Postimehe laupäevalisas oli Aivar Halleri artikkel haridusest kui ühiskonna selgroost. Ja et selle selgrooga on meil miskit mäda. Seda, et hariduses on miskit mäda, arvavad minu tutvuskonnas paljud lapsevanemad, kelle lapsed on otsaga kooli jõudnud (lasteaiaga ollakse enam rahul).
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp
4 kommentaari:
Tere,
Sul on head mõtted, Tipp ja Täpp.
Kuna minu vanem laps hakkab ka vaikselt kooliküpseks saama ja elame maal, kus pole just palju valikuid koolide osas, siis olen viimased kuud aina ja aina oma lapse eeloleva elumuutuse ehk kooliteema üle mõelnud. Ja olen jõudnud sellesamani - võibolla on just see õige ja vajalik, et elan headest koolidest eemal (mõni neid ehk Eestimaal ikka on?!)- see paneb mind mõtlema ja rohkem oma lapse eest vastutama - nii lihtne on ju anda vastutus teistele a la küll nemad seal kaugel mu last arendavad ja kasvatavad. Meie lähedalasuvates koolides on küll klassis vähe lapsi, aga õpetajad tegelevad vaid õppekavade täitmisega ja neil pole oma paanilises plaanitäitmises (mida nõuavad muidugi ka väga paljud lapsevanemad) eriti aega näha päevateemat just sellest vaatenurgast, milleks on võimelised need konkreetsed klassis olevad lapsed. Kuna ma ei soovi autoga päevast päeva 180 km kodu ja kooli vahet pendeldada (sest just nii palju kuluks sõidukilomeetreid kõige lähemal asuvasse kõne alla tulevasse kooli jõudmiseks). Ja lõpuks on minus üha enam jõudu saamas küsimus - kas õppimine ikka toimub klassiRUUMIS, kus korraga mitmeid kümneid lapsi, kel igaühel oma taust, probleemid, raskused, oma individuaalsus... Kas ma ise tahaksin iga päev töötada samas ruumis 10 või 24 või 30 samas vanuses kuid täiesti eri indiviidiga?!
Seega olen jõudnud arvamusele, et kõige lihtsam on oma last ise kodus õpetama hakata. Käia palju metsas, talitada koduloomi ja matkata, sõita nt kord kuus teatrisse, teha ise näidendeid ja leida esinemisvõimalusi kohalikus kultuurikeskuses. Lõppeks - õpin ja arenen ise koos oma lastega - mul on aega ja tahtmist nendega päev-päevalt ühiseid asju teha. Ma ei taha lahendada töölaua ja arvuti taga kellegi pseudoprobleeme, kui mu omad lapsed vajavad mind just praegu. Olen jõudnud selleni, et mõtlen, et ainult sellesama kehva haridussüsteemi tõttu tekib aina ja aina selliseid inimesi, kes vastutuse oma laste ja enda eest iseenda peale võtavad. Niiet tõesti - vähemalt minu jaoks on kõik kõige paremas korras.
Ma kardan, et enamik koole Eestis tegelebki sellesama plaanitäitmisega ja muuks suurt aega ei jää. Ja lapsed väsivad ja närbuvad selle plaanimajanduse otsa. Seda muuta pole niisama kerge, nagu olen targemate jutust aru saanud.
Mina olen aasta aega jälginud Merje koduõppe blogi (ja põgusalt ise ka koduõppe peale mõelnud) - ehk oled lugenud, kuidas üks nüüdseks juba seitsme lapse ema õpetab oma lapsi kodus.
Tal on muidugi Pedast emakeeleõpetaja ja Tartust waldorfpedagoogika klassiõpetaja haridus ka, aga mitte see pole peamine. Ikka soov ja tahe. Ja kui Sul peaks soovi olema, siis nt waldorfpedagoogikas võivad kõik end jõudumööda kursushaaval harida - ikka parem kui kõiki jalgrattaid ise leiutada. Mulle tundub see süsteem hea ja õige ja maailmapilti avardav (olen jõudumööda siia blogisse mingeid üldisi waldorfiasju pannud, teemasildi alt leiab kätte, aga need pole kooli kohta). Aga üha enam materjali on koduõppe kohta internetis ka. See tundub mulle suur ettevõtmine ja mh ka suur loobumine oma elust, aga ilmselt mitte ületamatu.
Edu teile!
Ma olen mõelnud, et on mitu varianti - kas tegeleda nö oma elu ja eneseteostusega kodust eemal ning lasta oma laps teiste "tarkade" poolt ära harida või anda endale see võimalus oma lapsega koos end teostada. Olen kursis waldorfpedagoogikaga - olen seminaris käinud ja juba päris palju lugenud ka. Eks see koduõpe saagi paljus waldorfpedagoogikale toetuma. Ja õuesõpe meeldib ja tööõpe ka. Eks see üks väljakutse on ja koos teiste siinkandi huvilistega (st samaealiste laste vanematega, kes sarnase mõtteviisiga) on seda ehk kergem ellu viia. Aga usun, et asi pole ülemäära hull ja keeruline - ma ei tea, kas oleksin rumalam, kui polekski üleüldse koolis käinud... st ei tea, kas haridus ja haritus ikka koolist tuleb...
Aga väga hea on Sinu blogi lugeda ja Sinuga mõtteid vahetada. Sarnased mõtted ;)
Tervitused lõunapiiri veerest metsa seest!
Tore, et teil on lähedal teisi lapsi ka sarnaselt mõtlevatest peredest. Koos on palju lihtsam minu meelest. Mina nt ei kujuta oma elu ette ilma mõttekaaslasteta.
Samuti ei kujuta ma oma elu nii kodusena ette, et sinna mahuks koduõpe. Vajan mingit muud väljundit kõrvale (ja kui lapsed suuremad, siis ilmselt jääb kodu kõrvaliseks), seepärast mulle ilmselt kodusõpetamine ei sobi. Ilmselt selle pärast ma elangi linnas, et vajan sedasorti kontakte ja siin neid inimesi ikka on. Naudin loengutel käimist ja muud asjalikku sekeldamist ning mõtlen, et võibla lähen kunagi Tartu ka waldorfiasja õppima. Aga imetlen siiralt neid, kes on endas nii tugevad ja kindlad, et saavad ise toime. Jõudu ja edu!
Postita kommentaar