Eesti presidendist

Ma arvasin, et ma siin poliitikast eriti kirjutama ei hakka. Et mis mina koduperenaine ikka siin arvan, ma ju ei jälgi seda eriti. Aga silma puutus ja meelest ei lähe, niisiis seekord nii. Arvan ikka.

Meie vastne proua president arvas vist Postimehes, et eesti naine on tänu vanemahüvitisele liiga kaua kodus ja kaotab seetõttu tööturul. Kahtlemata pikalt kodus olnud naine kaotab tööturul, aga võidud on ikka ka. Meil ei oleks Kristina Šmiguni võite, kui tema ema oleks pidanud vajalikuks jätta oma aeg, anne ja energia tööpostile. Ja Eestis, nagu igal pool mujalgi on tuhandeid terviseprobleemidega ja erinevate hariduslike erivajadustega lapsi (sealhulgas siis ka andekad lapsed), kellel on vaja enda potentsiaali realiseerimiseks mittestandardseid tingimusi. Neid viimaseid saab üldiselt luua ainult pere, ükski ametkond ei hakka seda iialgi võtma oma südameasjaks (ja kas ametkonnal ongi südant?, kuigi kahtlemata on süda igal ametnikul). Meil ei ole vist eriti mingeid regulatsioone, mis oleks suunatud andekate laste toetamisele (mõned erilisemad koolid küll on) ja need keskkonnad tuleb igal perel vastavalt oma oskustele ja võimalustel ise luua (oskuste arendamine ja teadmiste kogumine võib ka olla suur töö). Ma arvan, et suur osa inimesi on sündinud mingi andega (äkki lausa kõik?), aga see anne enamasti jääb avastamata ja hoidmata ja kuhtub kuhugi jõudmata, sest suurele osale lastest pööratakse liiga vähe isiklikku tähelepanu. 

Enamik selliseid koduseid võite muidugi on palju väiksemad ja saavad vähem tähelepanu kui olümpiavõidud, kuid nad ei ole sellepärast vähem väärtuslikud neile inimestele, neile peredele. Ja ega naised ju ainult lapsi toeta, ka vanu ja isegi mehi, muide. Välismaa mehed nt tunnustavad oma kaasasid, et tänu nende toetusele nad oma saavutused said. Eesti naine saab vajadusel kõige muu kõrval hakkama ka koduste ehitusprojektide juhtimisega. Ma usun, et ega me kehvemad ole ka mehi toetades. Meil lihtsalt pole kombeks sellise tegevuse ja olemise viisi ja valikute eest naisi tunnustada.

Teisalt on mul väga hea meel, et meil on nüüd naispresident ja Kersti Kaljulaiu varasemad sõnavõtud raadios on mulle väga meeldinud. Arusaadav, et riigipeaks ei satugi minusugused koduse kallakuga naisterahvad, vaid ikka töise orientatsiooniga jõulisemad natuurid. Lihtsalt sain aru, et minu lootus, et naine presidendiametis toob Eesti ellu pehmemaid väärtusi, oli asjatu. Sellises maailmas elavad naised ei pane minusuguseid putukaid ja minu tegevuse tulemusi tähelegi. Ja see on ka täiesti arusaadav, sest me ei tea ju, kui kole oleks maailm, kui see töö tõesti kõik tegemata oleks jäänud. Kuigi sellised, võimalik, et täiesti tähelepandamatud naised hoiavad ka meie riigijuhtide kodud ja lapsed.

TJT

Päeva ettevaade ja tagasivaade

Eelmises sissekandes kirjutasin lastelaagrite rutiini osaks olevast päeva ettevaatest ja tagasivaatest. Ma olen kodus ka püüdnud võimalusel neid rutiine hoida. Mulle tundub, et teadmine selle päeva / koolivaheaja nädala / nädalavahetuse planeeritud sündmustest annab osalistele meelerahu ja selguse, samuti on vahel vaja aegsasti keskenduda sellele, et õiged asjad saaks pikaks päevaks kaasa pakitud ja asjad õiges järjekorras tehtud (sest vales järjekorras lihtsalt ei jõua õigeks ajaks valmis).

Tagasivaatel on võibla veelgi olulisem roll. See aitab mõista ennast ja maailma toimimist. Waldorflasteasutuste õpetajatel on kindel rutiin lasta igal õhtul terve päev oma meelest läbi, lihtsalt jälgides sündmusi ja enda reaktsioone. Ma oletan, et peale enda reaktsioonide teadvustamise nad vahel võtavad nendega ka midagi ette. Vaikuseminutite juhendajad jt soovitavad päevasündmusi üle vaadata ka selleks, et näha, mismoodi minu käitumine maailma mõjutab. Inimene on eneseteadlik olend ja see on tema arenguvõimalus. Meditatsioon karistuse asemel. Päeva tagasivaates on hea võimalus ka last tunnustada kõige eest, mis ta hästi on teinud. Parim oleks muidugi tunnustada kohe, aga alati nii ei juhtu (vahel on vaja endal kõigepealt rahuneda ja aru saada, et see, mis toimus, oligi hästi). Kiitmist ma ei ole eluaeg sallinud, sellel on selline vastik manipulatsiooni maitse juures, aga tunnustamine e tugevuste märkimine ja tänu tehtu eest on alati asjakohased. Suurem laps on valmis vastu võtma ka infot enda annete kohta ja ma arvan, et elukutsevaliku ajaks on sel pika aja jooksul kogutud infol kullahind. Ka usinus, hoolsus, töökus, oskus oma aega planeerida või oma emotsioonidega toime tulla on suured anded või oskused, mida mina olen vajalikuks pidanud korduvalt eraldi ära nimetada, et kasvatada oma laste eneseteadlikkust ja turvatunnet maailmas toimetulemise suhtes.

Huvitav tähelepanek, et kui ma kodus nimetan neid vestlusi päeva ette- või tagasivaateks, tuleb laste poolt tõrksust ja trotsi (sest lastelaagris oli osalemine kohustuslik), aga kui me lihtsalt räägime, siis nad kuulavad hea meelega ja arvavad kaasa. Vahel kulub tagasivaatele paar tundi, sest sündmusi, mis meie hinge tegelikult puudutavad, on palju ja lapsel on vaja neid kellegiga jagada. Väljarääkimine toob rahu ja mõistmise.  Neid vestlusi nad algatavadki pigem ise. Ja teooria tagasivaadete kasulikkusest ma püüangi enda teada jätta (lõpuks enam ei pidanud vastu, lobisesin siin blogis välja, ma ei jaksa ju kõike seda head üksi kanda). Ettevaadetele ma olen neid suunanud küll, just selle teadaandega, et te tahate ju ise osaleda enda elu loomises, mitte olla mängukannid ja teiste valikute ohvrid. Teadlikkus ja loomine teevad õnnelikuks ning annavad rahulolu- ja turvatunde.

TJT

Ülitore lastelaager

Kolmteist aastat on mu head tuttavad korraldanud suviti erinevaid laste- ja perelaagreid ja muid lasteteemalisi kogunemisi. Meie oleme neist alati võimalusel osa võtnud, esimese lapsega alates sellest, kui ta oli kahene ja teine oli mul alles kõhus, kui laagriliseks hakkas. Ajapikku on mul kujunenud arusaam, milline on superhea lastelaager.

1. Koht. Asupaik võiks olla tore, looduslik. Ilma elektrita on lausa suurepärane, sest lapsed ei saa siis telefoniakusid laadida ja elavadki nädal aega ilma nutitamiseta. Läheduses võiks olla veekogu, et lapsed saaks iga päev kohtuda kõigi stiihiatega, isegi kui külmaga ujuma ei isuta. Lõkke tegemine on ju elementaarne. Maju pole vaja, telgis on toredam. Päris metsikut, ent siiski turvalist loodust võiks ka olla. Teadlik laagrikorraldaja teeb koostööd ka kohavaimuga. Mingi varjualune peaks koledama ilma eest siiski olema. 

2. Aeg. Suvel. Külmal aastaajal on lastega raske telkida. Optimaalne tundub olevat viis päeva, kuigi alati on nii neid, kes tahaks rohkem ja kauem, kui ka neid, kes kolmandal-neljandal päeva rasketest ilmaoludest väsivad ja koju lähevad. Inspireeriv laager on ka emotsionaalselt väsitav, sest elamusi on väga palju. Ja kes siis laagrisse magama läheb.

3. Inimesed. Minu meelest on ideaalne, kui laagris osaleb kuigivõrd lapsevanemaid, kes kõik annavad oma vabatahtliku panuse, et asjad sujuks. Keegi teeb süüa, keegi käib lastega ujumas või mängib palli. Keegi korraldab tegevusi, viib kaugemale matkama. Keegi hoiab suurematel asjadel silma peal ja keegi aitab lahendada erimeelsusi. Ja selleks, et niisuguse üsna vabavormilise laagri turvalisust hoida, kulub täiskasvanuid rohkem kui tavalistes lastelaagrites. Heal juhul osalevad ka laste armastatud targad ja toredad õpetajad (ma mõtlen seda täiesti siiralt, waldorfkoolide õpetajate hulgas on nii tarku ja toredaid, et mina otsin viimastel aastatel oma pojale sõpra kaasa, et ta ikka kindlasti sooviks osaleda ja et mina ka sellest elamusest osa saaks; meie lapsed armastavad ka neid toredaid täiskasvanuid). Ma olen endamisi ikka vaimustuses neist 40...50+ inimestest, kes on oma elu pühendanud enese arendamisele ja eks nad olnud ilusad juba selle tee alguseski.

Ilmselgelt on ideaalses laagris alla poolesaja inimese, anonüümsuse asemel on isiklikkus. Suhted on väga olulised, neisse tuleb panustada.

4. Tegevused. Tegevusi peab kuigivõrd ikka pakkuma ka, aga mulle meeldib, et lastel on ka endal võimalus otsustada, mida nad sel päeval teha soovivad, n-ö tegevus sektsioonides. Mõni laps soovib iga päev maalida ja mõni palli mängida ja pole vaja sundida neid tegema seda, mis ei huvita, siis on kõigil toredam, sest kõik teevad seda, mis neile meeldib. Nendes laagrites on aegade jooksul ka näitemänge tehtud ja juuksuri õpetuse järgi patse punutud, lisaks isetegevuse õhtu, kus soovijad esineda saavad. Ja ülejäänud lihtsalt kuulavad-vaatavad, jällegi – ei ole vaja sundida. Selle laagri lapsed on just tänulikud vaba aja võimaluse eest, sest tegevustes osalemine on ikkagi vabatahtlik, mõni laps jälgib terve laagriaja tegevusi eemalt ja see sobib (ka sellise lapse jaoks võib laager olla väga oodatud sündmus ja võimalik, et just selle vabaduse pärast aktiivselt mitte osaleda, kuid passiivselt seda sügavamalt ikkagi osa saada). Ja kui elatakse looduses, lageda taeva all, siis tuleb kõigepealt kuulatada ka ilma, sest pikka aega vihma ja suure tuule käes olla ei jaksa ning tuleb valida tegevusi, mida telgis teha saab (mis ei tähenda, et jalgpall vihmas ei pakuks unustamatuid elamusi).

5. Eraldi nimetan ka lõkke ääres ette kantud õhtujutte. Noorematele loetakse muinasjutte ja vanematele päriselu jutte. Parimal juhul neid jutte muidugi jutustatakse, mitte ei loeta. Ja parimal juhul on neis juttudes hingelist ja vaimset mõõdet, mis looduses elades omandab sügavama tähenduse. Jutustaja isik on ka oluline, tema südame puhtus ja meele selgus. Sellistel hetkedel on terve laager tihedasti koos ja kuulab vaikselt.

6. Toit. Sellises laagris kulub palju toitu ja toidupoti suurus määrab ka laagris osalejate arvu. Mulle meeldis, et on kindlad söögiajad, millest kaunikõlalise gongiga üle laagri märku antakse. Lastelaagri söögiajad annavad turvatunnet pakkuva rutiini. Hommikusöök alati kell 9, oode kl 11.30, lõuna kl 13.30, oode kl 17, õhtusöök kl 19 ja lõkkeleib lõkke ääres õhtul. Ideaalsel juhul teeb peakokk iga toidu armastusega värskest enda kasvatatud toorainest, pered toovad oma aiasaadusi. Iga laps võtab hommikupudru moosi laagrisse kaasa ja need kõik pannakse jaokaupa ühisele lauale. Sisseseatud köök ja korralik suur välipliit teeb elu palju mõnusamaks ka kokale.

7. Muud rutiinid. Iga päev algab päeva ettevaatega pärast hommikusööki ja lõpeb päeva tagasivaatega pärast õhtusööki. Ettevaates pakutakse tegevuste võimalusi ja igaüks saab otsustada, mida tema sel päeval teha soovib. Päeva tagasivaates räägitakse sellest, mida keegi päeva jooksul koges ja vajadusel võetakse ka probleemid arutusele. Laagri esimesel kogunemisel on mõned inimeste ja paigaga tutvumist võimaldavad mängulised tegevused (nagu rühmitumised ja reastumised vanuse ja kodupaiga jms järgi, laagrialalt erinevate objektide, nt erinevate puuliikide jms otsimised). Laagri lõpetamisel on küsimusteks, mis meelde jäi ja mida võiks järgmisel aastal teha teisiti. Need ette- ja tagasivaate kogunemised on kõigile kohustuslikud, aga osaleda võib ka passiivselt, oleks ületamatu piin kuulata, kui kõik peaks pikalt kõnelema. Väikesed töötoimkonnad on ka selle laagri osa, sest me kõik vajame maiste inimestena toimides toitu ja on täiesti asjakohane, kui kooliealine laps ka mõne lihtsa toimetuse teeb, samas on nooremad väga õnnelikud näiteks hagu korjates.

Sellises maailmas tahangi elada ja selline maailm tahan ise olla. Kõike kaunist Sulle ka!

TJT

Raamatust ellu astudes

Kui kellelgi peaks olema küsimusi lastele loetava kirjanduse moraalsete väärtuste kohta, siis Marina Eberth kirjutab siin teadusuuringutele tuginevalt, et laps samastub väga tugevalt raamatutegelastega (Holistika Instituudi lehel ja Salasõna blogis on veel palju lugemist). Kuni seitsmenda eluaastani elab laps oma maailmas ja võtab ka kirjanduslikke olukordi tõesena, need ongi tema jaoks päris reaalsus. Kui ta saab samastada end õilsate ja headega, muutub ise selliseks. Poisid võiksid kuulda rüütlilugusid ja tüdrukud ilusaid lastejutte, kus alati hea võidab. Hea võit annab usku ja lootust, et selles maailmas on võimalik hakkama saada.

Me vajame täiskasvanuelus selles maailmas väga hädasti usku ja lootust, vahel ei ole ilma selleta üldse võimalik midagi ette võtta. Ja see maailm, mille praegused lapsed päranduseks saavad, on suht nigelas seisus (struktuuride surve, keskkonna olukord, kõiksugu võõrandumised). Ilma lootuseta pole ju üldse mingit võimalust ja see loob aluse destruktiivsele käitumisele. Kui nagunii on elu ümberringi lootusetult vilets, siis pole vahet, kui kehvasti me ise talitame, nagunii on hull ja sitt sitta enam kehvemaks ei tee. Siit saab alguse moraalne allakäik, mis mõjutab kõike ümbritsevat. Alati saab olla veel hullem, ütleb optimist ühes vanas anekdoodis (kus pessimist leiab, et enam hullem olla ei saa). Mina ei taha teada, kuidas saaks maailmas asjad olla halvemad, seepärast ma küsin ikka: kuidas saaks olla veel parem? Mõni asi on juba/veel hästi ja sealt saab minna edasi veel paremaks.

Ma olen raamatu teemasildi all kirjutanud paljudest raamatutest, kus mina olen seda head leidnud. Neid raamatuid, mille mina olen välja praakinud, on ikka kordades enam. Ma ei kirjuta neist, ei loe neid ette ja kuni sain, hoidsin need enda lastest eemal (esimesed kuus-seitse aastat ikka, siis valisin mina lastele raamatuid). Suur osa tänapäeval kirjutatavast tegelikult ei vääri jõudmist laste lugemislauale, sest nad ei loo maailma paremaks, vaid pigem vastupidi. Vastutustundlikke valikuid! Me loome maailma iga oma valikuga, kas me seda teadvustame või mitte.

TJT

Isesisvumisest ja muust

Kodutööd on ikka lastega üks pingete tekkimise koht. Nemad arvavad, et võiks mina pigem kõik ära teha ja kui neil tuju on, siis panustavad. Aga seda tuju muidugi eriti tihti ei ole. Praegu nt arvas 10 a poeg, et tal on kõht tühi ja mina peaks talle pannkooke tegema. Mis on täitsa loll jutt. Meil on jah pühapäeviti sageli pannkoogid, aga lapsed teevad neid ise, kui nisujahust pannkooke tahavad. Mina nisu pigem ei söö ja selliseid küpsetisi ei tee. Teeb see, kes süüa tahab. Kui mul on pannkoogi isu, teen kaerajahust ja kõigile, kes soovivad. Tütrele maitsevad, pojale mitte. Tegin siis endale hommikusöögi ja läksin muile toimetustele.

Poeg läks pärast pikemat kiunu poodi mune tooma ja asus tainast valmistama. Ma põhimõtteliselt ei tee võileibu seitsmeaastasele inimesele ega pannkooke kümneaastasele. Juhendan, kui vaja. See on osa iseseisvumisest. Ma seletan neile, et ühel päeval ma neid enam ei toeta ja siis nad peavad ise kõigega hakkama saama, isegi raha teenimise ja kodu pidamisega. Et see liiga äkki ja ebameeldiva üllatusena ei juhtuks, siis harjutame tasapisi ja titaeast alates. Mingis vanuses ma lihtsalt lõpetan mingi toetuse ära ja punkt. See kiunumine tuleb üle elada, aga kuna ma sellistes asjades suht karm olen, siis väga kaua ei kiunuta. Enda tegevusele keskendumine on parim abi, vaidlema võib jäädagi.

Muidu juhtub see, et mina teen ja nemad on ikka rahulolematud, sest tahaks midagi muud ja paremat. Ise tegija saab aru, et vahel ei saa paremini. See käib eriti toitude kohta. Kui neil on oma söögieelistused, tuleb õppida neid toite ise valmistama. Tunnistan, et päris rõõmurikkalt see asi minu jaoks ei kulge, inimestevahelised suhted on vahel tülikad ja lapsed ajavad ikka kõige hullemini hinge täis (õnneks on välja mõeldud koolid ja huvitegevused ja lastelaagrid, ilma nendeta ma ikka üldse ei suudaks ema olla).

Ma metsikult imetlen ühte ema, kes suudab oma u sama vana poja panna aknaid pesema ja kõike muudki kodust toimetust tegema. Meil need aknad siis lihtsalt jäävadki pesemata, sest kõik muu on põnevam. Ja neid ei paista pesemata aken ka häirivat. Mõnda asja ma ikka üldse ei oska – motiveerida lapsi sellistele igavatele tegevustele, mõnel lihtsalt ei ole Tom Sayeri sarmi. Võib-olla siis polegi vaja seda akent igal aastal pesta. Ja kui mind häirib, siis ma lihtsalt ärgu seda akent vaadaku. Mul on ju suurepärae blogi, kus ma saan käia ennast välja elamas.

Aga toredat päeva Sulle!

 

TJT

Toetusest

Ühel vihmasel päeval polnud paremat tegemist kui vaadata pojaga ETV-st Mulgimaa krõpsukuninga doksaadet (ma selle mehe nime ei tea ja polegi oluline, see mees, kes neid peedi ja hapukapsa krõpse teeb, oleme maitsnud ja mina hindan seda väga kõrgelt). Pärast ma tõin mõne punkti sellest loost välja. Et edu ei tule vahel kergelt – see mees pidi aasta aega ilma palgata päevad läbi tööd tegema ja tema maised vajadused kattis sel ajal ilmselt pigem keegi teine. Selle jätsin ütlemata, et kui teised seda toodet ei hinda, siis jääbki edu tulemata, raba palju tahes. Ja et toetava naise roll on hindamatu väärtusega mistahes eluolukorras. See annab mehele jõu. Krõpsukuningas rääkis, kuidas tema sõbrad alul juurviljakrõpsude tootmise mõtte üle ainult nalja viskasid, aga naine ja naise pere uskus temasse. Filmis see naine oli oma mehe üle väga uhke ja seda oli nii ilus vaadata. Väga oluline, et keegi toetaks. Siis võivad suured asjad teoks saada.

Igapäevaelus ma püüan lastele pidevalt nähtavaks teha, kui oluline on inimlik toetus. Ma tänan nende isa igasugu väikeste asjade eest, mis ta meie heaks teeb. Küsib, kas meil on poest midagi vaja või jagab mõne infokillu. Isegi, kui ma parajasti seda toetust ei vaja, siis ma tänan selle hoolimise eest, et ta meie peale mõtles ja oli valmis midagi meie heaolu tõstmiseks tegema. Vahel pärast segasemat päeva õhtuses tagasivaates räägin ühele või teisele lapsele, milline isa ja ema toetus selle toreda päeva või sündmuse võimalikuks tegi. Ennast pole meie kultuuris väga lubatud kiita, niisiis kiidan pigem teist. Ja lapsi ka: aitäh sinu panuse eest meie ühises ürituses, mis see konkreetne asi ka poleks (viisid kotid autosse, ootasid kannatlikult, kuni mina valmis sain vms). Enda järelt koristamine on loomulik, kuid mitte enesestmõistetav, saab teisiti ka ja minu meelest on põhjust tänada ka selle eest, kui asjad toimivad ja igaüks täidab oma osa. Ei ole liiga väikest asja, mille eest tänada. Iga päev ikka seitse asja võiks leida. See aitab endal hoida pilti ees, kui palju toetust meie elus on ja mis kõik tänu sellele võimalikuks saab. Kui mu elus on miskit valesti, siis esimene asi on hakata tänama kõiki kõige eest, mis on hästi. Tänutunne hoiab headele võimalustele ukse lahti.

Kuigi ma ei taha sellest mõelda ega kirjutada, siis ma ei taju meie praegust maailma ja ühiskonnakorraldust suures plaanis väga toetavana. Toetus on kogukonna sees, sõprade vahel, peres. Väljastpoolt "omasid" võib tulla erinevaid asju ja pigem lõikab see sisse nõrgematele, tähelepanematutele, neile, kes on ilma toetuseta. Ma arvan, et oluline on ümbritseda ennast heade inimeste toetusega ja olla ise toetav inimene teistele. (Mina püüan kehvade inimeste jaoks muutuda nähtamatuks. Oeh. Nüüd ma ütlesin, et mõned inimesed ongi kehvad, tahtnuks öelda seda, et häda tuleb pigem rumaluse ja kurjuse valikute kaudu ja seda on meis kõigis. Seda on meis ja meie ümber nii palju, et vahel häid valikuid ei näegi.) Teisalt ma arvan, et vähe toetust ja hoolimist panebki inimesed kehvasid hoolimatuid valikuid tegema ja selle all kannatavad kõik.

Toetuseta naise elu võib olla räbal. Me oleme lastega millalgi vaadanud „Hüljatuid” ja „Mamma Mia” filmi. Rääkisime „Hüljatute” Cosette’i loost, kuidas tema ema armus mehesse, kes lapseuudist kuuldes jalga lasi ja mis temast pärast sai. See on Eesti elus ka kui mitte tavaline, siis liiga sage ometi. Ma rääkisin oma naistuttavatest ja sellest, missuguses olukorras nemad on pidanud oma lapsi kasvatama. Meestuttavatest, kes neid olukordi põhjustavad, ei rääkinud. (Ka mitte sellest, kuidas naised ise põhjustavad oma halbu olukordi.) See oli filmis niigi selgelt välja toodud, et võib minna ka väga kehvasti. Väga väga oluline on teadvustada oma valikuid ja märgata maailma enda ümber. Siis on tänu kõige toetuse eest ju enesestmõistetav.

Toetust ja parimaid valikuid meile kõigile!

Hiljem lisatud: samal teemal Tiia Kõnnusaar Õhtulehes (koopia tekstist kommentaaris).

TJT

Naise väärtus

Seekord algas tütre koolivaheaeg suure teatriskäiguga: käisime vaatamas „Pööriöö und”, „Viiuldajat katusel” ja „Armastusega ei tehta nalja", vahele veel Estonia balletitantsijate „Pööningtants”. Esimesed kolm on suured klassikalised tükid, hea meel oli neid tütrele tutvustada ja ise ka osa saada. Kõik saalid olid välja müüdud, eks nad igaüks omas vallas head ju olegi.

„Pööriöö uni” on Shakespeare’i järgi Mendelssohni muusikaga NO-teatri tükk ERSO ja Ellerheina toel. „Armastusega ei tehta nalja” on Lembit Petersoni lavastatud Pedro Calderóni komöödia Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide esituses (imeilusad klassikalised kostüümid, suurepärane liikumine, tore muusika). „Viiuldaja” on vana hea „Viiuldaja”. „Pööningtants” on noorte balletitantsijate lavastuskatsetused.

Mulle meeldis tütrele tänapäeva maailmale vahelduseks pakkuda 400 a tagust ajalugu, vanu kombeid ja suhtumisi – hispaania aumõiste on tase omaette. Ma olen tükk aega juurelnud, kuidas edastada tütrele sõnumit, et noor naine on midagi väga imelist ja väärtuslikku. Meie aeg ei soosi selle arusaama tekkimist, mõnigi reklaam töötab inimilu labastades ja madaldades otse vastu. Nüüd siis palusin klassikutelt abi, kõik need kolm sõna kasutavat lavastust keskenduvad ühel või teisel moel naise rolli ja väärtuse teemadele (saja aasta tagune olukord juudi kogukonnas selles plaanis muidugi enam nii palju rõõmu ei paku). Tütrele meeldis ja ise jäin ka väga rahule. Nautisin klassikalist värssi ja klassikute suurepäraseid tõlkeid, muusikat, esitusi.

Hiljem lisatud. Märkan, et Theatrum annab ka kaks lisaetendust, "Armastusega ei tehta nalja" saab vaadata ka 16. ja 20. juunil. Soovitan. VHK lõpetajad on armsad ja tublid, tükk suurepärane ja esitajaile igati võimetekohane.

Ilust

Mida ma kõnelen ilust oma teismelise tütrega? Ametlikke ettekandeid päris ei peagi, aga muu jutu vahele mõne teadaande ikka poetan.

Kuni 20. eluaastani on kõik inimesed kenad. Edaspidi sõltub kenadus üha enam iseloomust ja eluviisist. Kõige kiiremini panevad ilule põntsu kahjulikud ained (alko ja narko ja suitsetamine) ja keha saastumine. Selle vastu aitab puhta ja keha puhastava toidu valimine ning liikumine. Keha puhastamise teemade vastu me tütar arusaadavatel põhjustel veel suuremat huvi ei tunne ja taimeteesid pigem ei soovi, aga ma mõnikord ikka jagan oma arusaamisi ja õpitut-kogetut. Selles eas jääb kõik meelde ja eks kasutada või siis, kui vajadus tekib. Keha ka mäletab, kui on kord proovinud (nt võilillekohvi tunnet). Tütar ise kiidab, et ma olen ta tervislikult toituma õpetanud. Eks see tervislik toitumine ole alati nii mitme otsaga, me oleme kõik erinevad ja vajame erinevat. Suhkur on valge surm kõigi jaoks, kuigi mitte ühtemoodi. Mingi roheline taim on ikka hea ära süüa ja midagi peaks toidulaual värsket olema. Otse loodusest ja mahedamalt ja liigirikkamalt (rohkem erinevaid köögivilju, puuvilju, muid taimi) on parem. Vähem liha on ka parem, aga ma ei piira tema söömisi.

Samal põhjusel on oluline ka liikumine ja värske õhk: keha puhastamiseks, toonuse hoidmiseks ja kudede hapnikuga varustamiseks. Kui toidu, liikumise, mõtlemise, hormonaalsüsteemi ja muude alusasjadega on kõik korras, siis tõenäoselt ei ole ka kaaluprobleeme karta. Pole vaja tegelda probleemide lahendamisega, kui lihtsalt teed mõned õiged valikud. Mõne asjaga peab vahel vist lihtsalt vedama ka.

Uni on ka väga oluline. Ja muidugi mitte ainult ilu pärast, aga ilu on hea nupp, millele vajutades õnnestub vahel muid asju ka maha müüa. Kui ainult piire pidada. Ja mida aeg edasi, seda vähem ma üldse pean vajalikuks midagi kõnelda. Eks igaüks peab oma arusaamised ju ise ka leidma (päris ise leida pole mõeldav, sest meedia ja kaaslaste ja mõned negatiivsed mõjud on nagunii). 

Mannekeeni tüüpi ilu on täitsa ebaoluline, aga energia ja harmoonia koostöö välise peegeldusena sündiv ilu aitab elus uksi avada ja edukas olla. Ma ei jaga ilu sisemiseks ja väliseks, sest tegelikkuses ma eriti neid ei erista, vaid tajun inimest pigem tervikuna. Lahkus ja sõbralikkus, nagu ka enesekindlus ja teotahe paistavad ju olekust välja. Sealt ma jõuan meelerahuni. Minu jaoks on see ka uus teema ja arusaam, mida kõike võimaldab meelerahu. Ise avastan ja jagan oma avastusi lastega. Kuidas info jõuab õigel ajal kohale ja asjad sujuvad, ärajäänud arusaamatustest ja tülidest rääkimata. Meelerahust sünnib ilus elu.

Mõned riided kaunistavad inimest ja mõned pigem mitte. Samas on minu jaoks olulisem olla endaga kooskõlas kui olla mingite üldkehtivate standardite järgi ilus. See on ka põhjus, miks naistel pole vahel midagi selga panna: nende tundeelu on jälle muutunud ja selle uuenenud isiku jaoks pole veel midagi kappi soetatud. Uued riided teevad uue tunde ja mõjutavad ka maailma tunnetamise viisi. Nagu ka vastupidi: uues meeleolus vanad riided lihtsalt enam ei sobi.

Prille ja soengumoode ma lihtsalt ei märka ja sellistest asjadest ma ei arvagi midagi. Seni on meie tütrel ka olnud muud ja paremat tegemist kui moetuuli taga ajada.

TJT

Lumekajaka blogi

Ma arvasin, et see lapse ja Eesti teemaline blogi on nüüd valmis, aga paistab, et mõni mõttekribal vahel veel tuleb ja saab ka siia kirja. Kuni on Eestit ja lapsi ja muutusi, võib tulla ka uusi mõtteid. Enamik minu mõtteid on ikka mõnda aega juba mujal. Ja märkan, et soovin neid ikka vormistada ja jagada. Seepärast tegin nende teiste mõtete jaoks uue blogi: Lumekajaka blogi.

Lumekajakas tuleb lumeliblikast ja merikajakast. Mõlemad, nii lumeliblikas kui merikajakas on minu osad, kõikide inimeste osad, sest me oleme üks. Kui Jung jagas mehe ja naise arhetüüpe, jäi tal hulk vajalikku inimest kirjeldavat infot lihtsalt üle. Nii see ikka juhtub, kui üritad midagi määratleda. Määratlematut on lihtsalt kordades enam kui seda, mis inimese võimuses määratleda. Ja mind huvitavad pigem need inimeseks, naiseks olemise äärealad või nurgatagused kui mahtumine klassikalistesse perenaise, kuninganna, tütarlapse ja armukese arhetüüpide raamistutesse. Neid nurgataguseid ma selles blogis uurida tahangi. Ja jagada inspiratsiooni, mida olen ise teiste kaudu saanud.

Lumeliblikas esindab lõputut ainukordset ilu, mis kaob hetkega ja sünnib üha uuesti siin, seal ja igal pool, et jälle kaduda, et uuel kujul uuesti sündida kusagil mujal. Merikajakas on üks teine mütoloogiline tiivuline olend. Pärast Richard Bachi "Jonathan Livingstone Merikajaka" lugemist ei ole kajakad minu jaoks enam need, kes varem. Nad on endiselt kajakad, aga samal ajal ka palju enamat. Mõni tekst muudab tervet maailmatunnetust (vt ) ja loob uusi igatsusi ja uusi horisonte. 

Kirjutades loon ma ise end uueks ja endaga koos tervet maailma. Lugeja teeb sedasama teisel pool teksti. Märkame maailma ja muutumist!

Rõõmsa sisuka kohtumiseni siin ja seal!