel välja mõelda või kohandada.
Passiivselt televiisori või arvuti ees istuv laps ei kogu sellist ainest ja sellised lapsed pole sageli võimelised ise mänge välja mõtlema. Samuti põhjustab televiisorivaatamine erinevaid käitumisprobleeme ja raskusi enda tunnetega toimetulekul, lasteaialastel täheldatakse raskusi enda leidmisel ja nt kaaslastega koos mängimisel, koolilastel keskendumishäireid, mida sageli medikamentidega ravitakse.
Peagu samavõrd mul on kahju lastest, kes väärtmuinasjuttude ja -kirjanduse asemel on moodsa disneyliku tarbekirjanduse tarbijad. Neis muinasjuttudes varjutavad olmelised üksikasjad liiga jõuliselt nende kunagise sügava sisu, printsessi kleidivärv saab rohkem tähelepanu kui põhimõte, et vaese rüütli vaprus päästab neiud nõidusest. Lisaks on minus hämmeldust tekitanud vist pigem ladina-ameerika seebiooperitele omane madal dialoog – kuigi kadedust ja nääklusi tuleb ette igas lastega peres, ei peaks muinasjutus olema neile kohta. Päris elus me ju ise ka püüame pöörata oma pilgu ära halvalt sinna, kus võidutseb kaunidus ja õilsus, sest koolieelik õpib eelkõige jäljendamise kaudu ning kõik tema ümber, nii lood kui ka täiskasvanute sisemaailm peaks olema jäljendamisväärne.
Piret Päär on kunagi rääkinud ühest kaugest kultuurist, kus lapsi kunagi ei karistatud. Selle asemel pidid nad iga kord, kui olid hakkama saanud sobimatu teoga, kuulama lugu. Ja ulakamatest lastest sirgusid aeg-ajalt ka tõelised jutuvestjad, keda kuulati kasvõi söömata. Võib kujutleda, et selle looduse keskel elava rahva jaoks polnudki mingit „päriskaristust” vaja. Isegi kui tegu ongi idealiseeringuga, on praegu lastel küpse täiskasvanu läbitunnetatud ja tundlikult ümber jutustatud muinasjuttu vaja rohkem kui midagi muud.

PS. Waldorfkoolides on muinasjutul tähtis koht. Esimeseks klassiks on laps saanud küpseks pärismuinasjuttude jaoks. Teises klassis saavad tähtsa koha valmid, nende kaudu õpitakse inimese puuduste üle naerma; kristlike pühakute elude tundmaõppimise kaudu õpitakse, et headus on elus edasiviiv voorus. Kolmandas klassis tulevad Vana Testamendi lood ja selle kaudu moraaliõpetus, neljandas vanad legendid ja eeposed, viiendas klassis algavad ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse tunnid. Waldorfpedagoogid arvavad, et pildiõpetust vajab laps kuni viienda klassini, edasi hakkab tulema realistlikum õpe.