Laps Eestis

Poja toimekad päevad

2011-12-20T21:10:00.001+02:00

Meie talvel kuueseks saav poeg teeb jätkuvalt katseid tuttavate esemete uute omaduste tundmaõppimiseks. Aga sekka ka mõne kasuliku ja vajaliku toimetuse. Mis tore vaheldus.

Hiljuti on ta tampinud haamriga sodiks kaks kuuseküünalt, et näha, kuidas need laiaks lähevad ja erivärvilist küünlavahapudi oli vaja. Aga see läks küll üsna joonelt ahjuhakatuseks.
Ja valanud vett vannitoa põrandale, et uisutada. Erinevate katsete käigus satub sageli üsna ohtralt vett põrandale, aga õnneks mängib ta ka voolikuga tuletõrjeautoga vannitoas ja koristab mõnel määral ise ära. Aga täna tahtis ta oma läbimärjaks saanud sokid kuusepuule kuivama panna. Kui ei õnnestunud, siis panime ikka ahju kulbirauale.
Kinnitanud peeglile kempsupaberist nutsakuid - seda on ilmselt lihtsalt huvitav vormida, aga võimalik, et ta tegi oma peegelpildile nt uue nina. XXXXXL suuruses.
Ka seepi saab voolimismaterjalina kasutada. Kuigi meil on klassikalisi tarbeid ka terve rida.
Ühel päeval tegi ise hambapastat. Selleks oli vaja törts hambapastat, millele lisati mulda, suhkrut, soola ja pipart. Mingeid kahtlasi segusid on alatihti siin-seal purkides leida, kes nende kõigi koostist võib teadagi. Popiks koostisosaks on kempsupaber. Näiteks selline segu, et hulk kempsupaberit vette topsi sisse ja vana vildikasüdamik annab kena värvilise möksi.
Mullused kuuseokkad koguti ka kõik hoolega tallele ja neist tehti sööki ja muid katseid.
Ja lõkse tehakse nii, et veetakse pikad nöörid mööda tube laiali. Kapiuksest uksehingeni või teise ukse käepidemeni. Eks elevantsid jäävad vahel lõksu ka, aga mulle need mängud eriti ei meeldi. Kui tuleb ette kiireid kasulikke liigutusi teha, siis selgub vahel, et kapiuksed ei avane ja üle toa liikumine nõuab äkki väga sportlikke ja loovaid lähenemisi.

Aga mitte ainult ulakusi! Poeg on teinud ka tikuvõileibu ja ise ära söönud (hea tegevus, laps ei sega kedagi ja vähemalt ei teki sellest mulle midagi koristamist vajavat).
Ja rassinud Kreegi metsa kaevikutes jalgrattakrossi sõita.
Ja aidanud küpsetiste juures. Ta oskab tainast segada, piparkooke välja lõigata ja määrida (rullib ka, aga mina aitan). Kartuliputru meeldib tampida. Vahel tükeldab köögivilju.

Kui ta parajasti neid huvitavaid ja kasulikke asju ei tee, siis painab mind, et loeksin talle. Lemmikud on autoajakiri (Disney Cars) ja erinevad jutud muidugi ka.
Ja me mängime nelja nuppu ritta ja Unot ja muid strateegiamänge. No hea seegi, et laps on mõistlike mängude ikka jõudnud. Reis ümber maailma tüütas mu juba enda lapsepõlves koledasti ära. Ja ega see pole vahepeal kõigist uuendustest ja täiendustest hoolimata huvitamaks läinud.

Omaette mängib näiteks autoteesid ehitades nii kütteks mõeldud puitlippidest kui A4 pabereid suureks kokku kleepides ja sinna peale joonistades. Ja kõikvõimalikud kaldteed klaaskuulide jm veeretamiseks.

TJT

Advendiaeg

2011-11-28T15:20:00.001+02:00

Täna on waldorflasteaedades advendiring, kus iga laps süütab oma küünla ühisest suurest valgusest, olles kuuseokstest spiraali mööda liikunud ringi südamikku, mis sümboliseerib tema enda keset.

Sain mullu sellise läkituse, kus minu meelest on sees kõik need head asjad, mida mina oma jõuludelt olen oodanud. Ja võibla mõned lisakski. Heli loal jagan seda ka teiega.

MTÜ Rosma Haridusseltsi üldkoosolek

9. detsember 2010

Pühad annavad aastale rütmi. Varem olid pühad kalendriks. Aastapühad on pööripäevapühad, toimub valguse kvaliteedi muutus. Üleminekud ühelt seisundilt teise on alati äratava iseloomuga. Tekib uus olukord, midagi muutub, tekib uus võimalus. Samuti pole tänapäeva pühad kui loodusrütmide läbielamine. Kristlikke pühi tähistatakse päev-paar peale pööripäeva.

Pühad on inimeseks kasvamiseks õppimise võimalus. Vanasti elasid inimesed rohkem vaimses maailmas kui meeltemaailmas ja pühad tõid nad nn maisesse, lasid inimestel ärgata läbi meeltekogemuste. Pühade kaudu said inimesed teadlikuks neist jõududest, mis mõjuvad ülevalt alla, jumalikust maailmast maisesse maailma.

Tänapäeval peavad täiskasvanud endale looma pildi pühadest ja ise olema teadlik oma tegevusest. Tänapäeval tuleb meil taasleida pühade vaimne sisu, millega me saame ennast ühendada ja mis annab meile pühade mõtte. Igal pühal on kindlad meeleolud, hoiakud, nn teemad, millele tähelepanu pöörata. Iga püha vaimne sisu on inimeseks
kasvamine, inimlike omaduste arendamine.

Ainult traditsioonide täitmine ei ole piisav. Pühad jäävad sel juhul hingeliselt tühjaks ja ei toeta meie isiksuse kasvamist. Pühade tähistamine on tohutu sotsiaalne kogemus. Pühad seovad pered ühte, sest kõik vaatavad ühes suunas, kõik elavad ühiselt pühade tähendust läbi. Argipäeval on igaühel omad tegevused ja mured.

ADVENT

Advent on muusikaline sündmus. Kuidas tekib muusika?
Miski hakkab võbelema, võnkuma, seeläbi saab muusika ilmuda.
Muusika on liikumine, korrastatud võnkumine, mis paneb liikuma seiskunud mateeria. Advendiajal läheneb maale vaimne muusika, maailmasõna ja maailmavalgus. Läbi liikumise toimub puhastumine ja uuenemine. Täiskasvanute jaoks on oluline, et me suudaksime neid puhastusprotsesse - raskusi, vapustusi, elus ettetulevaid ootamatusi – jaatada. Kui me pole valmis muutusteks, siis ei saa elu muutuda ega
elus edasi liikuda.

Vaimne maailm ootab meilt, et me aktiivselt tegeleksime oma sisemiste hingeliste tahkudega ja annab selleks võimaluse ootamatute olukordade ning kitsaskohtade näol. Meil peab olema igatsus ja julgus kohata vaimset päritolu, oma eluteed. Julgus on mitte kaotada lootust. Meil on soov liikuda edasi kooskõla, rahu ja rõõmu poole elus. Lapsed õpivad meilt läbi matkimise, kuidas me olukordadega elus hakkame saame.

Advent on kuulamine. Et mõista ennast, tuleb osata sisemiselt kuulata - mida ma vajan, mida ma tahan teha, aga ka - miks ma ärritun, miks olen rahulolematu, mis mind rõõmustab, mis on mu igatsused jne. Advent läheneb vaikusele. Vaikuses on võimalik seestpoolt tulevaid impulsse kuulata. Loodus aitab sellele kaasa välise pimeduse ja väheste meelemuljetega. Muljed tulevad meist enestest. Kui elu kuulame, on võimalik leida optimaalsemaid lahendusi.

Advent on ettevalmistus. Me teeme midagi, kasutame oma tahet.
Puhastame oma hingeruumi, puhastame oma ümbrust. Advendiaeg sobib suurepäraselt suurpuhastuseks ja põhjalikuks inventuuriks igas mõttes.
Me mõtleme oma armsatele inimestele ja meil on rõõm neist nii suur, et teeme kingitusi. Me paneme ennast valmis kõige ilusamal viisil, mida me oskame.

Advent on ootamine. See on aktiivne ootus. Mitte käed rüpes jõulurõõmu ootamine, nagu peaks see kuskilt mujalt kui inimese seest tulema. Nagu peaks keegi teine inimene või olukord meile rõõmu kinkima. Ei saa pühitseda jõuluaega, kui pole advendiaja ootust, ettevalmistusi. See on kui lapseootus. Hingele antakse aega täituda andumustundega, samu mõtteid mõtleb lapseootel ema. Advendiajal
ootab kogu inimkond tervendavaid ja jõuduandvaid impulsse, mida toob kaasa endaga jõuluaeg. Tervendav ja jõuduandev impulss sünnib tänapäeval juba inimesest endast ja sõltub inimliku vabaduse astmest, tema kooskõlast enda ja maailmaga.

Ootus on enese teadlik tagasitõmbamine, enesevalitsemine. Ootust ja igatsust saab teadlikult hooldada. Ootus on oskus püsida oma sihil ja omada tulevikus täituvaid unistusi, pikemaajalisi sihte. Liikuda edasi kindlalt, samm-sammult. Lastel on hea omada advendikalendrit, kus iga päeva jaoks on üks aknake. Aastaaegade laual saab ingel igal päevas ainult ühe sammu maale lähemale teha. Täiskasvanu saab harjutada
oma hinnangute ja otsustega ootamist ning võtma asju, olukordi nii, nagu nad on. Elu tuleb rohkem usaldada. Kui kohe ei otsusta, siis võivad tekkida uued lahendused, avaned uutele võimalustele.

Advent on liikumine valguse poole. Inimese eluloo ülesehitamine sõltub suuresti sellest, kas ta oma sisemise valguse üle leidnud. Meie sisemine valgus on kontakt iseendaga, toimimine kooskõlas enda individuaalsusega. Valgus elus on rahu ja rõõmu leidmine sellest, missugune ma olen ja mida ma teen.

Vastasjõud tegutsevad, et inimene ei ärkaks sisemisele tunnetusele, ei tunnistaks oma mina.

Kiire elurütm – meil on raske aeglustuda, hiljem ärgata, sest meil on töökohustused jne. Tekib jõulustress, kiirustame veelgi enam.

Ere valgustus – looduses on hämarus, aga linnavalgustus pimestab meid ja takistab sissepoole vaatamast. Tekkib pimestumise efekt – midagi ei näe, kaotad sihi. Vali muusika ja lärm takistab kuulamist, lülitab kõrvad täiesti välja.

Tuimestav söök – ülemäärane magus teeb üliaktiivseks, liiga palju erinevat toitu, liiga raskesti seeditav toit kasutab kogu me jõu seedimisele.

Tugevad meelemuljed, kirevus – välised ärritajad võtavad kogu tähelepanu. Lastele mõeldud üritused on sageli eufoorilised, selle asemel et lapsi rohkem sisemiste piltidega rikastada. Jõuluvanad, päkapikud. Ilma sisuta traditsioonide täitmine – tekib protest, kui me ei tea, mida taotleda ja tekib soov kõike eitada, hävitada. tekib eraldatuse, maailmast väljaarvatuse tunne. Tunne, et peab kingitusi tegema.

Vastasjõududele tuleb teadlikult vastu astuda, mitte nende seatud lõksudesse astuda ja oma elu ise korraldada nii, et tekiks võimalus enese ja oma lähedastega kontaktis olla. Advendiajal me vajame ja võtame endale aega, vaikust ja rahu.

JÕULUD

Jõulud on aasta öö.
Öömüsteerium – õhtul heidame väsinult voodisse ja ärkame värskelt, puhanuna. Öösel tajume alateadlikult ülemeelelist vaimset maailma. See puudutus annab jõu. Jõulude ajal võib saada jõu ja tervise terveks aastaks. Või siis kaotada.

Jõulud on vaikuse püha. Ajaväline aeg. Rahu ja ilu, mis advendiajal on muusikana kõlanud, jõuab pausini. On täielik vaikus, et saaksime kuulata Sõna, sõnumit, mis maailmale kingitakse. 12 püha ööd – tervendav impulss kogu aastaks.

Iga sünd on ime. Iga inimene on ime. Iga ärkamine on ime. See on peegeldus suurest sündimisest. Inimkonna uus sündimine – seda sõna saame igal jõuluööl uuesti mõelda, läbi elada. Et saaksime seda tajuda, ei tohi me lasta ennast vastasjõududel eksitada.

Jõulud on armastuse püha. Inimeseks olemise püha. Inimese armastusvõime vaimse vastu, mis on ümbritsetus jumalikust armastusest. Inimesed peavad kohtuma läbi armastuse. Armastus pole emotsioon, see on olek. Meil on õnn ja rõõm olla inimene. Kristusimpulss on teinud selle võimalikuks. Armastame iseennast, oma elukäiku, aksepteerime oma vigu, vaatame lootusrikkalt tulevikku.

Jõulud on rõõm. Rõõm saab tekkida vaikusest ja rahust. Rõõm saab tõeliseks rõõmuks, kui me oleme selle endale kätte võitnud. Raske on, kui rõõm läheb kaduma. Ohtlik, kui leiame rõõmu ainult minevikust. Leidke tulevikust rõõm ja liikuge sinnapoole. Tähtis rõõmustada ka teiste inimeste rõõmu üle. Avaneme teistele inimestele läbi kaastunde, mõistmise. Igaüks on eriline, igal ühel käia oma tee. Mõistame teise
inimese rõõmu ja muret. Jõulude ajal saame kaasa elada laste rõõmule. Rõõmustame tõeliselt laste üle.

Läbi lapse sünni saame tajuda inimeseks olemise ja kasvamise tuuma, mina tahet teostada oma elusaatust siin maa peal kooskõlas enda ja maailmaga. Jõuluaeg on kõrgema mina sündimise aeg.

Kui oskame mõelda, et tänu Kristuse sünnile Maale on meil võimalus kohtuda iseendaga, siis jõuame samm-sammult lähemale jõulumüsteeriumi mõistmisele.

ILUSAT JÕULUAEGA!

Heli

Liiga lohakas ja liiga korralik

2011-11-27T15:49:00.000+02:00

Minu ema nägi kurja vaeva, et mind koristama õpetada ja ega tal see suuremat õnnestunud. Ma õppisin kodutöid tegema pigem teiste naiste käest ja aastaid pärast vanematekodust lahkumist. Ema töötegemise meeleolu mulle ei meeldinud ja ma keeldusin sellega haakumast.

Nüüd olen mina oma elus samas kohas, ainult teisel pool. Olen ikka arvanud, et vanemate ülesanne võiks olla last eluks ette valmistada ja koristamine on üks osa sellest. Ja mul pole aastate jooksul õnnestunud talvel kümneseks saavale tütrele kätte harjutada riiete sirgupanemist, kui need seljast ära on võetud. Olen kümneid kordi ette näidanud, kuidas nt kampsunit kokku panna, sealjuures teadlikult jälgides oma meeleolu ja hääletooni selle juures. Kui olen sisemiselt rahulik, ütleb ta jajah ja sinnapaika see jääbki. Kui olen natuke tülpinud, et jälle see riie siin sõlmes, siis tõmbub endasse ja tulemus on ikka sama. Olen arvanud, et ju on taevasemad asjad tema jaoks köitvamad ja sellevõrra raskem maistele asjadele tähelepanu pöörata. Aga tundub, et tütar läheb kõigele vaatamata ikka samas suunas, kuhu mina tema vanuses (aga pikemate sammudega). No ja millega ma siis rahul ei ole?

Poeg seevastu on väga korralik. Paneb oma riided alati kenasti ja selleks tuleb aega varuda. Ja hommikul võib sobivate pükste leidmisele kuluda pool tundi, ükski ei sobi - ja plekid tulevad ka kergesti peale ja selliseid ta ka jalga ei pane. Ja jälle ma pole rahul. Tema ületab mu piire lihtsalt teiselt poolt. Ilmselt on viga ikka minus ja minu piirides. Aga kuidas seda parandada?

TJT

Kadrilaulud

2011-11-24T01:25:00.002+02:00

Täna on kadrilaupäev. Aeg katri jooksma minna. Panen huvilistele üles ka mõned kadrilaulud, mis Lätte kooli kandleõpetaja käest sain.

Ukse taga laulavad
Laske kadrid sisse tulla, katri, katri,
Kadri küüned külmetavad, katri, katri,
Kadri varbad valutavad katri, katri,
Kadri on tulnud kauge´elta katri, katri,
Alta läbi halli ilma, katri, katri,
Pealta päikese punase katri, katri.

Siis uurivad Kadrid, kas poisid ka töid mõistavad

Kadri tuli Märti katsumaie, katri, katri,
Kas need Märdid tööd on teinud, katri, katri,
Kas on Peetred piirge toonud, katri, katri,
Kas on Hansud halge toonud, katri, katri,
Kas on riidad rinnastikku, katri, katri,
Vanad halud vastastikku, katri, katri.

Õnnesoovimine
Kadri tõi talul karjaõnne,
Kadri tõi põlles põrsaõnne,
Linikus tõi lehmaõnne,
Rätikuga härjaõnne.
Kadri tõi sukas suure lamba,
Kindas kirju talle õnne.
Kadri tõi põues poisteõnne,
Nisa all tõi neitsiõnne.

Selle järgi võib lasta tantsulaulud, laulumängud ja mõistatused

Katri ei kerja kannikaida,
Katri kerjab kapukaida,
nurub linanukkisida,
valge villa vetukaida,
sinivilla sormikaida.

Andepalumine

Pereinaine peenikene, katri, katri,
Otsi Kadril vorstikesta, katri, katri,
Katsu Kadril karaskida, katri, katri,
Kui sa ei tiia, ma juhatan, katri, katri
Vorst on ahju otsa peal, katri, katri
Karask kambrin kapi peal, katri, katri.

Tänamine ja soovid

Olge trve, pereisa, katri, katri,
Kes see maksab kadri vaeva, katri, katri
Maksab kadri kargamise, katri, katri,
Jalatalla tantsimise, katri, katri,
Kadri kontsa kopsimise, katri, katri,
Mis ma jätan pereisal: katri, katri,
Hoovitäie hobusida katri, katri,
Mis ma jätanpereemal: katri, katri,
Käed lehma lüpsikusse, katri, katri,
Käed nisu taigenesse katri, katri.

Kasutatud allikad:
Põlvast, Kuusalust, Suure-Jaanist kogutu ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.

"Karjase päev"

2011-11-19T16:20:00.002+02:00

Sellistel pimedatel novembriõhtutel nagu praegu on paras aeg raamatu- ja plaadiriiulist värske silmaga üle käia, midagi ikka leiab. Meie uus rõõm on rahvalauluplaat Vanalinna muusikamaja tütarlastekoori esituses: uuemaid ja vanemaid rahvalaule lihtviisil ja Cyrillus Kreegi ning Veljo Tormise seades.

Kunagi sai see tütrele kingitud, aga jäi tähelepanuta. Meie koolilapse muusika kuulamise huvi on üldse palju väiksem kui lasteaiapõlves: pärast kärarikast koolipäeva on vaikus kõige armsam muusika. Aga tänasel üksildasel novembriõhtul on ilus ja rikkalik rahvalaul just paras kaaslane. Meile rahvamuusika meeldib. Mh on see algajale sobiv õppida. Isegi väiksema muusikaanniga inimene (nagu mina) saab hakkama. Käepärane spirituaalne eduelamus igaühele. Ja jälle on mul kahju, et plaadiümbrisele pole laulusõnu mahtunud. Sõnad on kaasategemiseks väga olulised, kuidas küll tegijad sellest aru ei saa, et kõige suurem muusikarõõm on ikka tegemisest. Neid laule muidugi igaüks ära ei laulaks, aga muusikahuvilisem ikka.

Mäletan, kuidas tütar oli kord väiksena tuliõnnetu, et kassetti ei saa kindla laulu algusse korduma panna. Sest tal oli kindel plaan ühe kasseti pealt mingi laul ära õppida. Ja eks ta ikka õppis ka, järjekindel nagu ta on, aga see oli tülikam. Kuulmise järgi nagunii. Kui sõnad on juures, on see ikka palju kergem. Ma peagu et paluks noote ka, kasvõi viidet, kust neid leida. Meie aasta aega muusikakoolis haritud laps mängib kandlel ja viiulil kõiki lihtsamaid palasid, mis talle parasjagu huvi pakuvad, kui kuskilt noodi saab. See on ütlemata ilus ja armas mu meelest.

Tütar ütles "Karjase päeva" plaadi kohta, et "Karjapoiss on kuningas" oligi ta ära tüüdanud - see viimane on samuti väga hea plaat, aga kohane väiksemale lapsele. Rahvamuusikasõbrast 9-aastasele sobib "Karjase päev". Kontrollitud.

(Karjalapsele sobib selga üks rõõmus kollane vilditud vest, hurraa, ma sain selle selgapandavasse korda, kuigi üht-teist tuleks veel sättida. Soe ja mõnus ja meie meelest ilus ka.)

Olen laste CD-dest kirjutanud veel siin, siin ja siin.

TJT

Mardijooks

2011-11-13T12:06:00.002+02:00

Mardilaupäeval käisime tütrega marti jooksmas. Lätte kooli kandleõpetaja Helle oli mardiemaks ja meil olid kandled kaasas. See sai õppinud ja pühendunud inimese juhatusel üks õige ja tõeline mardijooks, rikastav ja tore kogemus ja ohooelamus, millist rõõm meenutada ja jagada.

Vanal ajal, kui mardijooksud alguse said (äkki XIX sajandil?), oli inimestel rohkem aega ja talude vahed pikad, siis oli hea ikka mõnda aega talus külaliseks olla ja end soojendada. Ja kavad olid pikemad kui praegu, mil praktilise meelega mardilapsed laulavad ühe laulu ja ruttu järgmisse majja. Meil oli ka õige mitmeosaline kava.

Mardisandid laulavad kohe mitu laulu s.t. kombestik näeb välja selline -

sisselaskmise laul
teretamise laul
õnnesoovimine
mangumislaul
uurimissõnad-mõistatamine
tantsulaul/pillilugu
tänulaul ja teeleminek

Sisselaskmise laul
Laske Mardid sisse tulla, marti, marti
Mardi küüned külmetavad, marti, marti
Mardi varbad valutavad, marti, marti
Mart on tulnud kaugelt maalt, marti, marti
Üle soo sipa sopa, marti, marti
Läbi laane lipa lopa, marti, marti,

Teretamise laul
Tere-tere, perekene, marti, marti,
Tere, pere pihlakane, marti, marti,
Tere, rehi remmelgane, marti, marti,
Sauna saare juurikane, marti, marti,
Talu taputeibaline, marti, marti,
Elu heinakõrreline, marti, marti,

Õnnesoov
Mardid toovad viljaõnne,
ettetuppa eideõnne,
tahatuppa taadiõnne,
nelja nurka neiuõnne,
põrandale poisiõnne.
(ja soovija viskas iga soovi juures vilja põrandale selle õnne tähistamiseks)

Mangumislaul
Perenaine naisukene, marti, marti,
Kepsi minna kelderisse, marti, marti,
Katsu minna kamberisse, marti, marti,
Too see mardisaiakene, marti, marti,

Siis oli mõistatuste kord. Mardid küsisid ja pere vastas.
(tänapäeva folkloor: miin, mis ei plahvata?)

Siis tuli õnned põrandale kinni tantsida, et need Martidega kaasa ei tuleks.

Meie tantsisime ja laulsime
Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse (paarikaupa, väiksed sammud ühes suunas)
Kus on minu roosiõitse? (väiksed sammud teises suunas)
Teda pole siin (kaks sammu esimeses suunas)
Teda pole seal (kaks sammu teises suunas)
Ta on Tartus Toomemäel (käevangus keerutamine)

Siis vahetasime paarilisi ja pererahvas tantsis ka.

Kõik oma kaks kandlelugu, mida enam-vähem hästi oskasime, kandsime ka ette.

Tänulaul ja teeleminek
Aitüma pereema, marti, marti
Aitüma pereisa, marti, marti
Laske Mardid teele minna, marti, marti
Mardi tee on teademata, marti, marti

Marte oli üldse palju liikvel. Ühel teeristil oli korraga näha peale meie veel kolme seltskonda. Ja eks neid olnud mujalgi.

Täiskuu paistis ja hirmus tore oli, muudkui laulsime tähtedeni välja. Noosi sai ka uhkelt, lapsed rõõmustasid sellegi üle ja tütar hakkas kohe kadrijooksu plaane pidama. Koju jõudes selgus, et meil olid ka mardid käinud.

TJT

Veel sobivaid tantsulugusid, mida vanal ajal on Mardid tantsinud. Ikka eeslaulja ees ja teised järele.
Mart tantsib, maa müriseb
Põllupeenrad põrisevad
Rahavakad varisevad
Kotisopid kolisevad
(ühelt jalalt teisele kareldes ümber oma telje)

Uups-uups mardikene,
Siie, siie sandikene
Hüppa marti üksipidi
Karga marti kaksipidi
Mart tantsib, maa müriseb
Tallinna koda kobiseb.

Tava- või waldorfkool?

2011-11-12T20:28:00.003+02:00

Meil on kahe aasta pärast teine laps ka kooliteel. Ja tuleva aasta sügisel tuleb see selles mõttes ära vormistada, et kui kohalikku tavakooli, siis eelkooli. Sest muidu on konkurss kõva ja tobe, kui laps peaks kuhugi kaugele minema hakkama. (Mingit sisulist vajadust ma eelkooli järele tõesti ei näe: laps on mõõdukalt sotsialiseeritud ja normintellektiga, saaks ka ilma alushariduseta esimeses klassis hakkama.)

Waldorfkooli poolt räägivad tundelised aspektid. Laste isa käis kevadel lahtist akrobaatikatundi vaatamas ja arvas pärast, et suur osa poisse tundusid talle väga tüdrukulikud. Sellist keskkonda ta oma pojale ei sooviks. Ise olen spordipäeviti kaugushüppekastis abis olles märganud, et ka tüdrukutest on suur osa väga kohmakad, see on pigem vanemate eelistuste või ajanappusega seotud. Paljudel lastel pole mingil põhjusel olnud võimalust oma kehalisi võimeid välja arendada.

Keilas asuva waldorfkooli eeliseks on hoolivad pered. See, mis seal on silma jäänud, on hästi sümpaatne. Need täiskasvanud tunduvad minu arusaamise järgi targad, ilusad ja harmoonilised inimesed. Tundub, et laps on neis peredes kõrgema tähtsusega kui keskmises eesti peres. Sellevõrra on ta harmoonilisemalt arenenud, tasakaalukam ja võibla ka sisukam isiksus kui selline laps, kelle arengukeskkond on olnud juhuslikum. Noorema lapse puhul on täiskasvanute osa keskkonna ja tingimuste loomisel kahjuks nii oluline. Lastes endis vast polekski sünni poolest nii palju vahet. (Aga mulle tundub, et meil suhtutakse lastesse sageli nagu rohusse: kasvavad ise. Mis on vast õige siis, kui peres valitsevad sügavalt lugupidavad ja armastavad suhted ja täiskasvanud ise elavad väga harmoonilist elu. Siis kasvavad lapsed ise ka ja väga hea saab. Aga suurem jagu täiskasvanuid, no meie ka siin, oleme nii- ja naapidi vildakad ja teadliku suunamisega saab mõnda vinti korrigeerida, mis muidu metsa läheks. Aga sageli tunduvad muud asjad tähtsamad kui laste kasvukeskkond. Või siis lihtsalt on igatsugu hädad nii suured, et laste peale ei jõua enam mõelda.) Jah, mulle meeldiks olla sellise hooliva ja asjaliku kogukonna täieõiguslik liige ja toimetada koos selliste inimestega, olen tõesti õnnelik, kui juhust on vahel ja tunnen end väelise ja täidetuna. Vähemalt inspireerituna kindlasti.

Suvel vaatasin Aruküla waldorfkooli poisse. Hästi hakkajad ja asjalikud tundusid. Ja mõtlesin, et meie poeg on ka rohkem selline tegudeinimene. Tavakool ei paku sellistele piisavalt võimalusi. Waldorfkoolis õpitakse rohkem läbi tegemise. Laps harjub maast madalast looma. See on minu jaoks väga oluline. Ma hindan inimeses looja potentsiaali, võimelisust oma elu luua selliseks, nagu endale õige tundub. Ja ma olen püüdnud seda ka oma lastes toetada ja meie lasteaed on samuti abiks. Aga tavaharidussüsteem selleks eriti võimalust ei anna. Tänapäeval on küll tavakoolis ka midagi võimalik ise teha, aga õpe käib ikka laua taga konutades. See ei ole poisile õige viis minu meelest.

Lättes meeldib mulle veel kandleõpe ja käsitöö ja seotus rahvakultuuriga.

Ja veel mulle meeldib waldorfkoolide suunatus sotsiaalsete oskuste ja minatunnetuse arendamisele. Isiksuse kui terviku arendamisele. Tavakoolis jääb selleks liiga vähe aega ja tähelepanu ja peetakse kõrvaliseks, suhtumine on paljus ikka, et kool on selleks, et astmevaheldust ja ükskordühte õppida. Ma tõesti arvan, et meie õpetajad on väga tublid, kiiduväärt on palju sellest, mida ma näen, aga ma ei pea õigeks, et nii palju laste ja õpetajate jõudu kulutatakse teisejärguliste asjade pääle. Need programmid ja metoodikad on pigem rajatud hirmule ja keskkooliks (ülikooliks) ettevalmistumiseks kui tegelevad tänase päeva olulisimate küsimustega. On asju, millele tuleks tähelepanu pöörata just selles vanuses, nagu ma waldorfpedagoogide jutust aru olen saanud.

Räägitakse jah, et reaalainete õpe ei olla waldorfkoolides nii tugev kui tavakoolides, aga matemaatika lisatunde võtta on lihtsam kui pärast last hakata inimeseks õpetama seal, kus asi viltu läinud. See ei ole ei odavam ega lihtsam kusagilt otsast. Ja võibla praeguseks on reaaliteema ka kuidagi paremini lahenenud kui vanadel hallidel aegadel, kui need müüdid aluse said. Õpetajad on loodetavasti arenenud ja vist ka waldorfkoolide seltskond on muutunud tugevaks ja stabiilseks (Tallinna waldorfkoolis oli vanasti palju tervise- ja käitumisprobleemidega lapsi, klassis oli selliseid lausa enamuses, ning olukord kasvas õpetajatel lihtsalt üle pea. Väidetavalt.)

Aga Keilasse on suht pikk tee. Rongiga läheb pigem üle tunni, kui jalakäigud juurde arvestada ja rongid käivad harva. Tallinna Vabasse Waldorfkooli oleks jälle mõnevõrra mugavam minna, saaks linnaliinibussiga. Aga ka ikka kaugel. Kaks tundi päevas reisida kooli ja tagasi – ja üksi. Keilasse käib meie lasteaiast palju endisi lapsi ja oleks seltsielu ja lõbus. Tavakool on siinsamas väikse jalutuskäigu kaugusel. Ja ma olen lapsevanemana näinud, et ka tavakoolis võib lastesse suhtumine olla hooliv. Vähemalt siis, kui see laps on kooli sobiva iseloomuga kiire taibu ja hea mäluga tüdruk. Meie tütrele meeldib tema õpetaja ja kool väga, isegi novembrikuu uduse reede varahommikul võib ta unise peaga öelda, et küll tal on ikka armas õpetaja ja tore kooli minna. Ma olen emana selle eest väga tänulik.

TJT

Päheõppimisest

2011-11-10T16:32:00.000+02:00

Meil oli tütrega üks paras rongisõit ees ja võtsime kodutööd kaasa. Muusikas oli vaja üks tekst pähe õppida. Vaatasin, et ahah, marssi tutvustav tekst. Ja vaja pähe õppida. Ma pakkusin, et aitan lapsel sellest aru saada ja selle üle mõtiskleda, aga see ainult ärritas teda. Pähe on vaja õppida. Kevadel tuleb mingi tasemetöö ja e-koolis oli ka niiviisi kirjas. Nojah. Mis mul siis ikka öelda. Eks ta siis õppis selle teksti pähe, iseasi, kas aru ka sai. Aga mälu on lapsel ju hea.

Meenus, kuidas mu tuttav nelja poja ema kord arvas, et võib-olla kannatavad tüdrukud kooli all enam kui poisid (kuigi tüdrukud on samas vastupidavamad), sest nad võtavad igasugu korraldusi otsesemalt täitmiseks. Ja saavad seeläbi rohkem mõjutatud - ka sellest, mis neile minu hinnangul hea ei ole. Poistes on rohkem iseolemist ja tugevam side ajatu tarkusega. Aga eks nad või siis selle tõttu muidugi süsteemi rünnaku ohvriks sattuda, kui ikka tuleb teha nii nagu kord ette näeb.

Päheõppimine iseenesest on muidugi ohutu ajaviide ja milleks see mälu siis inimesele on antud, kui mitte meeldejätmiseks. Rongisõidust jagus ka inglise keele sõnade õppimiseks ja kirjalikke töid õnneks selleks päevaks polnud.

TJT

Villatööd

2011-11-06T16:25:00.000+02:00

Meid on tabanud villastamishooaeg. Innustusin tuttava viltjakki nähes ja tegin endale ühest vanast kampsunist ümber vildise vesti. Kodukampsuni varrukad olid nagunii tobedalt laiad ja paha oli nendega kodutöid teha, istusid ka halvasti. Lõikasin siis varrukad maha ja katsin vestiosa värvilise villaga, kinnitasin nõelaga e kuivviltisin. Just selline sai, nagu tuju oli. (Ja kui uus tuju tuleb, saab võibla osa villa maha võtta ja uuesti katta.) Ise olen väga rahul, nii soe ja mõnus siuhti hommikul peale võtta. Eest käib lahti ja hea pikk on ka. Mugav. Pehme ja armas nagu kallistaks kogu aeg. No ja soe. Tali võib tulla.

Ja eriti rahul olen sellega, et vana kampsunit põhjaks võttes pääsesin õmblemisest, mida ma üldse ei armasta ja villa õmblemine on üldse üks kahtlane ettevõtmine mu meelest.

Lastele tegin sallid märgviltimisega (hästi õrnalt vilditud, siis on ikka pehme naha vastas). Eks näis, kas kandma ka hakatakse, aga meeldisid küll mõlemale, ise valisid värvid. Meil mullu oli ka üks viltsall ja seda poiss kandis küll, aga ära kadus. Muidu on rist ja viletsus talle miskit pähe ja kaela saada, selga samamoodi. (Käibki siis paljalt.)

Ja veel on igasugu mõtteid, et mis varrukatest võiks teha ja sokkidest. Ja et tütar tahaks ka endale sellist vesti (peab uusi villu hankima minema, pole kodus piisavalt sobivaid värve). Lapsed teevad ka oma väiksemaid asjandusi.

Villatööd on nii mõnusad. Meil on lasteaias villa õpitubasid olnud ja Lättes ka. Sealt olen mõned võtted ja põhialused saanud. Aitäh, Siiri Veensalu ja Merike Liidemaa!

TJT

Koolivaheaeg ja kodutöö

2011-11-06T16:12:00.001+02:00

Möödunud nädalal oli koolivaheaeg ja huvitav oli vaadata, kuidas meie koolilaps nagu närbunud lilleke jälle elujõuga täitus ja ümbritsevaga haakuma hakkas. Tulid tagasi loovad mängud ja meisterdused. Sama märkasin ka suvise koolivaheaja algul, kui joonistused said äkki täiesti uue kvaliteedi.

Kooli ajal on meie lapse joonistused muutunud räpakateks kritseldusteks ja muusuguseks emotsionaalseks väljaelamiseks, mil pole minu jaoks esteetilist ega loomingulist väärtust. Käekiri, mis esimeses klassis oli eriti kaunis, on ka mõnevõrra alla käinud. Kiirus ajab peale ja lööb kvaliteedi alla, mis parata.

Siis äkki, neljapäeval meenus talle, et õpetaja oli käskinud selleaastase loovtöö koolivaheajal valmis teha. Ja päev enne olin raamatukogus kohanud tema klassikaaslast koos emaga, kes end loovtöö tegemiseks hariva kirjandusega varustamas käisid ja selle üle veidi mõtlikud olid.

Meie puhkasime mõnusasti edasi ja jätsime koolitööd hilisemaks, esitamise tähtaeg alles tuleb. Täna siis tegime miskit ära ja tulevail päevil jääb natuke viimistleda. Eks see olnud omajagu peamurdmist mullegi, et kuidas siis: juhend oli sama kõigile põhikooli lastele ja selge, et vanematelt klassidelt oodataksegi enam. Ja see mõte oli asja juures, et vanemad koos lastega miskit kasulikku teeks. Kurb näha ainult, et ka algklassilapsed ja nende vanemad kalduvad arvama, nagu peaks nooremadki juba teadusliku kallakuga referaate tegema. Mina tegin esimese referaadi kuuendas klassis ja seegi oli ainult vähestele nutikamatele antud ülesanne. Mulle üksi tegemiseks liiga raske, ema aitas. Ja uhke tunne oli, et nii targa jutu kokku sain. Aga kolmandas klassis on see küll liiga vara mu meelest.

Me siis pajatame kodulooainelises töös laste toimetustest 1950.-60. aastatel. Kusjuures mul on ka kõhklusi, et võibla kantakse see n-ö valede kilda, sest sündmusi seal eriti ei ole. No et millal miski asi rajati või nii. Aga minu meelest ei peagi kodulugu nii maskuliinne distsipliin olema. Mind on ikka huvitanud tavaliste inimeste elu kõigi nende ajaloosündmuste keskel ja loodevasti sobib selline naiselikum lähenemine ka.

Aga Keila waldorfpedagoogikal põhinevas erakoolis Lättes on kolmanda klassi laste kodutööks teha iga päeva õhtul koos vanemaga oma päeva tagasivaade. Selle mõttekuses ei ole mind vaja harida, päeva tagasivaade on kasulik oma mina tundmaõppimiseks ja minatunde tugevdamiseks.

TJT

Jõehobud minu sees

2011-11-05T09:08:00.001+02:00

Keegi armas inimene tegi Tommy Hellsteni raamatust „Jõehobu töökohal” kokkuvõtte ja saatis mulle ka (vt all). Lugesin ja leidsin end mitmes kohas.

Kodus olin sageli patuoina rollis, sest keegi ju peab süüdi olema, kui päevatööst väsinud vanematel miski viltu läheb. Ja eks ma ole vähe vastalise loomuga ka muidugi. No mitte ei isuta elada nii, nagu mingi norm ette näeb. Keskkooliajal proovisin natuke joodikupõlve ka, nagu paljud noored. Ja valusat üksindust. Seda aega ma küll taga ei igatse.

(Ja oma vanemate juures näen kiirustava valesangari rolli, aga eks see ole eestlastel üldse väga tavaline olemise viis, mida ma isegi olen noores põlves läbi elanud – võibla on noorena lihtsalt vaja ringi tuuseldada ja end kuidagi teistest õigemaks ja eriliseks pidada?)

Koolis nägin-kuulsin, kuidas kõvema peaga poisile ikka alatasa korrutati, et kui ta seda või toda ära ei õpi, kõlbab ainult kraavikaevajaks. Olin siis vast algklassilaps ja mõtlesin, et kui õpetaja ikka nii ütleb, siis küllap see nii on ja lisasin oma panuse sellele negatiivsete mõtete kuhjale, mis teda niigi kattis. Ja omandasin ühtlasi nähtamatu lapse rolli, mida rakendasin hiljemgi hirmutavate õpetajatega ühes ruumis viibides ja edasi töökohal, kus naisi verbaalselt seksuaalselt väärkoheldi (no sealt ma lasin küll esimesel võimalusel jalga, niisugust asja on paha kuulata ja Tallinnas on ikka töökohti valida). Eks see nähtamatu laps annab minus siiamaale endast teada.

Taagakandja rolli olen ka proovinud, partnerlussuhetes ja mujal. Sest vahel ei tundu ma endale üldse olulisena, vähemalt võrreldes oma sugulaste ambitsioonikate töökohtadega ei ole mul karjääri mõttes midagi erilist ette näidata. Võttes ümbritsevalt vastutust kanda, saab end kindlasti tähtsamalt tunda (aga kuskilt otsast ma arvangi, et täiskasvanu ikka peabki vastutama oma ümbruse eest ka, vähemalt selles mõttes, et võtta vastu otsusi jõukohaseid asju muuta ja neid siis ellu viia). Oma vajaduste ja tunnetega hakkasin tegelema alles esimese lapse sünni järel. Meie mõlemad lapsed on mulle õpetanud mh enda eest seismist ja piiride pidamist, sest muidu nad paneks mu lihtsalt üleni „nahka”.

Ja naerutaja ikka ka. Turvalisem tundub naerda kui tunnistada oma valu.

TJT

Tommy Hellsten „Jõehobu töökohal“
Inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama olevikus.

VALESANGAR – kogub kangelastegusid. Teeb ohjeldamatult tööd, tal pole mitte kunagi vaba aega. Ta on sunnitud olema edukas, sest muidu pole ta mitte keegi. Ta jätab hooletusse enda, oma abikaasa, perekonna ja püüdleb edu poole. Väline on tema elu sisust olulisem, ise ta seda ei mõista.Ta valib kiirustamise, et poleks tarvis peatuda. Ta ei tea, mida tähendab olemine. Teiste edus ja kuulsuses näeb ta ohtu endale, st et ta valib alluvateks inimesi, kes oma ande ja võimetega teda ei ähvarda. Inimene ei saa täituda enne, kui ta ei ole kohanud oma tühjust, ega terveneda enne, kui ta puruneb. Valu kohtamine tähendab seda, et ta näeb oma pingutuste asjatust. Abielus ei anna ta endast midagi ja seepärast on ka temale raske endast midagi anda ja lähedus jääb tekkimata.Kuna lähedus hirmutab, siis parim strateegia, kuidas teisi endast eemal hoida on kiirustamine, sest see vabastab häirivast vastastikusest suhtlusest. Ta peab õppima enda tavalisust taluma, et ta on inimene, kes vajab perekonda, kes väsib ja vajab puhkust. Niisiis vajab ta armastust. Et inimene saaks armastust vastu võtta, peab ta alanduma. Oma nõrkuse tunnistamine vabastab muutuma. Armastama tingimusteta ja uskuma, et ka teda tingimusteta armastatakse. Kui ta toibub, siis hakkab ta nägema inimesi enda ümber, ta kuulab ja on ka tegelikult kohal.

TAAGAKANDJA – võtab enda peale vastutuse vanemate ülesannete eest. Mõtleb alati kuidas teistel parem oleks, ning nõnda hülgab enda. Pidev süütunne, et ta üldse olemas võib olla. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta, tegelikult otsib ta ennast ja oma tõelist identiteeti. Tavaliselt leiab ta üles need inimesed, kes ei suuda oma asjade eest vastu-tada ja ta usub, et nad ei saa ilma tema abita hakkama. Ta pole võimeline aru saama, et teised on juba täiskasvanud ning suudavad oma asjade eest ise hoolt kanda. Teisi valitsedes kasutab ta võimu. Ta takerdub aastateks olukorda, kus tema saab olla tugev ja teine on nõrk. Tal on raske vahet teha, kus ta ise lõpeb ja kus algavad teised. Ta ei ole eriti oskuslik, vaid tuleb teise inimese sisse, rikub tema piire ning mürgeldab teise hingemaailmas, saamata ise aru, mida ta teeb. Ta on täielikult teistele keskendunud ning otsib neis ennast ja oma olulisust, siis üritab ta anda teistele seda, mida tal endal ei ole. Teiste eest vastutust kandes jõuab ta eesmärgile: tal pole tarvis kanda vastutust enda ja oma elu eest. Toibudes saab temast tervel moel isekas ja ta annab loa ka oma vajadustele. Temas leiduv loovus jääb talle kättesaamatuks ja loovuse võiks ta leida viha tagant. Paranemine toimub, kui ta hakkab tunnustama iseennast, kellel on oma vajadused, tunded ja tegelikkus. Ta hakkab tajuma enda tühjust ja seda, et tal siiani pole olnud üldse oma elu ja see teeb valu, sellepärast lükatakse seda aina edasi. Kuid nähes, et valu tähendab arengut ja kasvu, jõuab ta eluterve isekuseni. Kui ta õpib piire tõmbama ja ei ütlema, riskib ta hüljatuks saada, kuid ta ei kahetse kunagi, kui on tegutsenud endale truuks jäädes. Ta suudab vahet teha, kus lõpeb tema ja algavad teised, ta on hakanud elama enda elu.

PATUOINAS – tema kaela veeretatakse perekonna probleemid. Temast saab perekonna-väline, normidega mittekohanenud indiviid. Häbi abil üritatakse panna laps oma ebaõiget tegu mõistma ja selle eest vastutust kandma. Ta ei liitu sisimas teiste inimestega, siis ei liitu ta ka oma kolleegidega. Vähehaaval toob ta joovastavate jookide juurde oma pettumuse, kurbuse ja mure. Kuid kuna tal ei ole kellegagi oma eluprobleeme käsitleda, siis ei soovi ta oma sõbrast loobuda. Ta hakkab ennast ja teisi veenma, et joomine ei ole talle probleem. Ta eitab sõltuvust, et säilitada ettekujutus oma tervemõistlikkusest, et tal poleks tarvis oma probleemi kohata. Ta ei ole lähedastes inimsuhetes tema ise, vaid keerutab, trikitab ja põikleb, sest tema isiksus on nii häbi täis. Tal on võimetus teistega arvestada, sest teda ei ole kunagi frustreeritud. Talle on antud liiga palju ning talle pole kunagi ei öeldud. Ta ei suuda ise endale silma vaadata, st ta ei suuda vaadata oma hinge, ta elab vales. Tema toibumine seisneb selles, et ta liitub teiste inimestega. Ta võtab omaks oma sõltuvuse alkoholist ja tunnistab, et ta vajab abi. Ta vabaneb, kui häbi hakkab süüks muutuma. Häbi räägib inimese väärtusetusest, süü aga, et inimene on midagi valesti teinud. Lõpuks andeks saades ja endale andeks andma õppides ta vabaneb.

NÄHTAMATU LAPS – ei taha kellelegi tüliks olla, vanematel ei ole tema pärast kunagi muret. Ta tajub vaistlikult, et ta saab olemas olla vaid siis, kui teda olemas ei ole. Maailmas ei ole tema jaoks kohta. Ta ei kuulu mitte kuhugi. Ta ei kuulu rühma, vaid on sellest väljaspool. Ta on ääretult hea ja tubli, ta ei taha tüli teha. Ta kardab oma viha ja kardab ka teiste viha, ei julge oma tundeid väljendada. Ta teeb teistele ruumi, tõmbub tagasi, kui tema huvid lähevad vastuollu teiste huvidega. Ta matab oma talendi nagu hõberaha maa sisse, selle asemel et see tulu teenima panna. Tulu teenimine tähendaks nähtavaks saamist, riskimist olla loov ja uue proovimist. Hirmul olev laps-täiskasvanu ei julge nähtavaks saada muul moel kui täiuslikuna, st et ei jääda vahele ebatäiuslikkusega ehk vigadega. Seevastu loovus eeldab vigade lubamist, kuid see on liiga ohtlik. Ta ei ole nii silmapaistev, et võiks taluda vigade tegemist. Ta saboteerib oma edukust, ise takistades oma heaolu ja kasvamist. Ta suhtub oma tunnetesse dramaatiliselt, suurendab või moonutab nende tähendust ja tõlgendab neid nõnda, et nad pole vastavuses oma sotsiaalse sisuga. Ta vahel ka ise ei mõista enda reageeringuid tunnetele. Viha on võõras komponent, mis hirmutab ja tekitab hämmingut. Viha on peidus headuse all. Ta on krooniliselt solvunud, kuid ei näita seda välja. Ta juskui ootaks, et teised teda tähele paneksid ja teaksid, mis tema sees liigub. Ta kannab enda sees suurt häbi, kui inimene ei saa armasta-tuks, siis saab ta häbistatuks. Ta igatseb saada nähtuks, tähele panduks, mõistetuks ja ühine-nuks, eelkõige tema oma isiksuse nähtavakssaamist. Tunnete tunnistamine ja väljendamine on turvaline ja normaalne. Ta peab julgema ennast piisavalt sageli blameerida, riskida, et üle saada häbist. Tegema läbi taassünni valu, enne läbi teiste pilkude surres. Tema tegelike tunnete ja mõtete avalikuks ja nähtavaks tegemine. Teda hüljatakse seal, kus on esikohal kiirus, ja hinnatakse seal, kus valitsevad tundlikkus, turvalisus, loovus ja vaimsus.

NAERUTAJA – peidab oma rolli taha perekonna probleemid. Teda vajatakse pingeid vallandama. Kui ise ta kannab neid tundeid enda sees, kujundades nende ümber vastandi: naeru ja lõbususe. Mida valusam probleem, seda suurem paistab olevat naer. Tal ei ole ühendust oma keskpunktiga, kus ta on tõsi ja tõeline. Tema unistuste amet on müüja. Ta ei kujuta ette, et keegi võiks soovida vait olla. Ta põgeneb oma valu eest, mistõttu on saanud temast oma kasvamise eest põgeneja. Üks ebapiisavuse tunne on, et teda ei vaja mitte keegi. Ainuke tunnustus on tulnud tola mängides. Tegelikult on ta väga kartlik ja ebakindel. Teda hirmutavad viha ja kurbus. Talle on töökoht lõbustuspark, kuid keegi ei jaksa ühe ja sama nalja peale mitu korda naerda. Vahel paneb ta ka teised uskuma, et just naeruga saadakse eluraskustega hakkama. Ta peab õppima, mis on siirus ja ehtsus. Ennast avades on ta väga haavatav ja häbi suhtes vastuvõtlik. Tema suurimaks probleemiks on nähtamatus, rambivalgus on nii ere, et see peletab pimeduse, elust saab karneval ja pimeduse salajane sõnum läheb kaduma. Seda, kes pääseb nägema naerutaja valu, valdab seletamatu hardus, tekib tohutu austus ja õrnus selle hüljatud lapse suhtes. See surmaheitlus on tegelikult sünnitusvalu. Ta muutub tõsiseks ja enne kui saabub tasakaal, peab ta ära käima ka selles äärmuses. Ta toibub, kui ta nõustub olema valuline, alandlikkus on enesetundmine.

Toibumine ei ole mitte kunagi täielik, see on elukestev protsess. Vanad rollid elustuvad, kui minna näit vanematekoju, kohtudes oma emaga. Kuid ajutised käigud vanadesse mallidesse ei ole tagasilangus.

Küsimus surmast seondub küsimusega elu väärtustest ja see omakorda inimese tõelisest identiteedist. Kes ma täiesti paljana surma ees seistes lõpuks olen? Kust olen ma tulnud ja kuhu ma lähen, või kas ma üldse olen olnud kuhugi minemas? Millised on minu sügavamad väärtused?

Tähendamissõna

2011-11-05T08:27:00.001+02:00

Viimasel oktoobripäeval, mil mingite arvutuste kohaselt seitsme miljardes inimene maale sündis, pajatas meie viiene sellise hingedeajale sobiva loo.

Kui inimesed üldse ära ei sureks ja kogu aeg juurde sünniks, saaks varsti kõik kohad neid täis. Ja tuhandeaastased roniksid puude otsa ja kuuri katusele ja muudkui jätkaksid redeleid, kuni kukuksid taevasse. Ja pärast visataks nooremaid neile taevasse järele.

(Ei, me ei rääkinud seitsmest miljardist, minul polnud see tol hommikutunnil veel üldse meeleski.)

Tark seletas mulle ära, mis lapse jutt tähendab.

Hoidku Looja meie lapsi oma vanemate piiratuse eest, küll kõrvaliste piiratustega on kergem hakkama saada.

TJT

Koolituspäev hingedeaja teemal

2011-10-25T13:27:00.003+03:00

TARTU WALDORFPEDAGOOGIKA SEMINARI KOOLITUSPÄEV
LAUPÄEVAL, 5. NOVEMBRIL 2011 TALLINNAS TUULEMAA 12
KELL 10.00 – 18.00
Laupäeval, 5. novembril kell 10-18 toimub Tallinna Vabas Waldorfkoolis (Tuulemaa 12) kaks waldorfseminari koolitust:

"Eurütmia, liikumise kunst"

Eurütmistid Katrin Vaik ja Karmen Püü tutvustavad eurütmia olemust.

"Hingedeaeg. Isevalmistatud mänguasjad"
Heli Kudu räägib hingedeaja tähendusest ja tähistamisest lasteaias. Praktilises osas õpetab Lavi Raamat-Boeke lavastusmänguks lauanuku valmistamist ja kõneleb muinasjuttude ja lasteraamatute tähendusest lapse arengus. Vt. lisa: http://www.erakoollate.ee/et/news?news_id=115

Registreerimine hiljemalt 3-5 päeva enne kursust eelinfo (sisukirjeldus, soovituslik kirjandus,ettevalmistatavad teemad jm) saatmiseks: merje.malkki@waldorf.ee, tel. 5108294. Osalemine 25 eurot, korraga kahe või enam kursuse eest tasudes 22 eurot. Waldorfkoolide ja -lasteaedade vanematele on osalemine 5 eurot, õpetajatele tasuta.

See hakkab mulle juba nalja tegema, nüüd siis kolmandast allikast sama teema kolmandal kujul.

• Hingedeaeg, selle tähendus, tähistamine lasteaias. Heli Kudu

• Muinasjutud. Lasteraamatud. Lavastused. Valmistame lavastusnuku.
Laivi Raamat-Boeke

Lektoriteks on Johannese Kool ja Lasteaed Rosmal kogenud lasteaiaõpetajad

Teemaks on aastapühade mõju ja neis peituvad arenguvõimalused täiskasvanule.
Kuidas on seotud loodusringkäik inimeseks kasvamisega? Sügise erinev mõju lastele
ja täiskasvanule. Väline liikumine muutub sisemiseks. Hingedeaeg, tegevused
waldorflasteaias. Mardipäeva, laternapeo tähistamine. Laste sisemise kindluse,
sallivuse ja abivalmiduse toetamine. Igapäevane laste aktiivse siseelu äratamine läbi juttude, mängude, koos liigutustega laulude ja salmide jne abil. Millised on tänapäeva ohud ja takistused iseendaga kohtumisel täiskasvanul ja lapsel. Rahust ja soojusest.

Praktilises osas valmistame lavastusmänguks lauanuku. Kõneleme muinasjuttude ja
lasteraamatute lapse arengut toetavast mõjust, lavastusmängudest. Toome hulgaliselt
näiteid waldorflasteaiast.

Loeng on mõeldud eelkooliealiste laste vanematele, lasteaiaõpetajatele
ja kõigile waldorfpedagoogika huvilistele.

Palume eelregistreerida hiljemalt 3-5 päeva enne kursust, kursuse paremaks
korraldamiseks ja kursuse kohta vajaliku eelinfo (sisukirjeldus, soovituslik kirjandus, ettevalmistatavad teemad jm) saatmiseks.
Küsimusi ja eelregistreerimisi ootame aadressil merje.malkki@waldorf.ee
(tel. 5108294).

Ühe kursuse maksumus on 25 eurot, rohkem kui kahe kursuse eest korraga makstes
a 22 eurot. Kursused on waldorfkoolide ja –lasteaedade õpetajatele tasuta,
lapsevanematele 5 eurot.

TERE TULEMAST!

Pärast raamatukogus käimist

2011-09-18T15:03:00.011+03:00

Meil oli sisukas raamatukogus käik. Viimasel ajal juhtub neid käike sageli, sest poeg on avastanud laste autoajakirjad ja need peab kahe nädala pärast tagasi viima. Ja eks tütrel jälle kulu lugemiseks palju raamatuid ja selle pärast tuleb sageli käia.

Tütar leidis ühe „Kaheksa lapse” sarja loo, mis tal veel lugemata oli. „Vanaema ja kaheksa last metsas” on lugu kunagi ammu Norramaal toimetavast raamatuperekonnast, minu lapsepõlves oli ka üks raamat sellest eesti keeles, nüüd on neid palju. Rõõmus ja toimekas suurpere elu. Nauditav lugemine mulle ka. Ja õpetlik: no vaata, kui väheste asjadega need inimesed õnnelikud olid.

Sellega haakub veidi „Väike maja preerias”, samalt autorilt on eesti keeles kolm raamatut umbes sajanditagusest Ameerikast. Saime just pojaga läbitud (tütar luges ise). Tegelasteks on kolme tütrega maal elav pere, kes kasvatab kogu oma söögi ise ja elab väga kristlikult. Kuuluvad mingisse usulahku, kus pühapäeviti ei tohi ilmalikke laulda ega mängida. Aga samas muus osas need väärtused meile meeldisid. Hingeliselt toeks ja eeskujuks, kuidas raskete aegadega toime tulla ja vaesuses väärikas ja õnnelik olla (mulle on meediast jäänud mulje, et Eesti vaesus on depressiivne). Huvitaval kombel oli see raamat ühteviisi huvitav nii üheksasele tütrele (kelle eakaaslased on kaks raamatutegelast, kaks vanemat õde) kui pojale, keda vist võlus see ise kõigi oludega toimetulek, mis minu jaoks on selle raamatu läbiv teema. Lapsele sobivas pildistuses ja lausestuses pealegi.

Eriti meeldis meile kuningas Arturi lugude raamat „Ümarlaua rüütlid”, mille tütar leidis. Imeilusate (või no kitšilike, kuidas võtta) piltidega raamat vanadest legendidest. Ma ise pole ka nendega varem kokku puutunud ja see on tundunud tõsise lüngana mu hariduses. Müüte ja kangelaslaule tahaks ikka tunda. Neis avaldub rahva hing ja tarkus. (Enamik tänapäevast kirjandust tundub mulle selle kõrval ausalt öelda ajaviidu ja tilu-liluna.) Ja ma arvan, et igati asjaks, kui viiene poiss rüütlite lugusid kuuleb ja hinges läbi elab. Tütar tuleb ka kuulama, kui neid õhtul pojale ette loen (kuigi tal on endal loetud). Nende lugude vägi puudutab midagi sügavat.
(Hiljem lisatud. Lugesime läbi. Meie lastele meeldis ka väga. Imeline, kuidas suured lood kõnetavad aegade tagant. Ümarlaud hävib, sest inimesed usuvad valesid sõnumeid, mida toovad valelikud ja omakasupüüdlikud sõnumitoojad. Ja heade kavatsustega inimesed eksivad, tulles vastu kurja soovidele ja jättes nende hämarate tegude kohta info edastamata.)

Veel sai üks ilus autoraamat, mille poeg leidis: „Meistri-Märten ehitab auto”. Natuke mutionu pükste saamise loo moodi raamat ühest masinaosi koguvast vennikesest, kes ise omale auto ehitab, et teada saada, mis asub selle tee teises otsas, mille üks ots tema juurde lõpeb. Pildid on lihtsalt imelised. Rauakolu romantika! Värvipritsi või roostetanud plekirulli elutruu portree on võrratu akvarell, samuti kui puhtad ja siredad Rootsimaised maastikud, mida mõnel pildil näha. Mind inspireeris see auto ehitusest rääkima. Ma olen seda kooli ajal kaks ja pool aastat õppinud. Päris auto kapotti pole eriti kunagi lahti teinud, sellega õiendab mees, aga need pildid lausa kutsusid auto töö põhimõtteid kirjeldama. Tekst oli üsna lühike, lihtne ja lakooniline. Kolmene saaks ka aru. Ja meie pojale meeldib ka igasugu värke ehitada nagu paljudele väikestele poistele. Ja päris asi on ikka kõige ägedam!

„Meistri-Märteni...” pildid meenutasid mõneti Pettsoni ja Finduse lugusid, mis meile ka väga meeldisid, aitäh, kes kunagi soovitas! Laenutasime ja lugesime neid ka. Need olid lood vanamehest ja kassist ja muhedast elust Rootsi maakolkas. Taaskord selline ilus idealiseeritud elulaad, aga ma arvan, et lapse kasvamise ajal on headus ja ilu olulised. Samas on neis mingi elulisus ikka ka.

Kujunduse pärast võtsin ka "Puhevil pruudi", sisu ajab ka asja ära.

Tütar valis veel paar Reeli Reinausi lasteromaani (võistlusel auhinnatud ka veel), neid pole mina lugenud ja ühe Ketlin Priilinna noorteloo: „Mustlasplikad”. See viimane on kolmest õest, kuue-, kolmeteist- ja 20-aastasest, kes lähevad pikaks nädalavahetuseks Londoni. Jälle eluliselt kirjutatud, nagu varemgi olen siin blogis Priilinnast kirjutanud („Lugemispäevikus” tagapool). Piisavalt väikesed ja minu kui täiskasvanu vaatenurgast õnnelikult kulgevad sekeldused, et mitte olla lapsele hirmutavad, kuid siiski tõesed ja asjakohased, ja rõhk on 13-aastase peategelase tunnetel. Tervikuna positiivne raamat ja vast ehk asjaks lugemine enne, kui ise maailma avastama minna. Tütrel on praegu, kümnenda eluaasta kriisis Rubiconis üldse huvi hingeasjade vastu. Veel võttis ta raamatukogust sarja „Õnnetuid lugusid” viimase, seitsmenda raamatu. Ühte varasemat vaatasin, no ikka eriti kurb raamat lastest, kel läheb ikka nii koledasti, et annab imestada. Mingi eriti ilge täiskasvanud alandab ja kiusab. Aga ju on neid selliseid ka vaja lugeda, väga põnevad pidid olema. Peaks tütrele vist Dickensit soovitama järgmine kord, kui jälle tuleb kaeblus, et pole midagi lugeda. Või äkki juba „Jane Eyre’i”.

(Hiljem lisatud. Lugesin natuke ühte Reinausi ka. Auhindajad olid ilmselt tänulikud lapsevanemad, sest no nii ilusat ja "õiget" lugu annab ikka tikutulega otsida. 11-aastane hakkab ise perele süüa tegema, teri idandama ja muud eriti tervislikku sealjuures, sest ema tehtud tavaline toit polnud küllalt hea. Ja kaksikutest õde-venda suhtuvad teineteisesse eriti hästi. Ja ülekasvatud range vanaema kasvatab end ise ühe õhtuga ümber, kusjuures selleks ei peagi midagi koledat juhtuma. No kõik on nii positiivne, et mul hakkas vähe imelik seda lugeda ja minu tavalise reaalsusega see eriti ei haakunud, aga samas on raamat mingis mõttes hästi kirjutatud - vähemalt on autor oma tugevaid külgi hästi esitlenud ja nõrgad kenasti varju pannud. Tegevus on parajalt huvitav kogu aeg. Lapsele meeldis ka väga. Jah, imedesse peab uskuma, muidu nad ei juhtugi. Nii et ei muud, kui tuld! Rohkem selliseid raamatuid!)

Poeg valis veel paar mõmmiraamatut ja muidugi autoajakirju. Disney „Autod” sisaldab palju kolme- kuni kuueaastastele sobivaid lihtsaid mõtlemis- ja arvutamisülesandeid (liidetavate suurus on ühest kolmeni, aga neid liidetavaid võib ikka väga palju olla), mänge ka. Suur osa mõistatusi on talle juba liiga lihtsad, aga mõnega saab ikka pead ka murda. Ja koomiksid. Ja selleealistele meeldib lähenemine, et autod on ka isiksused, kes räägivad ja mõtlevad. Ja hea ja kurja teema on n-ö kasvatuslik. Lähenemine on muidugi ameerikalik, teadagi.

Tütar valis veel paar „Tommy ja Jerryt”, aga no neid mina ette ei loe. Lihtsalt ei meeldi. Hullu beibekirjandust ka mitte (tütar kunagi tundis huvi, laenutasime, aga ma lihtsalt ei suutnud lugeda, hääl lihtsalt sureb välja, kui tekst on selline sisuvaba jama). Õppigu lugema ja lugegu ise, kui väga vaja on (aga näe, tütar valib ikka sisukamaid asju, õnneks; ja poeg veel lugemise vastu huvi ei tunne, mis on minu meelest normaalne ja eakohane, koolini on veel kaks aastat). Samas on palju lasteraamatuid, mis mulle ikka tõesti meeldivad ja igapäevased-õhtused ühised ettelugemised on minu väike koogitükk igas päevas! Just need raamatud, kuhu saab üleni sisse minna ja täiega kaasa elada, toovad enda jaoks kättesaadavale ka enda siseelu.

Üks looduseteemaline õpetlik pildiraamat sai ka, "Avastusretk piltides. Loodus. Ebatavalised nähtused". Tütar valis. Tavaliselt vaatab selliseid asju pigem poeg ja tütrel loodusejuttude vast huvi pole. Kui siis loodusjuttude huvilisele pojale seda raamatut pakkusin, ütles ta, et seal polevat juttu, aga tema tahab juttu saada. Eks siis loen kuningas Arthuri lugusid, kuniks neid jagub. Mulle meeldib, et loovmängu ja kujutlusvõime arenemise vanuses tema eelistus selline on. Nende teaduslikumate käsitlustega jõuab kooliajal veel tegelda küll ja küll.

Ja Juhan Jaigi "Valitud tondijutte". Mulle tundus lapsena igav, aga võibla lapsele meeldib.

Endale laenutasin „Külmad tordid”. Ma ei viitsi eriti retseptide järgi süüa teha, pigem loen kokaraamatuid, teen endale mingi toidu valmistamise süsteemi selgeks, jätan mõne põhiasja meelde ja siis teen tunde järgi (nojah, želatiiniga ümberkäimist peab ikka täpselt uurima ja doseerima muidugi, aga neid retsepte on mul mujal ka). Igal juhul sai sealt ka avardavaid ideid. Sügiseti nagu tahaks midagi head (kuigi ma mingi tortsepp pole seni olnud, aga sedasorti asjad nagu toorjuustukoogid tõesti maitsevad). Seni veel maiustan küll mõttes.

TJT

R saabus

2011-08-30T23:26:00.006+03:00

Meil oli tore päev. Nooremale lapsele jõudis R kohale. Nüüd siis, viie ja poole aastaselt. Vahel see R veel ununeb ja jääb hommikuti vahel magama, aga muidu on olemas ja põriseb kenasti. Eks seda olnud vahel mõne sõjamängu aegu ka tärisemas ja automängus põrisemas, aga nüüd on igal pool mujal ka, kus asjaks. Mõnda sõna peab lausa ümber õppima, sest R-tu versioon on nii harjumuspäraseks saanud.

R-hääliku saabumine on kergendus. Et ikka toimib nii, nagu ette nähtud. Mu isa jõudis mulle juba rääkida kui kohutav võiks olla, kui poega ei võetaks R-hääliku puudumise tõttu kohalikku külakooli. Ma ise poleks selle peale tulnud, et sellist asja karta, aga kui isa jagas oma arvamust, siis mõningase mõtlemise peale päris jabur ka ei tundunud. Siinkandis on ju koolikohti vähem kui kooliminejaid lapsi ja tavalisteski koolides koledad konkursid. Ja lihtsalt vaja kedagi mingil põhjusel välja jätta, sest kõik ei mahu majja ära. No et siis võiks muidu ontlikul lapsel olla R-puue nagu heaks põhj(end)useks? Tõesti ei tea, aga seda koledat mõtet ma loodan mu pea enam ei külasta.

Esimese lapsega oli ka R-jama. Temale saabus R nelja ja pooleselt, kah nagu hiljavõitu. Tütar käis neljaselt kolm kuud tavalasteaias ja seal ka logopeedi juures, et R seada. Ja teine vanaema jõudis ka mind igasugu koledustega hirmutada, mis kõik ühe kena inimesega juhtuda võib, kui ta korralikult ei errita. No umbes selleni välja, et kes sihukest naist ikka tahab. Pani meile isegi miski kirurgi juurde aja kinni, et äkki miskit suus valesti. Ja ma ei julenud minemata ka jätta, kartuses hoolimatu ema silti tugevdada. No see silt on mul kõvasti küljes niigi, mis parata. Kui ei tee neid asju, mis õiged emad peaks tegema. Tegelikult lausa põhimõtteliselt ei tee. Laps hakkas ikka R ütlema siis, kui hakkas. Ma püüan neid vähem hirmutada. Vanavanemad õnneks pöörduvad põhiliselt ikka minu poole, kui lapsega miskit "valesti".

Suu- ja keeleharjutusi me ka ei teinud. Aga ronitame lapsi küll algusest peale. Waldorfpedagoogid ütlevad, et keha igakülgne liigutamine peaks ka suu hästi liikuma saama. Mitte ei tea, kas kividel ronimisest selleks abi oli või mitte. Ma ise arvan, et kividel ronimine on lapse arengus enam-vähem kõigeks hea.

Jah, ega ma ei ole igatsenud, et mu lapsed midagi jube varakult teeksid - ma pole ise neid suuremat takka kiirustanud ja nad ei ole ise kiirustajad tüübid ka, kes 9-kuuselt kõndinud oleks ja muud taolist. Eks ma siis ole rõõmustanud selle sügavuse üle, mis aeglasema ja tasakaalukama arenguga kaasneb. Aga kui mõni asi hiljema peale jääb, küll on ikka hea meel, et ikka tuli. Esimene laps näiteks joonistas tükk aega ainult abstraktseid pilte. Siis enne kolmandat sünnipäeva tegi paari nädala jooksul mõned väga selged taiesed ka ja vabastas mind sellega pingetest, et kas kõik on ikka korras. Siis lasi veel paar aastat abstraktseid taieseid edasi. Pärast ma sain tema piltidest aru küll, hoopis enam ikka kui alul, aga see oli palju hiljem, kui teise lapse pildid võrdluseks olid. Mul ikka jah tagantjärele tarkused on põhilised ahaa-elamused.

Hirmud on ikka nurga taga varitsemas, olgu ma siis nii teadlik nende halvast mõjust, kui just oskan olla. Minu ümbrus on neid täis ja ma ise ka.

TJT

Elu nagu arvutimäng

2011-07-31T23:01:00.001+03:00

Minu mõningate avalduste peale võiks ju arvata, et meie lapsed arvutit ei puutu, aga päris nii see pole. Eks meilgi ole mõnikord arvuti lapsehoidjaks (aga harva). Ja kui lapsed on isaga omapäi, siis on arvutis ja internetis tegelemine üsna tavaline. Vaatavad seal lastekat ja mängivad toredaid eakohaseid mänge ja vaatavad youtube’ist asjalikke ja ilusaid klippe. Näiteks seda, kuidas apelsinimahla tehakse või kuidas hambapasta tuubi sisse pannakse (ja need triibud sinna sisse) ja kunstilisi lastele sobivaid asju ja klassikalist ja moodsat muusikat. Mehe maitse on minu meelest väga hea ja ma usaldan, et ta lastele midagi sobimatut ei näita. See osa, mida mina olen juhtunud nägema, on tõesti põnev ja hariv. Mulle ka. Või kui mulle ei peakski meeldima, siis ma aktseptin, et lapsed selliseid asju vaatavad. Sellega pole probleeme. Pealegi juhtub seda mõõdetud määral.

Ja tagajärjena on nad sageli joonistanud paberile arvutimänge, et siit tuleb see pall ja põrkab siia ja nende nooltega juhime ja siis nii ja naa. Pliiatsitega võiduajamine on ka natuke sarnane mäng. Joonistatakse paberile sinka-vonka autotee. Võetakse pliiats kätte ja pannakse teravik vastu paberit, see on auto, siis lükatakse teed mööda liikuma. Nii kaugele kui joont on näha, auto sõitis. Siis on teise kord. Kes saab enne finišisse, on võitja.

Ja hiljuti kleepus mul männikoore tükike autoakna esiklaasile. Siis nad mängisid, et on vaja seda liiklusmärkidest ja muudest objektidest „mööda juhtida” (st et ühe silmaga vaadates ei satuks liiklusmärk männikoore tükiga kohakutti).

Ja veapunkte määratakse meil ka. Kiuslemise eest saab nt miinuse ja löömise eest kolm. Kui ühel päeval seitse miinust täis, ei saa külla või muud head, mis päevakorral (juhtub ka suhkrukeelde, põhjendusega, et see annab energiat pahade asjade tegemiseks nagu vahel tõesti on juhtunud). Heapunktide eest saab miinusi kustutada. Aitamise ja muu hoolivuse ülesnäitamise eest saab plusse. Need aitavad ikka hädast välja, kui miinusi kipub palju kogunema.

Minu jaoks on see punktivärk hea selle poolest, et saab ühe sõnaga oma seisukohta avaldada, et selline käitumine läks üle piiri (kiusikuga pikka juttu rääkida pole kerge ja keerulisest ta ei saa ju aru ka sellises meeleolus, pealegi tükib endal ka ärritus peale). Enne miinust annan vahel hoiatuse ka, et kui sa sellega jätkad, siis tuleb miinus. Siis on justkui tema enda valik. Kahe vanemaga on võimalik ühte last koju jätta päriselt ka ja seda vahel juhtub. Aga üldiselt ikka harva. Eks ma ikka püüan aidata lapsel head tuju üles leida, kui see väga kaduma on läinud. Alati ei jaksa ja ei viitsi. Ja vahel tõesti ei oska.

TJT

Reisipohmelus

2011-07-30T22:05:00.006+03:00

Vene ajal ikka räägiti, et kes pikemalt kapmaale pääses, sattus pärast seda sageli joomatsüklisse. Et vahe kohaliku ja lääne tegelikkuse pärast ajas masendusse ja jooma. Mina jätsin joomise vahel ja astusin otse pohmakasse.

Reisilt tulles pöörasime kuuma ilmaga sinnasamasse Paldiski kõrvale Kloogaranda. Ja mina märkasin palju hoolimatuse ja vägivaldse käitumise avaldusi. Ebaviisakad nimed kaaslasele, kõrvaliste inimeste pritsimine ja mis seal olidki. Õigupoolest märkasin ma neid vägivaldse käitumise avaldusi juba laevas, kus oli palju eesti peresid. Väga endastmõistetav on lastega kärkida, nende peale ärrituda ja teha seda avalikult iseenesesestmõistetavusega, mida ainult lugupeetud ühiskonnaliikmed võivad endale lubada. Jah, ma täitsa usun, et tegu oli tööl hästi edasi jõudvate pereemadega.

Ja masendus tuli siis, kui ma äkki aru sain, et mina ju kuulun ka siia. Mitte ainult elukoha, vaid ka automaatse käitumislaadi poolest. Eks minagi ole selle omal ajal omandanud ja ainult täieliku tähelepanu ja keskenduse olukorras valin midagi paremat. Väsinuna mitte. Ja ärritun ka. Ja siis nt näägutan. Vanem laps ütleb selle kohta pahandamise tuju. Mina siis püüan selgitada, et tema justkui tegi midagi valesti. No võibla tegigi. Eks ma ise ka ju teen asju valesti. Kõik teevad. (Vähemalt niikaua, kuni õige ja vale üldse olemas on.) Aga ei pea näägutama ega pahandama ega karistama. Nii arvab minu parem mina. Teine osa teeb, kuis juhtub, kui parem mina enne jaole ei saa: ütleb ja käitub halvasti ja elab end laste peal välja.

Rääkisin targemate inimestega, et millest see tuleb. See ärrituvus ja pinge ja nende tagajärjel vägivaldsed käitumised. Ja jõudsin arusaamisele, et need on „nii käib” (see peab olema selline) mõtteviisi tagajärg, mida edukultus omalt poolt toidab. Saavutus on tähtsam kui iseenda ja ümbritsevaga kooskõlas olemine. Teatavat sorti edu juurde käivad teatavad atribuudid ja mõned kohe üldse ei sobi. Ja tulemuse nimel vahendeid väga ei valita.

Püüan selle „nii käib” asemel öelda „nii on”: nüüd on siis selline olukord. Kui laps viskab palli vastu lampi või ajab vaasi ümber, võib ka öelda lihtsalt: ahah, sul juhtus nii, vaatame, kuidas selle tagajärjed on. Kõikepealt tuleb muidugi endas rahu leida, maandada meel ja lõõgastada keha. Seda ma olen ka nende waldorfiinimeste käest õppinud. Et on olemas ka mittenäägutamise võimalus. Ausõna, see oli minu jaoks millalgi väga uus ja imeline kogemus, siiani mäletan oma ahaa-elamust, et ka nii võib. Ja mulle meeldib sellist käitumist harjutada. Kuigi see alati välja ei tule.

Aga oli ikka mõtet reisima minna, et sellest asjast vähe selgemalt aru saada.

Hiljem lisatud. Eks ma saanud end ikka rea peale teagasi, poputan hea toiduga (hooajal nt suvikõrvits tomati ja sibula ja küüslaugu ja õliga pannil), käin looduses. Annan endale puhkust ja hoian mürast eemal. Tavaline värk. Toimib alati. Tasakaalus inime ei lähe teiste kallal ka võtma.

Aga see äratas seekord kuidagi eriti tähelepanu, kuidas nt Rootsis on kõiksugu asjaolud seatud nii, et inimesel on hea olla. Kui on vaja tund aega gondlijärjekorras seista ja oodata – väikeste lastega, siis tehakse selleks järjekorramaja, kus saba vonkleb sinka-vonka ja iga paari meetri pärast on midagi vaadata (egüptoloogiline väljapanek). Kogu aeg on tunne, et elu edeneb ja on huvitav. Eks mina muidugi vaadand inimesi, nagu ikka.

Ja kui teed Rootsis raadio lahti, tundub hääletooni järgi, nagu oleks kõik raadiohääled viisakad ja hoolivad. See äratas tähelepanu tõesti. Sama tundub mulle soome- ja venekeelsete jaamade juures ka (neid keeli ma mõistan hästi erinevalt rootsi keelest). Eestikeelsest raadiost kuulen kergesti lamedat mõmisemist või irooniat ja sarkasmi, mis on kõik lugupidamatuse ja vägivalla avaldused, kuigi meil pole kombeks neid sellena võtta. Ilkumist peetakse meie ühiskonnas miskipärast avalikult lubatavaks. Olen isegi mõelnud, et kas Eesti elu muutuks hoolivamaks, kui tuntav osa meediat koliks Tallinnast ära paremasse keskkonda. Sest mulle tundub, et just Tallinnas on jama kontsentratsioon suhteliselt suur ja see mõjutab inimesi, kes siin elavad ja töötavad. Kes sellele jamasusele ümbritsevas keskkonnas tähelepanu ei pööra, satub paratamatult selle mõju alla. Ja hakkab ise oma jamamisega teisi mõjutama. Meedia mõju on suurem kui tahame võibla tunnistada.

Ja üldse on keskkonnas igal pool palju pisiasju, mis kõik kogu aeg mõjutavad seda, kuidas inimene end tunneb. Lapse kasvatamine algab tema (vanavana)vanemate kasvatamisest. Seda teadsid juba vanad inglased (väidetavalt saab aadlikku kasvatada ainult vähemalt kolm põlve aadlik olnu, mudu tuleb ikka mats välja, püüa palju tahad). Aga kuniks keskkond järele jõuab, eks senimaale saab iga ema ise end aidata, jälgides enda tundeid ja hoides enda vajadused rahuldatuna. Annaks jumal, et on keegi, kes aitab ka seda ema.

TJT

Rootsis reisimas: Kolmårdeni loomapark

2011-07-23T10:00:00.000+03:00

Reisi lõppu jäi meil veel Kolmårdeni loomapargis käik. See on taaskord hiiglaslik lustiasutus, kus sissepääsumaksu eest saab rohkelt igasugu meelelahutust. Sissepääs viiele maksab 1625 SEK (2800 EEK) + parkimine 50 SEK. Saaks osta ka kahe päeva pileti või esimese päeva lõpus enne kassade sulgemist piletit lisatasu eest pikendada. Seal oli juulikuu keskel ka nädala sees ikka väga palju rahvast. Rohkem kui Lindgreni maailmas. Aga need inimesed oskasid olla ja mahtusid ära.

Loomade vaatamiseks on kahtlemata paremaid kohti, Tallinnas näeb neid palju lähemalt, Kolmårdenis on palju muud lusti lisaks. Näiteks delfiinide ja hüljeste etendus, safari: vagunetiga üle lõvide ja kaelkirjakute lendamine (tund aega ootamist ja pool tundi sõitu) audiogiidiga; samuti kaamelisõit, karussellid, Ameerika mäed, turnimislinnak (Bamse), väike tiir elektriautoga. Ole ainult mees ja jaksa järjekord ära seista.

Delfiinid meeldivad mulle väga, aga see etendus oli nii ja naa, Särkänniemi oma meeldis mulle rohkem, haakus enam minu ettekujutusega delfiinide olemusest. Eks ta oli ikka meeleolukas, valgusmängud ja muu disko. Sekka video pealt peerunalja ja mõnda muud labast. Aga rahvale vist meeldis see ka. Delfiinid hüppasid igasugu vigureid ja pritsisid esimestes ridades istujaid. Tõstsid oma inimese nina peale püsti ja võtsid selga ja tegid sõitu. Delfiinid ise on jube armsad.

Tropicarium oli eraldi tasu eest (100/60 SEK) ja sinna me läksime teisel päeval. Maod, skorpionid, sisalikud, korallid, kalad, hai ja rai, papagoi ja väike ahviline. Helsinki veemaailm jättis mulle parema mulje, aga võibla ma olin seekord reisimuljetest natuke üleküllastunud. Eks oma osa ole ka sellel, et ma rootsi keelt mõistan ainult nii palju kui hea inglise ja soome keele oskusega inimene võib tuletada (soome keele slängis ja murretes on palju rootsi laene, sellest on sõnade äraarvamisel sageli abi), jutust ei saa midagi aru. Enamik silte on kohalikus keeles.

Edaspidi läheme vist väiksematesse loomaaedadesse, aga hea oli Kolmårdenis ka ära käia. Poeg oleks tahtnud sinna veel ja veel.

TJT

Rootsis reisimas: Astrid Lindgreni maailm Vimmerbys

2011-07-23T09:34:00.000+03:00

Meil oli mehega üksjagu kahtlust, kas see Vimmerby atraktsioon väärib kohale minemist ja käimist (selle pileti vääringus) või mitte. Ühe päeva hind kahele täiskasvanule ja kolmele lapsele on u 1900 eesti kroonides (vist 1065 SEK + parkimine 40 SEK). Aga eks ma ole üksjagu Lindgreni-fänn ja lapsed just parimas eas, nii siis ikka läksime. Ja et mida me üldse neist disniländidest arvame. Astrid Lindgren Världi saab osta ka kahe päeva pileti, kusjuures võib osta hommikul ühe päeva pileti ja enne kassa sulgemist pikendada seda teiseks päevaks. Teise päeva hind on alla poole esimese päeva omast ja seda teise päeva piletit saab kasutada kolme järgneva päeva jooksul. Ette rutates võin öelda, et meist keegi sinna teiseks päevaks minna ei soovinud ja et me olime pärast seda ühte päeva ka puruväsinud. Ülestimuleerimiseks on seal võimalusi igaühele ja suuremad huvilised võivad kindlasti ka mitu päeva sisukalt mööda saata. Rahvast oli ka väga palju, aga ikka mahtus ära.

Astrid Lindgreni maailma teemapargis on tema tuntumate lugude keskkonnad ja paljudes neist etendatakse ka tükke Lindgreni loomingust. Enne lõunat kõndisime ringi ja vaatasime niisama (lapsed küll pigem tuiskasid ja tormasid ja turnisid). Tore koht oli ära puuduta maad mäng: sai puust-kivist rajal turnida ja veekogu ületada. Ja vitstest labürint. Paljudesse majadesse saab sisse minna ja ringi vaadata, osa tillukesi maju on lihtsalt vaatamiseks, mõned on suurema mängumaja mõõtu. Lastele meeldis üle kõige parv, mida sai nöörist vedades ühest kaldast teise tõmmata. Sekka on elusaid koduloomi ja mänguväljakuid.

Kõik välisilmed olid hästi läbimõeldult kujundatud. Mulle tegi isegi nalja see täpselt väljamõõdetud disainlohakus – no nunnu on see kahtlemata ka, aga eelkõige ikka ajas muigama. Rootsis on ju kõik nii üliväga korralik, et ka Pipi maja hooletu piirdeaed ja viltune rõduserv on täpselt välja mõõdetud. Aga ma saan aru, kui üliväga laps vajab mõningast korratust – minul oleks küll Rootsis raske elada – selline valdav lauskorralikkus murraks mu vist maha, ahistaks igal juhul, kui seal peakski elama. Et olgu siis vähemalt niigi palju segasumma. Majakesed olid seestpoolt pealiskaudsemalt lahendatud, rohkem väljastpoolt kasutamiseks ja läbi traavimiseks. Aga mõni sisekujundus oli ka nummi. No ei tule rohkem sobivaid sõnu pähe selle stiili kohta.

Pärastlõunal saabus esimene väsimus ja hakkasime etendusi vaatama. Meie pere jagunes kaheks. Mina vaatasin rohkem keskenduda sooviva pojaga Ronja etendust ja mees meie aktiivsemate tüdrukutega samal ajal Karlssonit ja Madlikest. Ronja lava on alles kuu aega tagasi valminud ja omamoodi tähelepanuväärne esituskoht. Etenduse ajal hakkab kosest rohkelt vett tulema ja Ronja ja ta isa ratsutavad hobustega. Röövlid laulavad ilusti mitmehäälselt.

Etenduste alla ja peale sehkendavad tegelased tükk aega kohapeal ja neid on võimalik lähedalt jälgida. Ronja röövlid on lihtsameelsed tobukesed, aga ikkagi 40. aastates mehed: kõik looduslikult habetunud (ja see habe on taaskord väga kaunilt kujundatud), hästi ilusates ja puhastes (triigitud-tärgeldatud) riietes. Üks paariaastane laps hõikus meie lähedal pärast etenduse lõppu röövlitel aa-aa. Ja neli röövlit vastas talle sarnasel intonatsioonil, hästi soojalt ja siiralt. Tükk aega hõikusid vastastikku, hästi nunnu. Väga soojad ja ilusad röövlid. Karlsson mängis pärast oma etenduse lõppu oma loo tegelastega kaarte. Hulkur Rasmuse etendusel oli palju laulu ja tantsu ja emotsioon oli täiesti rahvusvahelises keeles taharitta välja kehaliselt tunda. Kuigi väidetavalt on kolmandik Astrid Lindgreni maailma külastajaist välismaalased, käib kõik ikka rootsi keeles loomulikult. Emili etendus meeldis lastele kõige rohkem. Lihtne ja arusaadav – vähemalt meile, kes me neid lugusid teame. Üsna palju oli laulu ja ka tantsu. Südamlik, lihtne ja ilus. See haakus minu ettekujutusega Lindgreni maailmast.

Eriliselt torkas silma näitlejate kohalolu. Hästi tugev ja intensiivne olemine ja samas mitte kuidagi dramaatiline, vaid just loomulik ja õigeid meeleolusid loov. Intensiivne kohalolu pisiasjades sai minu jaoks keskseks veel mitmel pool selle reisi ajal. Rootsi ajalugu ja asukoht, mis võimaldavad süvenemist, pisiasja ja üldise plaani tunnetamist, on andnud võimalust kujuneda mingil sisemisel rahul ja väärikusel. Eks seda ole teistel skandinaavlastel ju ka. Seda ma ikka naudin ja ihaldan ennast sellisemaks luua ja minu meelest on mõtet sellist meeleolu põhjamaades õppimas käia ja pärast kodus omaette harjutada.

Mulle meeldis Astrid Lindgreni maailmas veel mitugi asja. Nt WC-de rohkus ja puhtus ja see, et neis polnud enamasti järjekorda, pikka kindlasti mitte. Ja paberit jagus päeva lõpuni. See, et oli palju erinevaid kohti, kus oma kaasavõetud toitu süüa, kuigi väidetavalt on neil kohapeal valmistatud ja tervislik toit. Tee-kohv-saiake-jäätis maksis 15-20 SEK. Koht pakkus võimalust puhata, enamik teemapargist oli puud-põõsad ja tehislikud veesilmad ning nende vahel Lindgreni lugude kohad nagu saarekesed. Ja vaatamata inimeste rohkusele ei saa öelda, et koht oleks olnud lärmine – Eestis ma väldin palju väiksemaidki rahvakogunemisi, sest laatade valjuhäälditest kostev lämin häirib mind. ALM teemapargis oli võimalust tunnetada ennast ja teisi ja siiski kostis etenduste heli kvaliteetselt ka taharitta välja. Ümberringi kasvavad suured puud summutasid liigse müra. Inimesed ise olid vaiksed ja rahulikud, neid mahtus palju ligistikku ja nad oskasid teisi märgata ja mitte häirida. Neil vist oligi hea olla. Jah, seda meeleolu ma kahtlemata naudin.

TJT

Rootsis reisimas: toit

2011-07-23T02:06:00.002+03:00

Reisil on lapsed kogu aeg näljased ja söövad peagu lakkamatult, ikka 5-6 korda päevas. Vaatasin, et toidus oleks piisavalt rasva (lisaks õlile läks umbes pool pakki võid päevas), liha ja piimatooteid kulus ka palju. Aga eks nad kulutasid palju energiat ka. Ja midagi värsket ja köögiviljalist ikka ka iga päev. (Suhkrut ma ei tahaks lastele sööta, aga hommikupudru peale seda ikka sai.)

Mida me reisil sõime?

Hommikusöögiks putru või eelmisest päevast jäänud toitu.

Ujumise juurde ja autosõitudel võileibu, õuna, porgandit, maisihelbeid ja müslit (avalikes randades on lauad-toolid), küpsist.

Paar korda sai jäätist.

Matkaelu juurde (pidev jahedas vees lobistamine ja ronimine-turnimine) kulub lastel lisaks näksimisele ka kaks korralikku toidukorda päevas. Mul oli kaasas priimus ja kaks potti, üks toidu, teine vee keetmiseks. Kodust võtsin kaasa soola-suhkrut, õli, maitseaineid ja erinevaid toiduaineid. Riknevaid asju ostsime umbes ülepäeviti kohalikust poest.

Sõime hakklihaga köögivilja; hakklihaga tatraputru (liha praetakse õli ja sibulaga ära ja tehakse puder peale); makarone juustu ja pesto ja ketšupi ja hakklihaga; hakklihaga köögiviljasuppi; kodujuustu, kartulit; köögiviljaga riisitoitu; kinoatoitu (porgand, sibul, kinoa, lillkapsas). Valmistoite ega pakisuppe ei söönud, ainsaks erandiks kalakonserv.

Toitudele lisasin sibulat ja küüslauku, soovijad sõid seda toorelt ka. Aitab ehk tervist hoida. Igatahes püsisime terved. Kõhuabiks olin kaasa teinud värsket hapukurki.

Joogiks oli tee, taimedega vesi, piim, keefir.

Toidu hoidmiseks olid kaasas suured plastkastid, mis kaitsesid toiduaineid vihma eest ja hoidsid autos korda. Lisaks külmkast, mis ka hiljem, kui elemendid üles sulanud, hoidis mõnevõrra paremini jahedust. Selle külmkastiga sai vahepeal ka sooja pesuvett veetud, sest joogivett kasutasime ainult söögi tegemiseks ja joomiseks. Ja ööbisime enamasti veest eemal.

Hindu: 1 kg karp hakkliha 99 SEK (170 EEK), 3% piim 9-10 SEK (17 EEK), keefir, hapupiim (filmjölk) 14 SEK, või-juust-pakijäätis natuke kallim kui Eestis, sibul 20 SEK, õun-pirn 20-24 SEK, kohalik imevärske spargelkapsas u 40 SEK/kg, puuvili-köögivili üldse kallis, aga väga värske. Makaron, pesto, kinoa veidi odavam kui Eestis.

TJT

Rootsis reisimas

2011-07-23T01:19:00.001+03:00

Seekord juhtus nii, et mees leidis soodushinnaga Paldiski-Kapellskäri-Paldiski laevapiletid ja me käisime kümme päeva Rootsimaal ringi.

Esimene mõte oli, et kui lapsed on sellises juba reisitavas vanuses, peaks need reklaamitud kuumad kohad üle vaatama, Astrid Lindgren Världi (maailma) Vimmerbys ja suure loomapargi Kolmardenis. (Nujah, loputatud ajud.) Mõlemad asuvad Stockholmist jupi maad lõuna poole. Ja Kapellskär on Stockholmist 70 km põhja suunas. Vaprad eestlased võtavad mõlemad suured lustiobjektid järjestikustel päevadel ja lisaks veel nt pealinnas asuva Junibackeni Pipimaa, aga meile tundus selline tempo liig mis liig. Seepärast varusime endale aega hingamispäevadeks. Ja ühtlasi huvitavate kohtade külastamiseks, kui selliseid peaks leiduma. Lastega reisides kulub nagunii palju aega elamise peale ja mänguväljakutel puhates. Ja ma pean neid lõõgastumishetki väga olulisteks: ei saa olla sissehingamist ilma väljahingamiseta. Pingutusele peab järgnema puhkus ja elamusrikkale päevale rahulikum, mis aitab muljetel laagerduda.

Seekord reisisime viiekesi, tütre sõbranna oli lisaks. Ööbisime telgis, enamasti vabas looduses (kaks ööd kämpingus, kui oli tugev tuul ja vihm) ja sõime enamasti oma priimusel keedetud toitu, muidugi ka võileibu ja värsket kraami. Reisi jooksul sadas umbes kaheksal päeval, aga õnneks meile sobivatel aegadel ja määral. Seitsmes kohas käisime ujumas, mõnes korduvalt. Kaljudel turnimist ja kividel ronimist jäi meie laste jaoks ilmselgelt liiga väheks ja selleks läheme kunagi teine kord tagasi.

Tuttava vihje peale sõitsime Kapellskärist 100 km läände Sigtunasse. Kena pisike linnake nunnude puumajadega. Sekka mõni ruunipostament, mille keegi on oma lähedaste mälestuseks püstitanud. Meile meeldisid väga keskaegse kivikiriku varemed. Kõrval oli ka laemaalingutega tavaline ilus kirik. Ikka kena kaeda. No ja siis mingi viikingiküla, tavaline turistilõks. Sai aerupaadiga järvele (raske raha eest). Aga iseenesest oli seal hea idee, mida ehk meilgi kannataks proovida: jahust ja vist veest tainas kokku plötsida ja pliidiraua peal omale pannkoogilaadne leib küpsetada, mida siis või ja meega kaunistada. Ei uurinud täpsemalt, kuidas see just käis. Ja siis järves ujumas.

Järgmisel päeval käisime lähedal asuvas Skoklosteri lossis (70/0 SEK). Kunagine hiilgus oli hästi säilinud ja giidid innukad. Aga mulle väga ei meeldinud, tundus sünge. Seinu katsid vasikanahkadele maalitud tapeedid ja neid oli seal väga sadu ruutmeetreid. Aga ikka väga luks ka. Pärast muidugi ujumas ja mänguväljakul (neil seal ongi avalikes ujumiskohtades mänguväljakud, nagu ka paadisillad, kempsud jms).
Hiljem sain teada, et Sigtunast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Rickebys on kaljujoonised. Kahjuks ei osanud kumbki Sigtuna info giididest meile seda kohta nimetada ja käimata jäi seekord. Aga pidada tore olema.

Siis läksime Sigtuna giidi soovitusel Vadstenasse ja mulle meeldis seal väga, alustades juba infosse välja pandud pitsiklubi kätetööst. Vadstena lossis (60/40 SEK) on paarsada aastat tagasi Rootsi kuningad elanud. Avar ja hele. Kloostrimuuseumis (60/30 SEK) saab tutvuda 1303-1373 elanud Püha Birgita elu ja kloostrieluga. Imeilusad vanad tekstiilid ja käsikirjad. Ise nad reklaamivad ka haiglamuuseumi vaatamisväärse kohana, aga no see oli puhta rootsikeelne. Tolle asutuse noor giid oli seevastu kena inime ja rääkis, et Vadstena ainsa keskkooli klassid on looduse ja turismi teemalised. Ühes õpivad noored matkajuhtideks ja instruktoriteks ja teises giidideks. Hästi palju praktilist õpet. Põnev jutt. Vadstena linn on suur keskaegne linnake suure järve kaldal. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas.

Vadstenas ööbisime kämpingus (230 SEK/öö oma telgiga ilma elektrita kohal). Kämping ise oli suur ja esmapilgul peletav, nummerdatud (elektriga) kohti oli tuhatkond, lisaks majakesi ja numbrita platse vabaks telkimiseks, aga aitas kehva ilma üle elada ja pakkus lastele tegevust. Ühel hommikul meisterdasid lapsed kaarte, teisel maalisid. Lisaks uhked mänguväljakud ja veetorud alla laskmiseks. Kööki sai kasutada, aga mingeid nõusid seal polnud. Pliidi ligi ikka pääses, sest enamik tegi süüa oma kaasaskantavates majakestes ja käis köögis ainult nõusid pesemas. Ühise toimimise kultuur on Rootsis hästi kõrge. Nauditav lausa.

Sealt edasi suundusime Vimmerbysse Lõuna-Rootsis. Astrid Lindgreni maailm on suur teemapark, millest kirjutan mujal eraldi. Elasime Vimmerby lähedal metsas. Sealkandi järved on soiste kallastega, mõnes üksikus ujumiskohas saab käia ujumas, kuid mõneski on silt üleval, et telkimine on keelatud. Metsas ikka telgi jaoks ruumi leiab, kuigi ka see pole nii kerge, kui võiks arvata, sest mõnes kohas on kilomeetrite kaupa maa liiga kaldu, liiga mätlik või kivine. Aga maastikud on seal Lõuna-Rootsis lainelised ja vaheldusrikkad ja ilusad. Mulle väga meeldis.

Käisime ühes loodusreservaadis koopaid vaatamas. Lõpuosa kulges köie abil üle suurte kivipankade turnides. Koopas oli külalisraamat, mille eelmine sissekanne oli kolm nädalat vana (juulikuus!). Mets ümberringi on ürgne ja võimas, kaljud palju suuremad kui Taevaskojas. Ja tihe vaikus. Väga omaette olemise koht. Või siis loodusega. Meile meeldis väga.

Ujumiskoht seal lähedal oli samuti imekena. Järv ja kõrval astanguline turnitav kalju, veidi eemal korralik kosk. Lähedal on ka mingi rahvuspark, kuhu me ei jõudnud. Minu jaoks oleks mõnda rahvusparki ja loodusreservaati süvenemine täitsa mõttekas tegevus – ehk mõnel järgmisel korral.

Pärast Vimmerbys käiku puhkasime päevakese ja suundusime Kolmardeni loomaparki. Sellest ka vast eraldi sissekandes.

Ja siis tagasi Kapellskäri laevale. Meie lapsed oleks ühelt poolt veel kaua tahtnud Rootsis olla, eelkõige järvedes sulistada ja kaljudel ronida; matka- ja reisielu lihtsalt meeldib ja vanematega lähestikku koos olla. Teisalt hakkas neid koduigatsus vaevama, eriti meie külalist. Kümme päeva on selles vanuses juba pikk reis.

Minule oli see järvendus veidi igav (seda saab ju Eestis ka), aga meie noorem laps pole veel matkaselliks saanud ja seepärast hoidsime päevad võimalikult lihtsana. Tore oli küll. Eelkõige andis see reis mulle võimalust erinevaid looduskohti tunnetada ja kultuuride ja asjaolude üle järele mõelda. Kodust kaugemal ja erinevamas kohas saab iseendale lähemale. No ja mulle lihtsalt meeldib maadligi elada. Telgis ja omaette.

TJT

Maale!

2011-07-10T14:18:00.003+03:00

Sattusin ühe tuttava kolme lapse emaga meile vahetama. Ta kirjutab, kuidas nende pere suveks maale elama asus ja lambad võttis. Eveli loal jagan seda inspireerivat lugemist blogi lugejatega. Kaunist suve! TJT

Ei ole meil linnaga veel kõik, kaks on RAM koolis ja tahan ka kolmanda sinna panna. Ükski lastest pole korralikult laseaias käinud - neid on üldse kodust raske välja saada, kui mõned tuttavad mängukaaslased välja arvata. Mere ääres ja metsas suudavad nad kolmekesi vabalt terve päeva sisustada. Ja lambad olid ka laste idee - nad eelistavad iga kell lambaliha ükskõik millisele teisele lihale ja kuni 3. eluaastani eelistasid nad võimalusel üldse toorest liha süüa. Seetõttu püüdsin meeleheitlikult võimalikult kodust liha hankida.

Aga tekkis ka väike probleem lambakasvatuse poolel - naabrimees maal tahtis vahetuskaubana ühte meite musta jäärapoega endale - ja kui poiss sellest kuulis, oli kisa ikka suur. See oli tema oma (eelmisel aastal oli 5 lammast ja lapsed olid jaotanud need pereliikmete vahel ära) ja tema sööb ise enda lamba ära - mitte keegi võõras ei tohi tema lammast endale saada. Me tellisime Saaremaalt asemele uue tumeda lamba ja ta käis ise keldris rippuvat lambakorjust uurimas, et kas ikka on tema oma. Kahtluseuss oli nii hinges. See oli ikka uskumatu kõrvalt vaadata - nad käisid vanema tütrega kahekesi korjust uurimas ja seletamas, et on ikka venna must lammas. Mina väiksena küll väga ei suutnud suvi läbi lemmikloomana peetud looma tahenevat korjust sügistalvel kuuris vaadata. Aga lapsed on uskumatud ja nende järgi tegutsemine suisa rõõm. Tuleb neid ainult usalda ja mitte endas kahelda.

Mees koliks aga kohe Kastnasse. Tõstamaa koolist on iseenesest ka ainult head kuulda. Ka sealne klass käib Manijal loodustunde võtmas. Mul on paar tuttavat selle julge sammu teinud ja ei lapsed ega vanemad pole koolivahetust kahetsenud - ka koolis on tunda ühtehoidvust ja hoolivust. Ja kuulda on veel, kuidas siit ja sealt tuttavad ja tuttavate tuttavad on maale länud ja saavad seal hakkama. Sealne suhtleminegi on hoopis midagi muud. Keskmisest linnakoolist maakooli minek pidi igati parem olema. Aga meie seda hetkel ette ei võta.

Ma olin alguses ka väga hämmeldunud, kui usaldavad ja siirad on inimesed maal. Viisakusest oleme küll rohkem omaette hoidnud, sest oleme ju esialgu suvitajad, aga naabrimees ikka talvel helistas, et kuidas naabrite eluolu on ja räägib külauudiseid. See on uskumatult hea tunne, see, kui keegi helistab ja ütleb, et tere, naabrinaine. Linnas sa justkui ei kuuluks kuhugi, see kuulumine kõik on kuidagi suhteline ja pealiskaudne. Aga Kastnas on elu palju reaalsem, sest äraelamiseks tuleb rohkem vaeva näha ja selles vaevas on nad koos - väga palju toetatakse ükteist, see on nii igapäevane. Väga vahetu ja aus. Päeval teevad tööd ja õhtul hiljagi mängivad palli või jutustavad õue peal. Ja vaikselt loodan, et ükspäev olen ka mina rohkem kui killuke sellest külast. Need tuttavamad sealt alustavad ikka küsimusega, et kas juba maja püsti ja kas nüüd oleme ka pikemalt, ometigi ....Aga on neilgi hirmud - linnast tulnud "uusrikkaid", kes ei oska maaga midagi peale hakata ja kes elavad ka maal linna seaduste järgi. Jah, neid nad kardavad kui tuld.

Ja mul vedas ka esimeste lammastega - sain need Manijalt - naiselt, kes ise alustas ka kunagi ühe lambaga ja oleks mulle pool oma karja koos lammaste ja veistega andnud - ta ütles ainult, et ma saan niikuinii nendega hakkama. Kusjuures meil ei ole ju majagi seal, vaid käime kas telgiga või ühe päeva kaupa metsa ja maad rookimas. Ja kohalikus vallas ringlevad igasugu naljajutud mu mehest ja isast, kes linnameeste moodi võtavad käsitsi võsa ja ei oska kaardi ja pangaautomaadita ääremaal midagi peale hakata. Aga eks nad arenevad. Ja alles hljem sain teada, et mu lambanaine Manijalt on üle Eesti kuulus ja presidendidki viivad tema juurde igasugu külalisi. Ja meie vestleme ikka endiselt külast ja elust ja toitudest. Nagu kunagi lugesin Johnny Deppi seletusi oma prantsuse maakolka elamise kohta - seal on võrratu elada ja olla ja kohalikus kohvikus veini juua, sest mitte keegi pole huvitatud ei tema isiksusest ega ka kellegi teise omast - sealne maailm keerleb ilma ja saagi ja toidu ümber. Söök ja jook, saak ja ilm on need, mis on olulised.

Ja väga siiralt soovitan, kui vähegi võimalik, kuhugi maad muretseda. Kui muud võimalust pole, siis kasvõi maad. Hiljem saab vaadata saun-maja elamiseks või telkida. Aga iseolemine ja võimalus kasvatada osagi oma toidust ja kaks lammast aitab naabrimees ka sügisel lihaks teha – viis lammast sügavkülmas aitas meil talve üle elada ja see ei olnud ei kallis ega odav. Ainult, et lammas ei vaja suvel lisasööta ja sa tead, mida ta söönud on ja kuidas elanud ja midagi tuleb ju talvel süüa. Või kasvatad osa lihtsamaid köögivilju ise. Ja seda sa juba tead, kuidas mõjub terve pere kooslusele linnast väljumine. Ja toit läheb aina kallimaks. Kui ükskord saab võsa roogitud ja maa küntud, kasvatame ka kartuli ja porgandi ise, võtame kanad ja lihaveised. Need viimased lootsime juba sel suvel võtta, aga aeda ei jõudnud valmis. Ka neid saab hea ajastuse korral pidada ainult üle suve ja sügisel sügavkülma panna. Lihtsalt kevadel tuleb maksta korraga rohkem raha nende lammaste ja loomade eest. Ära jääb niidutraktor, kütus ja enda aeg lõpututel niitmistöödel. Rannaroostiku hooldamiseks pole endiselt efektiivsemat viisi kui lihaloomade karjatamine. Ja endiselt ei vaja nad suvel peale joogi ja mineraalide lisatoitu. Esimesel võimalusel paneme püsti külmlauda ja hakkame karja kasvatama.

Mees ütleb ikka, et kust see virisemine tuleb, et maal pole tööd. Seda on seal roppu moodi ja toetuste ja iseenda tööga elab ära küll. Elu on ju maal odavam. Aga vastutuste ja tagajärgede seosed on palju reaalsemad ja tõsisemad kui lihtsalt olemine. Ja see on põhjus, miks ma esimese lapse panin võimalusel RAM kooli, teise järele ja tahan ka kolmanda sinna panna - nad oskavad hinnata seda õppimisvõimet ja tahet ja soovi ja ka võimalust õppida läbi looduse. Neil on terve eraldi aine - loodusklass - nad põhimõtteliselt õpivad loodust ja üksteise usaldamist metsast, täiesti reaalselt - väiksemad kasvatavad taimi, edasi õpivad tähtede järgi vaatlust, maausku ja Sisaski observatooriumit ja suured peavad ise metsas hakkama saama. Ja seda kõike üksi või kambaga koos - vastutus ja usaldus. Nad on väga avatud. Aga see polnud mu ainuke rõõm - kogu nende suhtlemine on rajatud aususele, usaldusele ja vastutusele. Ja veel - ühe eemalseisva lapsevanema tõdemine, et RAM koolis on perede lahutusprontsent väga väike või peaaegu olematu ja pooled klassi lastest tulevad kolme- ja enamalapselistest peredest. Kas tõesti paistavad need lahutused nii väga välja.

Ma olen ka muidugi paadunud Eesti usku ja seda ka mõnuga jaganud. Ja kui Euroliit lisas riigi strateegiliste varustuste hulka kohustuse ise oma riik ära toita - kas meie oleksime võimelised? Itaalia ja Prantsusmaa veavad välja selle, mis neil üle jääb. Aga meie? Kui ümberringi vaadata, siis meil pole enam maadki. Esivanemate talud on maha müüdud ja põllud kinnisvaraarenduse ja raha nimel ära tükeldatud. Aga kellele? - pole meil ju seda iivet. Ja eks mõnes külas ja vallas läheb paremini ja mõnes kehvemini. Aga kuhu läheb noori, on veel lootust.

Meil küüditati ära ju pea terve generatsioon maa-eliit-haritlaskond. Need, kel olid talud ja kes hoolisid maast ja metsast. Järgi jäid osalt vargad-joodikud, kelle järeltulijatest enam asja ei ole. Ja kui me ise endale tugevat ja elujõulist ja töökat järelkasvu ei kasvata, peame leppima mõne uue ülemvõimuga. Kus on rannakülad ja viljapõllud? Ei paista metsa tagant ei meri ega põld - kõik on metsa ja võsa ja roogu täis. Ja kui polegi tahtmist või vahendeid omada killukest maad, on ometi see maa meie. Ja meie kohustus on seda hoida ja säilitada järgmistele põlvedele.

Mu tädipoeg ei oma maad, aga igal suvel näitab ta oma kolmele lapsele ära maad ja talud, mis on kunagi suguvõsale kuulunud, ja kohad, kust esivanemad pärit. Käib telgiga mööda metsaradu ja mereäärt. Käib väikestes ja suuremates taludes, õpetab, seletab ja hoolib. Ja suvel teevad lapsed ka jõukohast tööd perefirmas. Ja tal on kolm last. Mu naabrinaisel on viis last ja ühel üleaedsel ja teisel on kolm ja kusagilt kostab beebinuttu.... Ja kõik nad hoolivad ja esimesed võtavad kaks lammast oma suvist olemist hooldama..

Keegi teine ei saa meie elu muuta, kui me ise. Lihtsad sõnad, mis kätkevad endas terve igaviku ja universumi.

Püüa päeva...
Eveli

Porgandist ja hambapastast

2011-06-26T16:11:00.002+03:00

Ema ametis on minu jaoks hirmutavalt tõsine võimu küsimus. Lapse esimestel eluaastatel tema täieliku või suure abituse aegadel läheb väidetavalt kõik, mida laps kogeb, otse tema rakumällu, alateadvusse ja mul on tunne, et tavalise inimliku piiratuse tõttu on tavalise inimese alateadvus igasugu jama täis. Vaatan enda toimimist ja reaktsioone ja oma lapse reaktsioone ja mõni asi ei meeldi sugugi.

Aga pole nagu kellelegi midagi ette ka heita, eks me kõik ole teinud nii hästi kui oleme osanud, vähemalt minu vanemad ja nende vanemad on küll teadlikult püüdnud anda oma parima, et lastest tublisid inimesi kasvatada. Siin ongi minu jaoks peidus üks võimukonflikti koht kasvatuses. Et püütakse kasvatada. Kuigi ilma ju ka ei saa. Seda eriti ei juhtu lihtsalt. (Sõnade ja tähendustega võib mängida, aga tavaliselt tähendab lapse mittekasvatamine minu jaoks pigem seda, et täiskasvanu ei võta vastutust kasvava lapse keskkonna sobivana hoidmise ees, vaid laseb asjadel suvaliselt ja pigem allamäge minna; kuigi mõnes olukorras on inimliku väega mittejuhtimine kahtlemata parim, mis meiega juhtuda saab.)

Mulle on paarikuisest saati joodetud porgandimahla, heas usus, et see teeb beebile head. Ja ma ise olen oma kuuekuist ja vanemat esiklast söötnud porgandit sisaldava püreega, usus, et see teeb talle head. Praeguseks teavad kõik hoolivad ja huvitatud emad, et enne poolt aastat pole lapsel üldiselt lisatoitu vaja ja oma tütre kolmandal eluaastal sain ka mina lõpuks aru, et tal on porgandi suhtes varjatud toidutalumatus. Praegu, üheksasena ta võib porgandit toidu sees süüa küll. Aga võimalik, et see ei tee talle head. Võimalik, et ta sööb porgandit selle pärast, et mina olen tema esimestel aastatel seda lapsele heaks toiduks pidanud ja ta selliselt arvama programmeerinud, mitte selle pärast, et ta ise tunneks, et tal porgandisöömisest hea on (ja kehatunne on alati õige). Porgandimure on muide täitsa tavaline – millalgi loendasin oma tutvuskonnas viis last, kes varases eas erineval viisil porgandit ei talunud. Teatud juhtudel tavaarusaamad ei toimi.

Üldversiooni järgi on vaja hambaid pesta kaks korda päevas, aga ühe arusaama järgi on hambad seotud tundeeluga ja tundlikule inimesele võib tunnete liigne aktiveerimine olla kurnav. Fluor on üldarusaama järgi hammastele hea, aga alternatiivse arusaama järgi inimese teadvuse allutamisele suunatud mürk, mida vabaks saada/jääda soovival hingel tuleks igal kujul vältida.

Emana mulle tundub, et meie elu on pilgeni täis nii- ja teistsuguseid (mitte)standardseid probleeme, mis lähemal vaatlusel on paljudes peredes täiesti tavalised ja mulle tundub, et paratamatud. Kuigi neist millegipärast pole tavaks rääkida – või kui, siis omade vahel, justkui oleks tegemist millegi piinliku ja imelikuga. Vähemalt mina tunnen, et mure jagamisega tasub olla väga ettevaatlik – sest halvemal juhul võib see lausa mitmekordistuda ja kes seda siis lõpuks kandma hakkab?

Sedalaadi juhtumid teevad lapse igasuguse mõjutamise keeruliseks. Ja päris mõjutamata ei ole justkui ka võimalik olla – inimesega, kes oma varase ea tõttu on täiesti abitu, on mõjutatud ka hääletoonist, millega temaga kõneldakse (ammugi siis selle hääletooni puudumisest, mida võib tõlgendada ka väärkohtlemisena).

Noh, ega me polegi ellu astunud selleks, et probleeme vältida, vaid pigem selleks, et mh ka probleemide kaudu elu kogeda, ütlevad ühed sedalaadi mõtteavalduste vastu. Ja ma olen nendega nõus. Aga mulle ei tundu kuskiltki kaudu praktiline kogeda põlvkondade kaupu sama jama (vahest ehk suurenevas astmes). Minu esivanemad on ju palju vaeva näinud, et pärandada oma lastele materiaalses mõttes kergem maailm kui neil oli. Ja maisemate probleemide lahenemisega avanevad minu jaoks peenemad ja huvitavamad probleemid kui need, mis üksiti eksistentsi puudutavad. Aga mida meie põlv sedalaadi kasvatusküsimustega ette võtab – suure hooga avarduvas maailmas...

Sarnasel teemal "Teeme raamatuid" kommentaariumis ja sellele järgnevates postitustes.

TJT

Veel üks haldjaraamat

2011-05-15T00:49:00.000+03:00

Meile puutus ette üks Ameerikas välja antud haldjaraamat, "Spiderwicki kroonika". Tegelasteks on 9-aastased kaksikud poisid ja nende 13-aastane õde. Loo sisuks on New Yorgist maakohta elama sattunud pere, mille lapsed puutuvad kokku haldjamaailmaga. Võiks olla tore raamat, kui see poleks nii stereotüüpne hea ja kurja võitlus – nagu keskpärases ameerika filmis. Kusjuures headeks on seekord tavalised lapsed, kes omavahel nääklevad mis hirmus (pärast isa pere juurest lahkumist, mis laste hinge haava rebis - taas üks klišee, mida kõige klišeelikumalt ka kirjeldatakse). Ja pahadeks? Nähtamatud olendid: majahaldjad, päkapikud, sookollid, isegi elfid ja õhuhaldjad saavad rohkelt negatiivseid iseloomustusi, sest võitlevad mingi inimese kirjutatud raamatu pärast. Ainus läbini positiivne olend oli vist ükssarv. Väga kõrvaline tegelane kahjuks. Need nähtamatud olendid on üldjoontes halvad ja lapsed panevad kõik kaalule, et oma olukorrast eluga välja tulla. Nad on tõesti kõik viimseni (ja nende ema kaasa arvatud) kordamööda ja korraga ülisuures ohus. Selline põnevik.

Mul on kurb seda sellisena nooremale lapsele ette lugeda, seepärast jätan nii mõnegi negatiivse epiteedi ära. Minu isiklikus usundis ei ole nähtamatu maailm nii kuri ja ebausaldusväärne. Aga ameeriklastel on vaja oma eneseteadvust ükskõik mille varal upitada ja haldjamaailm kõlbab selleks ka, umbes samahästi nagu tulnukadki. Eks need lapsed seal raamatus siis võtavad ette ühe võimatu missiooni ja võidavadki. Kirjastus skoorib. Aga lapsed, kes loevad / kellele loetakse?
Meie lastele meeldis see raamat hästi. Tekst on ladus ja pildid ilusad. Ise lugesin endamisi ka põnevusega juba ette, mis edasi saab ja kuidas see lõpeb (mida ma tavaliselt ei tee). Kuigi kohe oli aru saada, et hästi. See valem lihtsalt töötab. Ja seda enam on mul kahju, et need nähtamatud olendid seal nii ohtlikud ja kurjad olid.

Mulle tundub, et see võib kaasa tuua alusetuid hirme looduse ees ja kahjustab laste loomulikku ja õnnelikuks eluks möödapääsmatult vajalikku usku headusse.

TJT

Stereotüüpidest ja valikuvabadusest

2011-05-15T00:27:00.000+03:00

Raamatukogust tuli minuga kaasa üks Minu-sarja* raamat. Võtsin selle kätte ja leidsin alustuseks taaskord tõdemuse, et „ma ei tahtnud sellist elu nagu Eestis“ (väidetavalt elatakse siin süsteemis kool-töökoht-abielu-maja-lapsed-lemmikloom-lõunamaareis-rampväsimus) ja „pidin seepärast minema ära kaugele“. Ma olen enne ka mõnd Minu-raamatut lugenud-sirvinud, see tundub mõneski teiseski juhtmotiiviks olevat, ja ma olen ennegi mõelnud, et mis küll takistas neid andekaid ja hakkajaid naisi elamast siin oma unistuste elu. Ma küll ei tea veel, milline on selle raamatu autori ettekujutus heast elust, aga samavõrd vähe saan ma aru siinsetest sotsiaalsetest stereotüüpidest – ja miks neid ikkagi järgitakse, kui need on ebamugavad? See suhtumine, et Eestis on paha ärritas mind – niisiis küllap on ka minus virinat ja teiste süüdistamist, selle asemel, et võtta ohjad ja vastutus täielikult enda kätte ja luua endale sobiv elu.

Sama „paha elu Eestis“ teema on mulle vastu vaadanud ka ajalehtedest – ärakolimise (ja Eestisse tagasimeelitamise) teema puudutab nii meditsiiniõdesid kui erinevaid kõrgesti haritud inimesi; samuti on tülikatest stereotüüpidest juttu artiklites, mis kõnelevad palkade ebavõrdsusest ja naistööjõu turust. Minnakse, sest siin olevat liiga halb elada – ja mitte ainult majanduslikult. Mujal on vaimselt-hingeliselt puhtamad maastikud ja tervem eluvaade.

Oma tutvuskonnast olen äraminemise – ja sageli tõesti lõpliku äraminemise lugusid kuulnud ainult waldorfiinimestega seoses: siinne mõtteilm olevat liiga seotud edukultuse, raha ja maiste orientatsioonidega (minu meelest iseloomustab see küll peamiselt Tallinna südalinna – meediaasutuste lähiümbrust, aga enamik eestlasi elab mujal ja teiste väärtushinnangute järgi). Waldorfi inimesekesksus paljude hinge ei puuduta. Ja ei peagi puudutama. Teiste jaoks on tavaharidus- ja meditsiinisüsteem ju olemas.

Aga nendel, kes soovivad oma lastele vaimsematel väärtushinnangutel rajanevat keskkonda, on väga raske seda luua. Seadused on vastu. Ja ka üldlevinud hoiakud, millel seadusesüsteem seisab, on vastu. Eesti ei toeta piisavalt alternatiive ei hariduses ega meditsiinis. Ja samas on meie kultuuris täiesti lubatavad agressiivsedki ründed igasuguse teisitimõtlemise vastu. Ründajate eneseõigustus on kasvõi see, et polevat teaduslikult piisavalt põhjendatud. Samas – kõik, kes on kasvõi kõrgkoolis õppides iial teadusega kokku puutunud – teavad, kui aeganõudev (ja minu meelest ka tarbetult pisiasjadesse takerduv) on teaduse tegemine – ja seetõttu edeneb aeglaselt ka teaduse areng, mis on maailma ja elu arengutele minu meelest ammu jalgu jäänud. Samas olen kasvatusteadlasi kuulnud väitmas, et nendega ei arvestatavatki keegi (nt Pere ja Kodu küsib vanematele abi pakkudes kasvatusküsimustes nõu psühholoogilt, mitte kasvatusteadlaselt, kes sageli võiks olla kompetentsem vastama).

Ma kavatsesin seda lugu kirjutada sellest, kuidas mina elan nii nagu mulle meeldib. Ja et see on ka Eestis täiesti võimalik. Aga enne kui ma selle kirjatükiga kuhugimaalegi jõudsin, hakkas mulle meenuma parvede viisi näiteid, kus see toimetulek on keeruline, nipitamisega seotud ja ilmselt meie perel on mõne asjaga lihtsalt väga palju vedanud. Sest pole võimalik, et kõik need kenad inimesed, kes millegi all kannatavad, oleks ise rumalad ja saamatud. Minu-sarja autorid on keskmisest läbilöögivõimelisemad ja andekamad. Miks me siis ikkagi koperdame nende stereotüüpide otsas, selle asemel et elada endale sobivat elu?

Hiljutises Postimeheski oli palkade ebavõrdsust käsitlevas arvamusloos hulka ettepanekuid, mida teha, et naised saaks sama töö eest võrdset palka – kõigepealt tuleks muuta ettekujutust, et mees on oma kehaliste iseärasuste tõttu suuremat palka väärt. Ma olen sellega täitsa päri, et võikski olla võrdne palk. Aga minu teema on pigem mujal. Kuidas muuta stereotüüpi, et koolieelses eas lapse ema üldse peab töötama? Mulle on jäänud mulje, et stereotüüpse seisukoha järgi loomulikult peab naistel olema võimalus töötada ja lastel peab loomulikult olema lasteaiakoht (mille vastu ma ei vaidle) ja lisaks peaks olema ka väikelaste psüühilise haiguse keskusi, sest probleeme on palju. Ma arvan, et neil lastel on vaja emahoolt ja armastust, mitte haiglat.

Ja minu tutvuskonnas on küllalt naisi, kes ägavad liigse töökoormuse käes. Täiskoha tööl ja siis veel kodus lapsed ka, miski on liiast. Minu meelest on see orjus, kui peagu kogu ärkveloleku aeg kulub kellegi teise või millegi eest hoolitsemisele. Isegi kui naisel on keegi toeks kodutöödes , vajaks ta ka omaette olemise aega, nagu kogu lustimeedia väidab. Ja minu meelest on holistilised maailmavaatlejad sama meelt (ikka vaja aega nt meditatsiooniks). Kust see küll leitakse? Ja millist tuge suudab selline läbini väljaväänatud ema (ja abikaasa) oma perele pakkuda? Ja milliste eeskuju lastele annab? Miks seda suhtumist toetatatakse?

Mina elan nii nagu meeldib ja õigeks pean ja mu elus on inimesi, kes mind sellisena tunnustavad – enamgi veel, osa neist on mõttekaaslased, kellega kohtumine täidab hinge, teised jälle innustavad muul viisil. Mina väidaks küll, et ka Eestis on võimalik elada nii, nagu endale meeldib. Aga eks sellele ole ka oma hind: ma elan ühiskonna mõttes kusagil perifeerias, ääremaal, kus ma võin teiste samasugustega omaette omi asja ajada, aga kel pole asja ühiskonna mõjutushoobade äärde, ammugi punasele vaibale. Seda viimast tegelikult küll ainult niikaua, kuni nende minusuguste nö teisitimõtlejate arv ületab teatud kriitilise massi. Kui püüd tervele elule muutub üleüldiseks normaalsuseks, leiavad ka seadused mõne aja jooksul inimsõbralikuma kuju, hakates täitma funktsioone, milleks nad algselt olid mõeldud – inimest toetama ja kaitsma, mitte asjatult piirama. Piisab, kui kriitiline mass inimesi valib avarama ja tervema suhtumise ning hakkab seda igapäevaselt sammhaaval ellu viima.

No ja igasugu muidki tarku mõtteid tulvas pähe sellest, kuidas maailma asjad peaks olema. Ja sellele tulvas vastu veel suurem hulk tarku mõtteid sellest, et asjad on igat muud moodi ka. Üldiselt ma saan aru, et allakolmekümnesed (suur osa Minu-sarja autoreist on vist napilt üle selle piiri) on veel liialt kogenematud, et oma elu omatahtsi seada, ja ülekuuekümnesed võibla vanadusest väetid või vanades eelarvamustes liialt kinni. Aga vahepealne seltskond peaks ju olema võimeline oma töö ja armastusega looma endale ja oma perele õnneliku elu. Tervendama ennast, oma suguvõsa, hoiakuid, mustreid, toetama oma laste arenguteed. Võibla see ei ole nii lihtne, aga ma olen kindel, et Eestis on tuhandeid emasid nagu mina, kes keedavad oma lastele hommikul armastusega putru ja saadavad nad palvega hommikul teele. Ja leiavad aega, et neid nende ettevõtmistes toetada. See võibla tundub kuidagi igav ja tavaline. Pole kõnet väärt. Me lihtsalt ei ole harjutanud end seda märkama. Iseennastki võibla mitte.

Minu elu ei ulatu kaugele pere piiridest välja. Ja need on ikka üsna rohujuuretoimetused. Umbes, et perepiiride ajutised laiendused, kui haardejõudu üle jääb. Aga ma usun, et need väikesedki argised toimetused on vajalikud, et muuta meid ümbritsev keskkond meeldivamaks elupaigaks võimalikult paljudele. Meie armastus ja töö saavad iga päev muuta meie lähemat ümbrust paremaks paigaks ja see paremolemine laieneb järjest kaugemale. Peaasi on hoida usku endasse.

*Petrone Prindi raamatusari, mille autoriteks on eestlased, kes on pikemat aega kusagil võõrsil elanud ja jagavad oma kogemusi sellest maast; kirjutajateks näivad olevat pigem noored naised.

TJT

Praktiliselt

2011-04-25T04:34:00.001+03:00

Mõni päev tagasi lugesin Postimehest, et 70% Eesti inimestest vaatab igapäevaselt poes toidukaupade hindu. Ja seda oli tõlgendatud vaesusena: et vaat, kus paha lugu, inimestel pole võimalik endale kõike lubada ja peavad miskit odavat kraami (kräppi?) tarbima. Miskipärast on see ohvrit otsiv ja leidev ja seekaudu negatiivne tõlgendus hinge kripeldama jäänud kui rahva hingelisele tervisele ebasoodne: kui me arvame, et oleme vaesed, siis vaesus sellest ainult kasvab. Praktiline oleks mõelda positiivsemalt: ma valin küllusliku elu, mis ei välista kauba hinna-kvaliteedi suhte hindamist ja praktilisi valikuid.

Mina vaatan ka igapäevaselt toidukaupade hindu. Aga see ei tähenda, et ma end kuidagi vaeseks peaksin. Vastupidi: ma olen südamest tänulik, et saan endale lubada elu, mis sobib minu väärtushinnangutega. Aga hindu vaatan ikkagi. Ja mitte ainult vanast harjumusest, kui kitsikus tõesti pitsitas.

Näiteks olen ma kunagi väga ammustel aegadel enda jaoks maha teinud, et vorst on mõttetult kallis kaup. Ma ei osta organismile väga vähe kasulikke toitaineid sisaldavad lihalaadset toodet lihaga võrreldava hinna eest. Parem siis osta juba liha, kasvõi natukene ja harva, aga liha. Ja näiteks pean kilohinna poolest justkui kallimat forelli vorstist odavamaks, sest see sisaldab kasulikke asju kordades enam (ja omakorda pean tõenäoseks väidet, et Eesti puhastes vetes kasvatatud forell sisaldab raskemetalle vähem kui saastatud Norra meredes elav lõhe; noh, otsustasime lihtsalt, et see viimane meile ei maitse). Selle olen ka katseliselt järele uurinud, et poes tehtud soolaforell maksab kokkuvõttes üsna samapalju kui ise tehtu, sest naha ja pea äraviskamisega saab kaal peagu tasa. (Aga teen ikka ise: ostan terve odava värske forelli, soolan ja pakin värskena väikestes kogustes sügavkülma. Sulatatuna maitseb nagu eile tehtu ja mingeid probleeme nt konsistensiga ei ole.)

Ja sama lugu idukasvatusega (kus muidugi on tähtis lugu minu ja taime vahelises suhtes): tööd on minimaalselt, aga ise tehes tuleb palju-palju kordi odavam ja lisaks on see värskena kodus alati võtta. Samas arvan, et idand sisaldab köögiviljaga võrreldes kordades enam kasulikke aineid. Vähemalt elusam on värske idand ja võrse küll, toidu elusus on pimedal aastaajal põhivajadusi. Kurk on idandist väga palju kallim ja kahtlustan, et ka kodumaine kurk sisaldab ikkagi mõõdukas koguses nitraate jms. Aga me sööme ikka kurki ka. Samas head Eestimaist tomatit on ainult lühikest aega saada ja seega tasub seda purki panna, mulle maitseb nagunii kuumtöödelduna rohkem. Aga odavam ikka ka (kui oma tööraha mitte arvestada, minu jaoks on hoidistamine pigem sedasorti eneseväljendus ja armastuseavaldus – aga eks ole ka praktiline sellesse nii suhtuda).

Mõnes asjas võib ju kvaliteedi vahe sees olla ja vahe olla tundlikkuses, eetilisuses, tooraine puhtuses vm, mis eeldaks vahetegemiseks lisateadmisi (mida minul pigem ei ole, olen lihtsalt laisk uurima). Mina ei erista ühe või kvaliteeti teise omast, oletan, et nt Selver enda margile teeb väiksema juurdehindluse ja kvaliteet on ligikaudu sama – seega kõlblik. Ja lahtine või läheb ruttu vanaks, seega sobib ainult siis, kui kohe küpsetiseks vormistada. Aga ma ei osta margariini (mis taaskord sisaldab organismile kahjulikke ühendeid ja kasulikke sootuks vähe). Kui või mulle liiga kallis oleks, ma ostaks ainult taimeõlisid ja sööks leiba ka nendega (praegu söön ka vahel leiba ja kartulit külmpressõliga). Aga margariini ikka ei ostaks. Kunagi ammu olen vaestel aegadel paki või paar ostnud ja otsustanud, et rohkem mitte. Me oleme paremat väärt.

Ja vaestel aegadel õppisin putre sööma. Tegema selliseid putre, mis meeldivad (ma olen sellest siin ja siin kirjutanud). Palju odavam kui leiba süüa. Ja võibla sisaldab taaskord vähem lisaaineid. Poeleiva sisse pannakse ikka ühte ja teist. Rääkimata hommikusöögi helvestest, mis on üüratu kallid. Neid sööme erijuhul – reisil, kui putru ei saa keeta või maiuseks. Aga tavatoiduks on ikka puder. Pudru maitsestamise asjad võibla nii üüratult odavad ei ole, aga õunu on meil tavaliselt ikka paarsada kilo üle, nii et vähemalt see on suht tasuta lõbu (ma panen suhkrut ka hästi vähe, aga see on pigem maitse- ja terviseeelistus). Ja ikka maitsev ka, kui erinevat moodi teha. Kodune poolmuidu moos on hea nii päeva alustuseks kui maiustamiseks.

Ja suvel turult maasikaid ostes pean ikka silmas, et kas kohe söömiseks, toor- või keedumoosiks, igaks on erinevad soovid ja hind ka erinev. Mis on hea keedumoosi sisse, ei ole parim magustoiduks. Aga omamaine maasikas on ikka olemas. Seda pean küll oluliseks – lapsest saati.

Ja kui mõni soodushinnaga asi puutub ette, siis nt pesupulbrit meil lattu ikka mahub. Mis mõte oleks maksta rohkem? See pole vaesus, vaid lihtlabane praktilisus. Mis ajast seda häbenema peaks?

Ma olen märganud, et minu tutvuskonnas isegi maitsekamad inimesed ostavad riideid korduvringlusest. Päris disainerinimesedki. Olen ise küsinud, et kust sai. Aga paljude inimeste jaoks on see kuidagi häbiasi, et tavapoest selle hinnaga ei jaksa osta. Minu jaoks nagu natuke ka, et käib sakste vanas. Aga kui mul on valida, kas minna tööle – kus dresscode on kallis riie ja sinna see palk kulubki või olen lastega kodus tavaliste riietega, mis maksid vähe, aga minu ja sõprade jaoks on piisavalt ilusad, siis arvake ära, mis ma valin.

Rääkimata pruugitud tarbeasjadest, mida hea õnne korral võib üldse tasuta saada (kellelgi jäävad üle).

Ja ahjukütmine on odavam kui elektriga kütta.
Ja aiatöö on odavam sport kui mõni teine.
Ja jala käimine on odavam kui autoga sõitmine.

Stiilimeistri elu nii just ei ela, aga minu jaoks olulisi väärtusi nagu perega koos olemine, võimalikult puhas ja looduslik toit ning vaimselt ja hingeliselt rikas elu on ka (Tallinna) tavalise sissetuleku juures täitsa võimalik endale lubada. Hindade jälgimine käib lihtsalt selle juurde, minu meelest loomulikult.

TJT

Pestud porgand

2011-04-20T14:27:00.001+03:00

Oma igapäevasel tururingil kuulsin ise köögivilja kasvatavalt müüjalt, et lasteaiad neilt enam kaupa vastu võtta ei tohi. Vähemalt mitte pesemata porgandit. No ma pole ajakirjanik ja ei täpsustanud. Nüüd tohtivat lasteaiad osta ainult pestud porgandit ja siis nad ostvat kõik Laheotsa oma, kes väidetavalt pesevat oma porgandeid mingis lahuses. Ja kahtlemata ei ole lahusega pestud porgand asi, mida mina tahaks oma lapsele pakkuda. Puhas vesi ja köögitöötajate hool on piisav ja lapsele parim. Ja kvaliteetne omamaine porgand.

Kõlab kuulujutu moodi ja eks ta natuke ole ka. Minust ei ole asjade täpsemalt järeleuurijat – või mis kasu sellest olekski. Kui võiksin kindlalt väita, et Eestis tohib lasteaias pakkuda ainult tootja pestud porgandit ja et neid mitte veega ei küürita, vaid mingi keemia abil. Ja mis see keemia lapse organismist toimetab, seda ei tea ilmselt keegi.

Tundub ebaloogiline, aga ma väga ei imestaks, kui see nii olekski. Kas keegi lugejatest ehk teab täpsemalt, on ise nende regulatsioonidega kursis või saab otseallikast järele uurida, mismoodi selle porgandipesuga on? Ja ma paluksin viidet ka.

Tänades,
TJT

Idandid ja võrsed

2011-04-17T14:57:00.003+03:00

Kui ma laps olin, armastasin hirmsasti idusid süüa. Vanaisa kasvatas nisuidusid. Kahe kulunud linadest lõigatud haisva lapi vahel taldriku peal. Neid oli seal vähe ja palju korraga ei tohtinud, ei tea, kas liiga tervislikud või kardeti, et muidu teistele ei jagu. Ja ega me nii sageli seal külas käinudki. Veel hullem lugu oli hernestega. Idandatud herned oleksin parema meelega kõik nahka pannud, aga tuli mulda panna. Et pärast rohkem saaks. Aga mina muidugi tahtnuks kohe. Ja minu vanematel oli jaksu minuga jännata. Nii et ma ikka pidasin neid piire ja kannatasin suveni.

Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.

Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.

Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).

Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.

Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.

Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.

Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.

Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).

Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.

Sarnasel teemal: "Roheline".

TJT

Lamborghini

2011-04-11T13:14:00.001+03:00

Poeg sai eelmiseks sünnipäevaks paberautode raamatu. Sellise, kust tuleb ise auto tükid välja lõigata ja õigesti kokku kleepida. Tulemus on vist üsna päris auto sarnane - tegijad on tublisti vaeva näinud, et kõiksugu kerevigureid kartongis jäljendada. Ja lapsele meeldis väga -- kuigi nelja-aastane sellega veel ise hakkama ei saa ja viiesel on ka abi vaja. Vähemalt motiveeris see teda autotükke väga täpselt välja lõikama ja eks ta ikka vaatas, kuidas tasapinnalisest kujutisest kolmemõõtmeline saab. Minu jaoks oli ka põnev, kuigi mind autod ega geomeetria muidu üldse ei võlu.
Autode valik oli ka huvitav: hummer, lamborghini, limusiin, veoauto ja veel paar tavalisemat (mis küll varsti ka lagunesid ja kõige kaduva teed läksid).
Panin tähele, et poega huvitas nende kiirus. Ja mina ütlesin midagi nende hinna kohta. Jah, kuigi tahaks, ei saa materiaalse maailma ahvatlustele vastu panna.

Mõnes mõttes meeldis mulle enda lapsepõlv rohkem. Kleepisin Tallinna vanalinna ja NL rahvaste riietega nukke. Ei olnud seda lugu, et üks oleks parem kui teine - kuigi me ikka arutasime, millised riided rohkem meeldivad. Seeliku laius ja värvid olid põhiliseks kriteeriumiks. Majad olid ka toredad: väärikad vanalinnamajad. Maestro pabermänguasjade hulgas on maju ka, nt bensiinijaam. Tänapäeval siis sellised objektid.

TJT

Mürgijõgi

2011-03-30T23:45:00.002+03:00

Meie poeg armastab maakaarte joonistada. Enamasti on neil mõni peidetud aare, teid, mida mööda liikuda, vahel veekogusid, väravaid ja igasugu muid objekte. Viimastel kaartidel on olnud mürgijõgi. Ja laps lisab üksikasjaliku õpetuse, kuidas ma peaksin selle kaardi järgi minema, et vältida mürgijõkke sattumist. Fukushima?

See seostub sõnumiga, mille ma eile meilile sain: kutse ühispalvele tuumajaamas kasutatud saastunud veele: palun andesta! Me täname sind, me armastame sind!

Vesi ei ole Sinu või minu, Eesti või Jaapani. Vesi on üks igal pool, alatises ringluses. Me oleme ise ka suuremalt jaolt vesi. Ja inimmõttel on võimas loov jõud, ühendatud mõttel veel eriti. Igal täistunnil on kuskil keskpäev...

TJT

Kõikidele inimestele maailmas
Palun saatke oma armastuse ja tänupalved veele, mis on Jaapani Fukushima tuumajaamades.

Suurte üheksanda astme maavärinate ning kaasnevate tsunaamide tagajärel on 10 000 inimest ikka veel kadunud... Õnnetusjuhtumist on kulunud 16 päeva. Mis teeb olukorda hullemaks, on vee leke Fukushima tuumajaamades, mis omakorda saastab ookeani, õhku ning ümbritseva piirkonna vee molekule.

Inimmõistus pole suutnud kuigi palju teha olukorra leevendamiseks, me vaid püüame maha jahutada radioaktiivse materjali raevu reaktorites, kallates neile vett.
Kas polegi rohkem midagi teha?

Arvan, et on. Üle kahekümne aasta kestnud hado mõõtmiste ja veekristallide pildistamise tehnoloogia uurimise tulemusena olen näinud vett muutumas positiivseks puhastes inimpalvete võngetes, sõltumata vahemaast.

Albert Einsteini energia valem - E=MC2 tähendab tegelikult -- Energia = inimeste arv korda nende teadvuse ruut.

Nüüd on aeg mõista tõelist tähendust. Ühendame oma palved kui kaaskodanikud Maal. Ma soovin paluda kõigil inimestel, mitte ainult Jaapanil, vaid kõigil inimestel üle Maa aidata meil leida väljapääs kriisist sellel planeedil.

Palve on järgmine.
"Me saadame oma armastuse ja tänulikkuse mõtted kogu veele, mis on Fukushima tuumajaamades".
Kuupäev ja kellaaeg:
31. märts 2011
kell 12:00 (lõunaajal) igas ajavööndis.

Palun korrake järgmist fraasi:
"Vesi Fukushima tuumajaamas, meil on kahju, et oleme sind pannud kannatama.
Palun andesta meile.
Me täname sind,
Me armastame sind."

Palun korrake seda häälega või vaikselt oma meeles. Korrake seda kolm korda, hoides käsi palveasendis südamel. Palun olge siirad.
Tänan teid südamest.

Armastuse ja tänulikkusega,
Masaru Emoto
Vee Sõnumitooja

Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".

Roheline

2011-03-29T09:51:00.003+03:00

Ma olen üsna rahul kõigi meie kohalike aastaaegadega, aga nüüd märkan endaski poriste lumehangede vahel kevadeootuse märke. Garderoobi talvised tumedad toonid on vahetatud salatirohelise vastu. Küünla valge ka heleroheliseks. Küünla värv märgib minu jaoks seda, millist meeleolu ma parajasti oma ellu kutsun. Novembrist sai selleks valge, kui oli sisemine puhtuseigatsus. Heleroheline tähistab kasvamiseigatsust ja mingit vaikset sisemist rõõmu, mida iga rohuliblegi kuhjaga loob ja hoiab. Ja mis kasvab aegamisi – ja siis päris ühtäkki selliseks suureks ja võimsaks nagu „Tuu-Tiki kevadelaul“ „Muumitrolli“ raamatus.

Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.

Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.

Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!

Head rohelist teile ka!

TJT

Igapäevastest õpetajatest

2011-03-29T01:18:00.002+03:00

Kas te kannatate laste all? võiks „Pipit” parafraseerides küsida. Ja kui palju neid olekski, kes saaks pipilikult „ei” vastata?

Olen kunagi mõelnud oma naistuttavale, et mismoodi tema titaemapõlv küll välja näeks. Kui tal kulub lastetuna igal õhtul tund, et oma näonahka puhastada ja küüsi poleerida. Ja igal aastal tuleb remonti teha korteris, kus ta korraliku naisterahvana oma kassiga kahekesi elab. Ma arvan, et mul on aidanud titendusega toime tulla paras annus ükskõiksust kodukorra suhtes. Joonistused seintel ja mänguasjad kõikvõimalikes kohtades ei morjenda, peaaegu (autod söögilaual on täiesti keelatud, aga ma siiski ei ole suutnud seda keeldu täielikult pidama saada). Köögist välja ma muide lapsi söögi-joogiga ei lase. Külaliste lapsi ka mitte – kuigi igaüks kahtlemata ei saa sellest aru, miks ma küll nende armsate lapsukeste moosiplekke oma kaltsuvaipadele ei hooli (kui väikelaps jooginõu ümber ajab, on see ju ealine paratamatus, mida ei saa lapsele pahaks panna, küll aga saab hoida seda klaasiga last köögis, kus on lihtsam koristada... vähemalt niikaua, kuni mina olen siin majas perenaine...).

Võtsin kunagi lilleorulase juttu tõsiselt ja tegelesin oma puhtuseteemaliste ingrammidega, vähemalt teadvustamise mõttes. Väidetavalt olla mina olnud puhas laps, kes valgete pükstega mitu päeva õues mänginud. Ja püksid püsinud ikka sama valged. Mida aga ei saa sugugi öelda meie laste kohta. Ma vaatan vahel õudusega, kuidas nad pori pritsivad – ja püüan oma sisemist puhtusefriiki taltsutada. Ma arvan, et pori on tervislikum kui liigne puhtus ja ohtrasti pesuvahendit. Ja lapsed on pestavad. Aga jah, ma ikka kannatan selle all küll. Ja samas teisalt naudin nende vabadust. Vabadust, mida ma ikkagi piirama olen asunud, algul piduriiete teemal ja nüüdseks püüdnud olukorra viia sinnani, et suuremad müttamised käiks trööbariietes,käivad ka, enamvähem.

Lärm on ka kole asi. Lapsed on lärmised. Isegi muidu vaikne natuur võib koduses õe-venna naakluses üllatavalt kõva häält teha. Ja palju ja pidevalt. Üks hea rohi selle vastu on kodunt jalga lasta. Ma arvan, et see on peamisi emade varase tööleruttamise põhjuseid. Oma närv on kõige kallim ja ükski palgatöökoht, mida kümnekonna aasta jooksul olen pidanud, pole võrreldav selle pingega, mida ma kodus olen kogenud (aga nauding pole ka paraku võrreldav). Ja nii keerulisi ja ilmselgelt ülejõukäivaid ülesandeid pole mulle asutustes veel antud kui need, millega oma lapsed igapäevaselt kostitavad. Ega ma teisalt kujutagi ette, millega palgatööl mind annaks motiveerida, et nii keerulisi asju üldse ette võtaksin. Aga lapsed motiveerivad oma olemusega ja sellest piisab.

Kõige hullem on muidugi egoga. Kuni laste sünnini olin ma üsna tark inimene, kes – omamata küll lastega suuremat kogemust, ikka teadis, kuidas asjad peavad käima. Tütar on mulle üha ja üha tõestanud, et tema lahendused ja lähenemised on tunduvalt arenenumad ja poeg tõmbab minu seisukohtadele lihtsalt üheselt vee peale. Mees on suur pealik nagunii ja mina ei saa enam üldse kõige targem olla – kui, siis ainult omaette blogis porisedes (aga siis ka täiega). Kõige hullem on see, et mulle tundub sageli, et neil ongi õigus.

Lisaks on tütar olnud mulle tõeline tundeõpetuse õpetaja: tundliku ja õrnahingelise lapsena saab ta minu kohati karmivõitu käitumistest haiget. Ja on lausa sundinud mind sellega midagi ette võtma - tõesti ebamugav on olla elevant portselanipoes (jah, ma salamisi olen imetlenud nt Liisi Koiksoni vanemaid - et kuidas neil õnnestus see kaunis lilleke nii hapra ja puhtana üles kasvatada, tõesti tunnustan).

Poeg on tõeline tahteõpetuse õpetaja. Ma olen täiesti päri seisukohaga, et kordus ja rütm, nagu ka selgus ja kindlad piirid on lastele vajalikud, aga minusugusel on raske seda pidevalt nii hoida. Ma olen ise vahel hea meelega üsna käest ära, vähemalt puhkuse mõttes. Aga parim oleks lapsed nt õhtuti õigel ajal magama saada. Ja nt poja magusasöömistele kindel piir seada ka kummutitagustes asjades (vt eelmist sissekannet). Aga mina muigan ja löön käega. Eks siis pärast jälle vitsad peksavad ja jama on rohkem kui rubla eest.

Lapsed võivad uskumatult palju ebamugavusi põhjustada ja täit rahu nendega kauaks ei ole. Aga eks jõukam rahvas saab võtta teenijaid majja ja kel see võimalus puudub, eks siis arenegu isiksuslikus plaanis.

Hiljem lisatud: nii, ja nüüd hakkas bioneeris silma enda energiate tugevdamise teemaline kirjutis - mida kõike inimene võiks enda heaks teha. Jah, tunduvad head soovitused tõesti. Aga kui tal on 24/7 lapsed, siis on sellega toimetulek küll uskumatu kübaratrikk (võti on teiste inimeste abi, niisiis aidakem ja võtkem abi vastu; koos on kõik võimalik).

TJT

Kummuti ja kapi taga

2011-03-29T00:45:00.002+03:00

Kui meil esimene laps hakkas maanduma, panime akna alla võrevoodi valmis ja selle kõrvale uhiuue kummuti titariietega. Kummuti sai pandud voodiga enam-vähem ühele joonele ja seinast mõnevõrra eemale. Kui võrevoodit enam vaja ei olnud, korjati ta kokku, aga kummut jäi ikka sinna, kus ta oli. Kummuti ja seina vahele jääb selline mõnus väike vahe. Meie poeg peab seda oma toaks.

Ega ma eriti ei julgegi sinna vaadata, see on nii privaatne koht ja seal käiakse sala. Ja muidugi on see tõeline poissmeheelamine ja seapesa pealegi. Sinna nurka poeb ta vahel omaette nahistama. Ja tassib mustade päevade tarbeks magusat, mis ta kuskilt pihta on pannud (ikka mõni komm või šokolaad jääb vahel ripakile, ja pähkleid, rosinaid...). Seal ta siis turgutab end neil kurjadel päevadel, mil ema söögiks midagi liiga tervislikku ja tema maitsest mööda pakub.

Tütar tegi endale samasuguse nurgakese teise tuppa, keegi nihutas madalat kappi seinast eemale ja enam seda kappi oma kohale tagasi panna ei saa, sest kapitagune on mõnusat pesakraami täis – mänguasju, (pudi-)padi, mõni raamat, kannutäis jõulude järel kogutud kuuseokkaid ja muud imetabasust. Vahel käib tütreke seal raamatut lugemas, vähemalt korra on ka uinunud. Ja vahel mängivad lapsed selle teine teisel pool poodi.

Selleks on küll hea variant, kui lastel on paras vanusevahe ja vanem laps on tüdruk. Saab selliseid keerulisemaid rollimänge sisukamalt mängida. (Ja selleks pidada ka hea olema, kui vanem laps on õde, et väiksem vend ei löö nii kõvasti, nagu ütles üks tütre sõbranna, kellel on vanem vend.) Lasteaias mängib poeg seevastu poistega möllukamaid mänge ja põlgab tüdrukute kohvikumängud igavaks.

TJT

Lilleste lasteraamatutest

2011-03-27T17:03:00.000+03:00

Meie tütar on viimasel ajal krimkahuviline olnud. Mika Keräse jalgratta varastamise lugu tegi otsa lahti ja nüüd on neid põnevusraamatuid ridamisi loetud, kogu eestikeelne Lena Lilleste ja mõni Lindgren ka pealekauba.

Lena Lilleste on kaasaegne Rootsi autor. Tema lugude tegelased on 14-aastased koolipoisid kusagil Rootsi väikelinnas. Eesti keeles on ilmunud seitse krimkat, mis kajastavad koolilaste elu ja erinevaid vägivaldseid sündmusi koolivägivallast pettuse ja narkoteemadeni. Sirvisin ühte raamatut ja mees ka sirvis. Et mida me siis sellest arvame, kui neljandale kuni kuuendale klassile suunatud raamatus kasutatakse nt sõna keppima.

Nojah. Mulle meeldiks, kui keppimist olemaski poleks, vaid ainult heledamad (ka kehalise) suhtlemise viisid – aga elu on elu ja osa inimesi muud ei kogegi kui loomulike vajaduste rahuldamist, võimu ja vägivalla suhteid ja mitmesugust ikaldust. Ju siis nii. Ja kui laps nii isukalt loeb, siis on praegu õige aeg tutvuda maailma koledustega. Meie oleme siin püüdnud sellist lindgrenilikku idülli luua, aga kahtlemata pole see kogu maailm. Võibla toimib lugemine vaktsiinina, nagu varem muinasjutud - vähemalt keskkonnas, mis peaks juhtima teiste võimaluste juurde.

Igatahes olid tolles minu sirvitud raamatus hästi realistliku moega suhted poja ja üks last kasvatava uut suhet loova ema ja uue pere loonud isa vahel – kus poeg end täiesti ülearusena tundis. Ja eks siis olnud ka raske maailma koledustega toime tulla, sest polnud kellelegi toetuda ega kuskilt abi küsida. Võibla selles eas laps arvab Eestiski, et peab ise hakkama saama. Ja paljud täiskasvanud kahjuks ka. Mõne asjaga võiks, aga mõnega ei peaks sugugi, on minu arvamus.

Minul tekkis selle sarja järjekordset raamatut kodus nähes tunne, et ma tahaks rohkem isasid laste juurde. Tõelisi isasid, kes toetavad lapsi nende arengus ja aitavad lapsel eluraskustest läbi minna ning samas aidata tal kätte leida enda õige teeots. Mingi idamaise mõtteviisi järgi (vabandust, mu mälu salvestab põhimõtteid ja seisukohti, aga mitte „kataloogiviiteid”) on ema töö kasvatada last hoole ja armastusega kaheksa-aastaseni ja siis isa töö veel kaheksa aastaga toetada ta ühiskonnaküpseks saamist. Mulle tundub, et küpse(ta)mine on tänapäeval veel keerulisem kui vanadel aegadel ja võtab kahtlemata ka kauem aega. Ja isasid on võibla vähem saadaval kui agraarajastul. Aga ehk muutub ka see.

On ju märgata, et viimase kümnekonna (?) aastaga on muutunud paljuski suhtumine mehe rolli laste kasvatusel. Vähemalt sellest räägitakse ja need mehed ise otsivad oma lastega lähemaid suhteid kui võibla nende isad omal ajal. Eks praegused vastsed isad ole suurelt jaolt ka hilisemas vanuses isaks saanud kui varematel aegadel. Küpsemine annab teise perspektiivi.

TJT

Täielikust vastutusest

2011-03-24T12:23:00.003+02:00

Helini blogis on tähelepanuväärne postitus täielikust vastutusest. Ma olen aastaid mõelnud, et kuidas muuta olukordi, mis on justkui teiste taga kinni. Kuidas mitte kannatada olukordade all, mis on väljaspool minu haardeulatust. Sest teisi inimesi muuta pole ju minu võimuses. Minu meelest on see kuldaväärt kirjatükk ajal, mil meediast vaatab mulle sageli vastu virin teemal, kuidas eestlastel on midagi viga. (Ma arvan, et eestlastel ei ole mingit erilist viga, või siis pole vaja sellistega tegemist teha, kellel on. Kõigil see muidugi nii lihtsalt ei toimi, aga paljude jaoks piisaks suhtumise muutusest ja elu saaks kõigi jaoks rõõmsamaks.)

Täieliku vastutuse printsiibis sisaldub, et kõik, mis on, on enda sees. Ja kõik, mida on vaja muuta, on ka endas. Näiteks on mind aasta aega häirinud laste omavahelised suhted, mis sageli on kõike muud, kui kenad. Lugesin seda lugu, mille keegi kena inimene mulle mõni päev tagasi saatis ja uurisin seda asja. Oma laste suhteid enda sees. See ei muutnud veel midagi. Aga kui me vaatasime koos tütrega, mis temas võiks teisiti olla, et vend teda ei kiusaks, leidis muudatus aset. Vähemalt paar päeva on kodus olnud teine meeleolu. Selles loos on võti teistsuguste suhtumiste juurde ja selle kaudu teistsugusesse, meeldivamasse maailma. Kuigi meeldivusel ei peaks tolles teises maailmas enam suurt tähtsust olema.

Sama blogi eelmine sissekanne, Charlie Chaplini 70. sünnipäeval kirjutatud luuletus on vaimustav kokkuvõte sellest, kuidas ennast armastada. Mulle tundub väga õige ja tervendav. Elust tolles teises maailmas.

TJT

Kelgusõit ja tasakaalukunst

2011-03-20T16:30:00.000+02:00

See on vist eriti ebapopulaarne mõtteavaldus, aga minul on tegelikult hea meel, et seekord pole kevadine koolivaheaeg mõttetul poriajal, nagu tavaliselt, vaid saab talvesporti nautida. Ma olen endamisi ikka mõelnud – juba enda kooliajast peale, et miks küll koolivaheajad on ilma poolest nii mõttetutel aegadel, kui õues on suht vähe peale hakata. Parimad ajad on looduses kevade saabumine mais, sügise saabumine septembris ja talve lõpetus veebruaris, vahel ka märtsi algul. No ja suvel ka, kuigi see on mõneti igavam lebo aeg (samas annab soojus võimalusi juurde). Ja jõulude paiku on lihtsalt selline täielik nullpunkt, et on vaja aeg maha võtta. Aga need paremad ajad peavad lapsed suurelt jaolt koolipinki nühkima, selmet loodusega koos hingata.

Niisiis. Käisime hommikul kelgumäel. Ilus suur valge kelgumägi ja enne keskpäeva nagu tavaliselt ka päris või üsna tühi. Täna väga ei libisenud, sest eile tuli uut lund üksjagu peale ja see oli hommikuks veel kinni sõitmata (nii et ka laupäevane päev on möödunud selle Mustamäe nõlva jaoks lastevaikselt – kus neid lapsi siis tänapäeval peetakse, kui mitte kelgumägedel?).

Lapsed tegid mõned kelgusõidud ära ja tükkisid siis kõrvalolevast jäärajast pepuli alla laskma. Vaatasin taas ja mõtlesin. Tütre lumepüksid on teist aastat jalas ja juba natuke kulunud, tagumiku pealt veidi lõhki ka tõmmatud, aga parandus peaks pidama. Aga ma olen ka need talveriided ostnud selle arvestusega, et võiks teisele lapsele ka jääda, sellist unisex värvi (ja meil on palju noori sõpru, kellele nooremast lapsest ülejäävaid asju pakkuda). Ja üldse. No ei ole öko trööbata kalleid naftaprodukte sellisel viisil, kui ometi on kelgud ka olemas.

Teisalt muidugi on vahelduseks jäärajalt lasta huvitavam kui kelguga, mida ju küllalt proovitud. Üks meie laste lasteaia ema kunagi just kiitis seda küllusesuhtumist, mis selles lasteaias valitseb: et lastel lubatakse mulla peal kelkusid vedada. Ikkagi huvitav tunnetada, mismoodi lippab. Mulle see mulla peal kelguvedamine nii väga ei meeldi (aga pole sõna võtnud). Küllusesuhtumine meeldib, aga loodusehoidja minus kääksatab endamisi (tolle emaga ma vaidlema ei hakanud, sest tema seisukoht on mulle ka sümpaatne: küllusesuhtumine on midagi, mida eesti talupojakultuuris vähevõitu ja kui me oma mõtetega oma elu rajame, siis... nojah, mina ka ei tea).

Niisiis see loodusehoidja minus arvab, et võiks asju hoida (ja ammugi loodust, sest mulla peal kelgu vedamine, eriti, kui laps peal, teeb rohulibledele haiget, minu meelest). Eks see ole selline talupoeglik mõtteviis, et hoitagu asju. Mis on mulle paljus sümpaatne, hoida, väärtustada ka materiaalset kultuuri, isegi kui see on plastmassist saritoode. Sest kõik on pärit loodusest. Vähem kulutada tähendab minu jaoks väiksemat jalajälge ja see on sedasorti armastuseavaldus nende hüvede eest, mida me paratamatult iga päev kasutame. Õhu, vee ja toiduta, aga ka riide ja majata ju kuidagi ei saaks. Ja saamahimuline ja kohati lihtsalt rumal inimkond ju aina laieneb. No et vähemalt mina püüan endas selle koha terve ja tasakaalus hoida.

Samas on lastele loomuomane äärmiselt pillav eluviis. Sest nemad tulevad meile kustki piiritu külluse maalt ja alles õpivad, et ka vesi ja toit on väärtused ja Maal tuleb need meie jaoks valmis teha. Kui keegi õpetab. Et on piirid, millest üle võib, aga pole mõistlik minna. Siis me kasvame suureks ja vaatame, et igal pool tulevad piirid vastu. Need, mis me oleme kasvatusega omandanud. Mõned vajalikud ja teised piiravad. Võta siis või jäta.

Et no mis ja kuidas.

Kogu see lapsekasvatus on üks tasakaalukunst. Sedasorti enesearenduskursus.

TJT

Sünnipäev energiaavastusmuuseumis

2011-03-03T20:31:00.001+02:00

Tallinnas Põhja puiesteel on vanast elektrijaamast tehtud energiaavastusmuuseum. Vanast elektrijaamast tähendab mh seda, et seal on külm. Kui õues on +/- null kraadi, siis sees on +12, vaatamata sellele, et rõõmsavärvilised radiaatorid on soojad, kõrge lagi ja silmanähtavad avaused ukse ja piida vahel ei võimalda ruumi külmal ajal soojana hoida.

Meie seltskond koosnes kolme ja poole kuni üheksaaastastest lastest ja ma arvan, et neil tegemist piisas. Õnneks oli seltskonnas ka neli täiskasvanut: sellises vanuses lapsed vajavad seal veel üsna palju juhendamist ja täiskasvanu tuge.

Suures saalis mängiti erinevate ägedate seebimullitajate, liivakeerutajate, magnetiteasjanduste ja fakiirilauaga (proovisin järele, tõesti ei ole valus nõelte peal pikutada). Ja kuuliveeretamise mäng. Kõigel kenasti sildid juures, et mis jõud kuskil mõjub. Ja suurematele elektriasjanduse uurimise vahendeid. Meie kõndisime lihtsalt ringi ja katsusime ja vaatasime. Silte ei lugenud, vara veel. Väikestele on liumägi ja ühe mittetöötava lõbustise juures sai kiikuda.

Alumisel korrusel oli nö muinaskoletiste näitus. Nt põhjakonnamasin, mis puupulki katki hammustas. Ja saba liputav näkk. Ja sookoll, keda seekord esindas roheline tehistuust aurumasinate vahel.

Rohkesti masinaid ja mõnele poisile kindlasti meeldis. Minu mõningaseks üllatuseks meeldis koht ka meie tütrele, kes seni pole mingit tehnikahuvi üles näidanud (välja arvatud muidugi arvuti ja mobla klõpsimine). Tütar pidas seda üheks toredamaks sünnipäevaks, kus ta käinud on, aga asi võib olla ka noortes peoperemeestes, kes on tema head sõbrad. Või siis pakkus uus ja teistmoodi koht põnevust.

Teadusteatrit näidati ka. Valati erineva tihedusega värvilisi vedelikke kihiti, lasti ümmargusi tossurõngaid, tulistati aururakette ja põrgatati varrukal seebimulle. See kõik käis tohutukiire seletuse saatel ja giid ei olnud minu meelest lastega kuigi sisukas kontaktis, aga vormiliselt kahtlemata oli. Aga võibla on see jutukiirus õnnistuseks, mis ei lasknud liiga noortel inimestel teemaga haakuda. Meie lapsed on mingi vanuseni silmnähtavalt alfalainepikkusel elanud ja see tundubki õige ja tervislik (seepärast lasteaednikud räägivadki nii tohutu aeglaselt, mis minu jaoks nendega infovahetust pärsib, kui ma ise ei viitsi samale kiirusele või aeglusele minna). Suured ajavad oma suure inimese asja teistel kiirustel.

Üks tagasihoidlik ruum oli sisustatud paari laua ja toolidega. Seal sai koogi lahti lõigata ja ära süüa. Selles ruumis oli soojem ka. Sisustuse suhtes nõudlikule inimesele võib see teadlaslik askees häiriv olla, aga meile sobis küll.

TJT

Lättes avatud uste päev

2011-03-02T17:57:00.006+02:00

Praegusel ajal on waldorfkoolides lahtiste uste päevad. Kel huvi, võib kaema minna.
Lätte üritused on toredad olnud, olen vahel käinud. Ka siis, kui pole oma last sinna viimas olnud, lihtsalt huviline võib ka olla. Ja need viltimise töötoad on mõnusad. Kus ma muidu viltida saaks, kui mitte sedasorti üritustel. (Kodus viltimiseks pean käima juhendusi küsimas - ja ikka samadelt inimestelt.)

TJT

Olete oodatud külalisteks Erakooli Läte avatud uste päeval, mis toimub 11. märtsil
aadressil Kruusa tn. 23, Keilas.

Kavas:

15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.30 Tutvustav ringkäik koolimajas
16.00-17.30 Kevadet ootav viltimise töötuba
17.00 Tutvustav ringkäik koolimajas
18.00-18.30 Erakooli Läte õpilaste kontsert
19.00-20.30 Loeng lastevanematele „Kool kogukonna südameks“
15.00 -21.00 Avatud kohvik vanemate küpsetatud hõrgutistega ja lastehoid.

Keila lehes ilmus selle kohta selline lugu.

Lahtiste uste päev Erakoolis Läte

Pea kõik külastajad lahtiste uste päeval olid lapsevanemad, kelle lastel seisab ees kooliminek või kooli vahetus. Huvilisi oli Keilast ja Keila ümbruskonnast Tallinnani. Sissetulekuaulast sai kaasa võtta Lätet tutvustavat infot.

Lahtiste uste päeva üritustena korraldas Erakool Läte oma õpilaste loomingut tutvustava näituse, viltimise töötoa, kohviku ja kontserdi. Üritused leidsid aset erakooli ruumides Kruusa tänaval, Rukkilille lasteaia ühes tiivas. Ürituste korraldajateks olid erakooli enda lapsevanemad, kes kandsid kaelas silti kirjaga “Läte”, vastasid külastajate küsimustele ja vahetasid muljeid.

Näitusel oli välja pandud kooliõpilaste joonistusi ja töövihikuid. Erakooli Läte tegevus põhineb waldorfpedagoogikal. Õpilaste joonistused ja vihikud andsid aimu, kuidas õppetöö sellises koolis toimub. Joonistustel oli kujutatud muinasjuttude teemasid ja tähtpäevadel korraldatud üritusi. Mitmed näitust külastanud huvilised märkisid, et pildid on fantastilised. Kohvikus pakuti kehakinnituseks erakooli lapsevanemate valmistatud salateid, võileibu, kooke ja jooke. Einestada sai kohapeal laua taga istudes. Toidul olid juures hinnasildid. Kogutud raha läheb erakooli tegevuse toetuseks.

Viltimise töötoast vaimustusid eelkõige koolieelikud lapsed. Juhendajate käe all valmistasid lapsed villast värvilisi looma- ja linnukujusid, nimetähti ja muid kujundeid. Viltimine köitis lapseeas külastajaid märksa rohkem kui nende vanemaid, mistõttu viltimise töötuba toimis lastehoiuna, kuigi lastehoid oli korraldatud omaette eraldi mänguasjade ja pildiraamatutega varustatud ruumis.

Lahtiste uste päeva külastanud lapsevanemad ja huvilised said Erakooli Läte ruume ja üritusi uudistada erakoolis ringi jalutades. Haridus- ja kultuuriselts Läte juhatuse esimees Urmas Keller tegi külalistele ringkäiku ning tutvustas waldorfkooli toimimispõhimõtteid. Külastajad said ülevaate kooli ajaloost, tulevikuplaanidest ja õpilaste koolipäevast. Lapsevanemad, kes nägid võimalust oma last järgmisel õppeaastal siia kooli panna, täitsid kohapeal avalduse.

Külastajaid huvitasid väga riikliku üldhariduse ja waldorfhariduse erinevused ja sarnasused. Korduvalt küsiti erinevate koolituspõhimõtete omavahelise sobivuse kohta, et kui kerge või raske on lapsel tavakoolist waldorfkooli minna või vastupidi. Läte juhatuse esimees Urmas Keller vastas, et õppekava on kõigil Eesti koolidel ühtemoodi kinnitatud ja ükski kool ei tegutse koolitusloata. Selles mõttes on erinevatel koolidel ühisosa olemas.

Erakooli Läte lahtiste uste päeva kavasse kuulus kontsert kooli saalis, kus kooli õpilased esinesid laulude, luuletuste, kandle- ja flöödimänguga. Lapsed õpivad esimesest klassist peale mõnda võõrkeelt, mistõttu laulud ja luuletused olid mitmes keeles. Lisaks lastele esines kontserdil kooli lapsevanemate kandlekoor, mis plaksutati koguni lisalugu esitama.

Merejääl

2011-03-02T16:51:00.002+02:00

Igal päeva- ja aastaajal on mul looduses oma lemmikud. Märtsialguse lemmik on merejää.

Kõndida vaiksel valgel lagendikul. Ja mitte alati nii vaiksel. Jääl on oma hääled. Lummavad. Ja mitte ka nii valgel. Seal on ütlemata palju varjundeid. Päikselisel päeval valgust ja avarust ja mingit erilist tühjuse väge. Ja see valgus teeb mustrid ühelt poolt ühe-, teiselt poolt teistsuguseks. Kolmandalt poolt kolmandasuguseks. Mustreid, struktuure ja mõni „miks ta siia niukse asja tegi”.

Sellises kohas ma tahan ainult tunda, kompida, haista, kuulda ja näha. Ilma teadusliku kallakuga targutusteta – sellises kohas kogen, kuidas inimlik teadmine on looduse tarkuse kõrval tühine. Vaadata, kuidas veemutid on oma jäämullahunnikuid teinud. Lähedalt on need jääroosid. Ainult teadlashing võiks pidada neid vee alt välja paistvateks kivideks, mis kobrutavate jääpangakestega kaetud. Aga las siis pidagu. Minu jaoks liiga proosa.

Praegu on jää veel paks, nägime, kuidas Rocca al Mare ja Stroomi vahel tehti jääpuuriga auk sisse ja jääpaksus oli vast pool meetrit. Võib lastega käia küll. Täna ja homme ja veel natuke. Kuigi praod on sees. Ja päike kütab. Bioneer hoiatas ka midagi.

Kunagi olen merejää peal uisutanud ka, kuumal märtsi-(või oli see aprilli?)päeval T-särgi väel ringi uhanud. Ja järvejää peal suusatanud. Tolle jää peal oli nii ühte kui teist tehtud, saaks küll. Kõndija sai jalataldadega tunnetada kandvaks jäätunud tiheda lume erinevaid struktuure ja selle kõlasid. Igale oma.

TJT

Tarkusest

2011-02-28T03:19:00.004+02:00

Järeltunnetades hiljutisi raamatuteteemalisi postitusi, märkan, et ka minul on laste toimetuleku teemalisi hirme. Et ahah, ka mina arvan, et neid on vaja nende (või minu?) edukama tuleviku huvides intellektualiseerida. Väikselt, vaikselt ja endagi eest poolsalamisi edastan minagi neile teadmist, et raamatutes on tarkus ja tõde. Viimaks ka seda, et haridus on edu pant. Mida ilmselt mulle on aastaid alateadvuse rakumällu söövitatud.

Hoopis vähem pühendunult tegelen sellega, et õpetada oma lapsi iseennast kuulama, endaga sidet hoidma, looduse kaudu vaikust ja rahu leidma. See on tundunud ülitähtis, aga sellesuunalisi tegusid on vähem leida. Süsteemsusest ja regulaarsusest rääkimata.

Ka mina olen lapse aja täis korraldanud „arendavaid tegevusi“. Või lasknud tal korraldada. Miski sellest on vast hea ja vajalik, aga kas kõik?
Ja kui koolilaps enam suurt õueskäimisest ei hooli, looduses olemist äkki igavaks peab (väiksena oli tal seal alati tegemist küllalt, erinevalt kodust, kus ta igavuse pärast mu vaeseomaks vaevas) ja parema meelega arvutis tiksuks,siis võtan seda kui arengu loomulikku kulgu. Või et laps on kõigist oma „vajalikest“ (õigem oleks vist öelda kohustuslikest) asjadest väsinud. Mitte kui enda kasvatuslikku praaki. Nojah. Hea teada.

Hiljem lisatud: samal teemal tekkis keskustelu eelmise postituse kommentaariumis - tore, et samal ajal tuleb samasisulisi mõtteid teistegi inimeste pähe.

TJT

Teeme raamatuid

2011-02-26T14:38:00.002+02:00

Kui ma laps olin, avastasin ühel hetkel raamatute tegemise võlu. Oma esimese raamatu tegin umbes seitsmeaastaselt (vist veel lasteaialapsena). See oli tollase joonistusvihiku pikkune lugu pardist, kes läks Aafrikasse oma sõpradele külla. Ühele lehele mahtus umbes seitse rida, mis olid suuri püüdlikult maalitud trükitähti täis lükitud, iga rida pidulikult eri värvi. Suured pildid muidugi ka, mänguloomade pealt maha joonistatud tegelastega. Ma sain sünnipäevaks kuue vildikaga komplekti ja tolle joonistusvihiku ning need läksid kohe kasutusse. Algklassilapsena tegin mitmeid loomaraamatuid Austraalia ja Aafrika loomadega. Need loomad joonistasin võimalikult tõetruult ja no ikka ülipüüdlikult ENE-dest maha ja teisele küljele jutu juurde, kah ENE-st.

Meie tütar tegi oma esimese raamatu nelja ja pooleselt. Seal oli muidugi rohkesti minu abi ka mängus, tema laulis ja mina kirjutasin sõnad üles. Üsna abstraktses laadis pildid tegi laps ise. (Ma olin vaimustuses ka, laste loomingu ehedus mõjub otse südamesse.) Viimasel ajal on ta teinud samuti paar eksootiliste loomade raamatut lõbusate värsikestega. Ja mõned lihtsalt raamatud oma nukkudele ja paar sõpradele kinkimiseks.

Ja nüüd selgus, et neil on koolis projektitöö päev. Et eilse reedese koolipäeva asemel (mis oli koolist vaba) tuleb kirjutada referaat ühest metsloomast, mille kohta tuleb raamatuist või internetist materjali otsida (ja kopi-pasteerida ei tohi). Imestasin, et nii noortel, juba teise klassi lastel selline keeruline töö. Referaate on muide väga keeruline kirjutada, esimest tosinat vähemalt, pärast läheb libedamalt ehk. Tütar asus kohe tööle. Pidasime põgusalt aru, kellest teha ja kust materjali leida. Pakkusin talle riiulilt ühte toredat lasteraamatut saarmast ja see sobis. Varsti oli kaks lehekülge referaati valmis, siis väsis käsi ära. Lausa imestasin jah, täitsa korralik töö. Et suurt midagi küsimata aga muudkui tegi. Aga ma siis ei seletanud ka midagi. Kui pole küsitud, parem olla vastamata.

Paar päeva hiljem oli meil suur mure. Õpetaja oli referaadi tegemisest täpsemalt kõnelnud ja siis leidis laps, et tema tehtu ei kõlba kuhugi. Mure oli kohe nii suur, et ma olin selle ees täiesti võimetu. Lihtsalt uppusin sinna sisse ära, toatäis lapse muret pole ka emale naljaasi. Aga isa õnneks lohutas lapse ära ja trükkis talle internetist materjali välja ja ühe ilusa pildi ka, kus kunstnik on kujutanud saarmat kivil.

Ja rahunenud lapsele suutsin välja pakkuda variandi, kuidas ta oma senist tööd ikka kasutada saab, lihtsalt õpetaja soovitud täiendusi lisades. Ja ta asus uuesti innukalt tööle. Tõusis vabadel päevadel hommikuti kell seitse ja tegi tunnikese referaati (tõesti nagu tegelane Mihkel Muti romaanist), siis läks päevane mürgel lahti. Kui esimene kaanepilt ei sobinud (ilusasti maha joonistatud saarmas, aga paber oli maastiku-pidi nagu kunstnikul, mitte portree-pidi, nagu ülejäänud tekst), tegi uue ja sama ilusa. Kuigi isa oli talle minu meelest väga hea lahenduse välja pakkunud. Sai tõesti parem, tunnistan ja tunnustan.

Minu meelest kõlbaks see referaat neljandas klassis ka esitada. Seal on vist juba neli lehekülge juttu, andmete ja pildi leheküljed veel lisaks. Aga laps tahab ikka jätkata. Mis mulle ühelt poolt meeldib. Ma rõõmustan, kui tal ehk on võimalust ja eelkõige just julgust elada kire ja pühendumisega. Kirg ja pühendumus annavad elule värvi ja ilma selleta tundub mulle elu mage ja hall. Kui juba, siis ikka täie rauaga ja kogu raha eest, et oleks tunda, et on tehtud ja elatud. Teisalt tundub, et ta on oma isa perfektsionismi üle võtnud, mille üle ma muidugi ei tohiks ka kurta, sest vähemalt kolm kõige parematest asjadest mu elus on sellega seotud. Aga ikka mõtlen, et kas laps peab nii palju pingutama. Kui saaks ju lihtsamalt ka, mina küll saaks. (Tegelikult tasub ju iga pühendumus end ära, mul on küll tasunud, iga kirg toob kaasa mingi kingituse oskuse või omaduse näol, mida teinekord jälle võib millekski hädasti vaja minna. Aga eks neil kingitustel ole oma hind ka, vahel valus.)

Vaatan, et olen ikka pidur küll. See „lihtsamalt ka”, kompromisside otsimise tee viib vahel ka tülpimusse, konjunktuurlusse ja konformismi. Mulle on need kohad hästi tuttavad - ja oma lapsele ei soovita. Või otsin tasakaalu. Kuni laps end mõõdukal keskteel hoida ei oska, pean mina tema suunamist oma tööks. Kui ainult ise teaks, kus teise või kasvõi iseendagi jaoks see õige elamise koht on. Võib-olla peaks seniks suunamata olema? Aga kuidas ma muidu teada saaks, kui ei proovi. Selline lapsevanema igihaljas küsimus siis seekord sellisel teemal.

No küll ikka sai teemasid ühte postitusse. Aga elu on ju selline. Kuigi kuskil on ka lihtsalt lumi ja lihtsalt leib. Aga ma ei inspireeru sellest kirjutama. Sõlmede sasipuntrad paeluvad enam. Mõni jälle lahendab sudokusid.

TJT

Varase ea raamatutest

2011-02-21T21:41:00.001+02:00

Meie poeg on ka vastselt jõudnud muinasjutuikka ehk eelmises kokkuvõtlikus kirjandusteemalises postituses nimetatud kirjanduse lugejaks, aga panen siinkohal kirja noorema ea, meie peres kolme- kuni viieaastaste lugemisvara.

Millest ma olen lastele raamatuid valides lähtunud? Sellest ka muidugi, et intellektuaalsus on tänapäeval hea toimetuleku üks alustalasid ja et läbi lugude areneb inimese hing – seega on raamat üleüldse oluline. Ja positiivne eelhoiak raamatu suhtes peaks koolis elu kergemaks tegema – et kooliks oleks huvi, valmisolek ja harjumus raamatuga suhelda. Õppimise kirg ja oskus raamatuid kasutada teeb kooliaja ikka palju sisukamaks.

Need raamatuga kohtumise valmisolekud pole meil kummalgi lapsel kuidagi iseenesestmõistetavalt sünniga kaasas olnud. Esialgu ei tahtnud kumbki mingit ettelugemist. Tütrele alustasin u kahe aasta sünnipäeva järel piltidega kolme karu raamatu järgi jutustamist. U pool aastat jutti kustutasin õhtul tule ja jutustasin seda lugu, iga jumala päev sama. Oleks laulda osanud, oleks muidugi mängitamislaulud parem valik olnud, aga siis ma veel arvasin, et ma ei oska laulda (sest kuskilt olin võtnud veidra arusaama nagu oleks laulmise juures tähtsaim viisipidamine – praegu arvan, et see on nö vana süsteemi arusaam, aga ma pean nüüd paremini viisi ka). Varases eas peaks näpumängud ja hüpitused parim kirjandusvara olema, aga mina sellega väga ei tegelenud, sest ise ei haakunud.

Siis leidsin lapse joonistatud piltidega Leelo Tungla luuleraamatu, mida lugesin ka mitu kuud, kasvõi une pealt ja peast. Siis oli tütar u kahe ja poolene ja see oli esimene raamat, mis talle meeldis. Rütm ja lapse joonistatud pildid panid ta raamatust huvituma.

Kolmanda sünnipäeva järel said tütrele ja u pool aastat hiljem pojale lihtsad tekstid vastuvõetavaks. Lood loomadest ja lastest („Jip ja Janneke“). Aino Perviku Kaari lood oleks olnud hea valik, aga ei viitsinud neid välja otsida. Lugesime siis Laura sarja, see sobis küll. Mulle väga ei meeldinud kui välismaine ja meeleolult kah selline pealiskaudne, aga mis teha, kui enamaks polnud pealehakkamist. Ilusad pildid olid esimestel aastatel olulised.

Pojale meeldisid eriti nunnud karuteemalised raamatud. Ilusad lihtsad selged pildid ja lugu, mis kõneleb sellest, et üksteise hoidmine on kõige tähtsam. Raamatukogust sai neid võetud ja pole pealkirju meeles. Tiia Toometi „Suur karuraamat“ mänguasjamuuseumi sattunud karudest tundub mulle mõttetult teaduslik (minu meelest väga seotud ajalooga, meie laste jaoks võõra kultuurisüsteemi tundmaõppimisega) ja seda ma pole oma lastele tutvustanud. Vähem infomüra varases eas. Rohkem ruumi tunnetele ja kujutlusvõimele. Ma olen ajalooteadmiste poolt, kui lapse armas küpses eas tuttav nt oma lapsepõlvest midagi asjakohast räägib, aga targutamiseks on eelkooliiga liiga vara.

Maurice Pledgeri imeliste (liikuvate) piltidega raamatud meeldisid meile kõigile. "Jänku Jussi seiklus" on näiteks sellest, kuidas liblikas areneb - kahe-kolmesele arusaadaval viisil. Idaalne lugemine minu meelest. Ja need Maurice Pledgeri kleepsuraamatud on vast viiesele paras lektüür - need on juba üsna koolilikul viisil harivad. Aga ikka väga ilusad ka.

Nagu püsilugeja teab, on suur osa minu waldorfiteadmistest nö teise-kolmanda ringi teadmised e kelleltki kuuldud, kes võibla on omakorda kelleltki midagi kuulnud, selle naised-saunas-rääkisid agentuuri sõnumeid ei saa alati puhta kullana võtta, aga ma ikka viitan selle NSR agentuuri kaudu minuni jõudnule. Niisiis minu arusaama järgi waldorfpedagoogika seisukohtadest on lastele esimesel kolmel eluaastal parimad rahvalikud lauleldused koos hüpitamiste ja näpumängudega. Ja kogemusest lisan, et väga mõnusad rütmilised tekstid e luuletused võivad kah asja ära ajada. Aga ei pruugi. Pojaga nagu ei juhtunud.

Pärast viiendat eluaastat, kui algab kujutlusjõudude tormiline areng, algab ka muinasjuttude aeg. Intellektualiseerimisega tasub 9. eluaastani ettevaatlik olla. Või vähemalt hammaste vahetumise alguseni. Meie pojal on muinasjutuiga alles üsna hiljuti pihta hakanud. Lihtsamad arhailisemad lood võivad läbi minna, aga n-ö ulmevallast sobivad kõige paremini ikka inimesestatud loomade seiklused ja päkapikulood. Päkapikuusk on ikka raudkindel. Parim raamat, mida elementaarolevustest (haldjad, härjapõlvlased, päkapikud) olen näinud, on 1920. aastate „Laste Rõõmu“ lugude valikkogu „Meie lapse päkapikulood“. Enamik lugusid on saksa keelest tõlgitud ja neis on ajastuomast kasvatuslikku näpuviibutust, aga mitte ainult. Neid lugedes sain nüüd lõpuks ise ka aru, mis tegelane see päkapikk on ja kust see mütoloogia tuleb. Ma kuidagi ei haakunud sellega varem, aga nüüd – parem hilja kui mitte kunagi – vabanesin kommertsjamadest sügavamaid kihistusi mõistma.

Ja kui ma selle lõigu olin kirja pannud, näitas tütar mulle Astrid Lindgreni "Pöialpoiss Nils Karlsoni", mille olemasolust ma seni üldse teadlikki polnud. Ja see võitis hoobilt mu südame ja parima pöialpoisiraamatu tiitli. Minu meelest on armas lugeda tavaliste laste elust, kes näiteks Stockholmi kesklinnas elades sõbrustavad pöialpoistega. Just see tunne ja teadmine, et imed on olemas ja võimalikud, aitab minu meelest ka suurena hinge avali hoida, uskuda, loota ja oma asju ajada. Raamat, mida ma oma lastele ette lugeda tahan. Minu lemmikuid Lindgreni teoste hulgas ka.

Christl Vogli haldjaraamatud kõlbavad ka kasutada, kuigi mulle Kirilille kirjastuse lasteraamatutes sageli leiduv maine pealiskaudsus ei meeldi. Need haldjaraamatud kirjeldavad pigem pärislaste omadusi muinasjutupärases võtmes. Aga meie tütar pole ka sedasorti haldjamajanduse vastu huvi tundnud, tema huvi on olnud palju sügavam, ise haldjas olla ja loodust haldjalikul viisil suunata (mind ta suunab pidevalt, miks siis mitte ka rohu kasvamist vms). Ma ei imestaks, kui ta haldjaid näeks ka. Kätlin Vainolal on kommertshaldjandusest raamat „Kelli – peaaegu haldjas“. Täitsa tore lugemine sellest sordist (ehk siis tänapäevasest pereelust ületöötanud vanematega ja ohtralt pealiskaudset vidinamajandust, nagu see kõrgema keskklassi linnaperedes võib tavaline olla). Mõnda sorti väikestele haldjatüdrukutele loodetavasti abiks tee leidmisel raamatute juurde, kirjanduslik-keeleliselt päris hea. See viimane on minu jaoks olulisem kui võibla välja paistab. Mind kurvastab, kui lasteraamatud on sisuvigade ja keelelohakustega, aga eks ma püüa mõistev olla ja ära siluda, kus annab.

Pojale on palju ka loomaraamatuid loetud. Aga loomad, sageli võõramaist päritolu, pole tema jaoks kuigi päris. Sellises maises tähenduses, nagu minu jaoks siis. Pigem on need mingid müütilised vormi muutvad olendid, kel on imepäraseid võimeid ja oskusi. Oi, kuidas ma pingutan, et mitte oma suure tarkusega neid mõttemänge ära rikkuda. Kuulamist ja imestamist jätkub kauemaks.

Ja Kirilille kirjastuse Stefan Casta sipelgas Sofi seene-, lille-, puude- ja marjaraamat on toredad. Neid on poeg huviga vaadanud. Tütar jälle mitte. Tema hing vajab kõrgeimaid vaimseid väärtusi, mille kandjaks on muinasjutud. Pojal on maailmaga asisemad suhted ja teda huvitavad pärisemad lood. Või siis poistelikult palju põnevust nagu neis päkapikulugudes. Seal juhtus alati midagi ootamatut ja see teda köitis – kuigi ainult üheks lugemiskorraks, teist korda ta enamasti neid lugusid ei soovinud, sest teadis juba, millega lugu lõpeb. Eks tütar ju tea ka neid muinasjutte, aga loeb ikka, lugemise mõnu pärast ja vajadusest kaunites ilmades hõljuda.

See lisandus ka, et kurb küll, aga minu waldorfiteadmised lõpevad paljus lapse kooliminekuga. Ja kuna meie tütar käib tavakoolis, siis iseenesest need hilisema ea teadmised kuskilt ei teki ka. Lapsevanemate arendamiseks peetakse küll loenguid, aga pigem Tartus ja sinna pole viitsinud minna. Tegelikult on igal kooliaastal ka omad teemad, mis selle ea hinge arenguga seotud. Küll oleksin tänulik, kui keegi teaks mulle mingi asjakohase ülevaateteose juhatada.

Raamatute teemal kirjutatu on koondatud raamatu sildi alla, proovisin varasemat mitte üle korrata.
TJT

Sünnipäevakingid

2011-02-21T19:23:00.005+02:00

Mida lapsele sünnipäevaks kinkida? Raske teema, olgu siis kingisaajaks enda laps või mõni lapse sõber. Me pole enda lastele väga suurejoonelisi kinke teinud. Vanaemad tahavad selle rõõmu endale ja nii me oleme jalgrattad-suusad seni mujalt saanud. Ja sõpru on nad ikka palju tahtnud kutsuda ja nii saab kingitusi ka palju. Meie poolt on siis pigem pidu või muu elamus. Need kingid siin on eri aegadel saadud, sest pole väga loota, et ma viitsiks sel teemal palju sisukaid postitusi teha. Ühega ehk saab hakkama.

Sel aastal rõõmustasin, kui poeg sai Prantsuse muinasjuttude ja Klaabu CD-d. Mõlemad on täitsa kuulatavad ja minu maitse järgi (oh, ma tõesti kannatasin nn „Parimate muinasjuttude“ ja Onu Remuse all, kui neid kunagi leierdati). Üksküla loeb teadagi mõnusalt, rahulikult ja sügavalt, pealegi on plaadil kena helikujundus (aga pole kirjas, kes on autor). Jaagub Kreem oli minu jaoks üllatav leid, meeldib nii mulle kui eriti veel pojale, ainult loeb lapse jaoks pisut kiiresti, ta ei jõua järele öelda; helikujundus on ka tore. Ka Anu Lambi „Lotte reis Lõunamaale“ on hea kuulamine. Veel meeldib mulle väga Piret Pääri ja Anne Türnpu loetud eesti muinasjuttude plaat, mida tütar kunagi meeleldi kuulas. Ja luges pärast raamatut peale. Väga ilus raamat pealegi. „Pöial-Liisisid“ oli muusikapoes hiljuti kaks erinevat, aga jätsin ostmata. Parem siis loen ise.

Headest CD-st tuleb kindlasti meelde ka raamatuga (ja pillide õpetusega) klaverijutt „Neli heldet haldjat“ ("12 kuu" muinasjutu teemadel, Tšaikovski muusika ja Reti Saksa piltidega). Seda kuulati ikka tõesti 12 kuud jutti, kui mitte kauem. Aga mind ka ei tüüdanud ära, kuigi ma pole suur Liina Olmaru austaja.
Klaverijutt „Võluvitsa vägi“ on palju vähem kuulamist leidnud. Meie pojal on vahel väga isu klassikalise muusika järele, tema armastab balletimuusika plaati, mis oli kaasas balletipusle raamatuga. Huvitav kooslus see viimane, aga rohkesti kasutamist leidnud.

Pojale meeldis kunagi delfiini- ja vaalalaude plaat, mis mees talle internetist leitu põhjal tegi. Vaalalaulud aitasid kunagi ka meie rahutul tütrel uinuda. (Praeguseks on uneraskused unustatud, pigem väsimus mureks).

Pusled ja pusleraamatud on ka meeldinud. Õnneks on ikka ilusate piltidega olnud. Üks on ka maailma riikide ja teine Eesti kaardiga. Need olid ka mõnda aega huvitavad. Ma ise pole suurem asi geograafiahuviline, lapsepõlves tundus mulle riikide pindalate, lippude ja rahvaarvudega kaardimäng igav – mind on ikka huvitanud pigem lood. Aga need pusled meeldivad mulle ka. Kuna on asju, mida haritud inimene võiks teada, siis olgu nende õppimine vähemasti tore. (Ja isegi kui nad ei peaks tahtma haritud inimesteks saada, jääb mängides ikka üht-teist külge)

Neli-nuppu-ritta-mängu sai poeg ka. Neli nuppu ritta on talle veel raskevõitu ettevõtmine, vähemalt minu vastu mängides. Siis väga lootust pole – ma ei tee ennast lollimaks kui ma olen, aga ma olen selle juures nii sõbralik ja toetav kui võimalik, et ta ikka tahaks mängida. Ja sinna juurde õpetan vähehaaval strateegiaid ka. Poeg talus mehiselt ühe kaotuse teise järel ja pakkus siis välja, et mängiksime kolme nuppu ritta – mängu käigus (kuna siis võidaks alati alustaja) leidsime, et siis mängime mängulaua täis ja loeme pärast punktid kokku. Tülikam, aga sellisel viisil on ka pojal õnnestunud mind võita. Ja isegi kaotaja saab palju punkte. Nii on taaskord kõik rõõmsad ja laps arendatud. Eks ümbritsevat elu vaadates on ju selge, et intellektuaalne võimekus ja strateegiamajandus tagavad sageli edu. Nii et selles punktis ma väga waldorfimeelne pole (ja teisalt on minu meelest waldorfi seisukoht pigem sunniviisilise liigvarase arendamise vastane, mitte ei välista intellektuaalsuse arendamist üleüldse, või noh, mina võtan seda nii, keskteid ja inspiratsiooni otsides). Igatahes oli selline kolm-nuppu-ritta ka minu jaoks piisavalt tore mäng.

Väga meeldis magnetkuulikeste mäng (u 400 kr), mille mees Taibula poest leidis (siin ka üks ilus video, need on tõesti ise järgi tehtavad trikid siin ja youtube'is ja mõnusad tõesti). Pakub pinget näpuosavusele ja mõttetegevusele. Taibulas on teisi toredaid magnetimänge ka (kõik üsna kallid), mingeid leiab ka suure poe mänguasjariiulilt. Mul on tunne, et lastele see magnetivärk meeldib. Väikestest kuulikestest saab igasugu ehitisi teha ja lihtsalt tore vaadata, kuhu. Internetis on õpetusi, kuidas peenemaid süsteeme teha. Aga ühel päeval mängisid nad sellist mängu, et üks põrgatas kuulikese teele ja teine püüdis enda käes oleva magnetkuuliussiga kinni. Ja siis vahetasid kohti. See pakkus neile tükiks ajaks sõbralikku tegevust. Telekast ja arvutist eemal hoitud lapsed peavad ju alailma end ise lõbustama ja uusi tegevusi välja mõtlema.

Poeg sai dinosauruste raamatu, see meeldis väga. Talle on meeldinud ka linnu- jt looduseraamatud. Ja armsad loomalaste lood. Nüüd möirgab meil siin vahel noor dinosaurus. Ja vahel jälle põmmutab keski sõjamees oma kuulipildujaid ja muid sõjamasinaid. Üksildasel vaikusehetkel põmmutab mul vahel see pikalt kõrvus (mida küll lasteaiaõpetajad oma vaikusehetkedel kuulevad?).

Kaleidoskoop on tore asi. Igal lapsel võiks olla. Ja luup.

Meie lastele on meeldinud päris looma moega loomadega mängida, neid on aegade jooksul kingitud. Ka puidust arhailisema moega taluloomad on toredad. Ja kõiksugu puidust klotsid, millest ehitada. Meil senimaale oli põhiline ehitusmaterjal ikka puitklots. Kuivõrd waldorfpedagoogika räägib ju ka, et elus, loodusest pärit asi on inimesele ja eriti lapsele parim, sest laps kogeb maailma ja õpib ennast tundma just katsudes. Seepärast olen plastmassist püüdnud hoiduda.

Sel aastal sai poeg meilt ja vanavanematelt suuremad legokomplektid. Juba mõnda aega on ta vähestest kodus olnud legotükkidest vigureid meisterdanud. Suvi otsa näiteks muruniidukeid, neid on ikka ütlemata palju mudeleid nähtud. Tütar sai viieselt oma esimesed barbid. Kolmest on seni täitsa piisanud. Nendega on pidusööke mängitud ja riideid tehtud. Kinkisime äsja tütrele barbiriiete õmblemise raamatu ka, see meeldis väga, aga pole veel kasutamist leidnud. Ma tundsin, et minu ettevõtlikusest ja oskustest barbiriiete valmistamiseks ei piisa.

Lugemishuviline tütar sai raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. „Drakonoloogia. Draakonite välimäärajas“ oli lisaks jutule 12 draakoni pusled ja need sai kokku panna ja nendega on nad rõõmsasti mänginud. „Kes olen mina?“ pakub lapsevanemaga koos mõtlemise ainet. Kõik raamatu eeldused ei haaku minu omadega, aga muidu tore raamat ja materjalistlikumale mõttelaadile peaks üleni sobima (mulle sobib mh see, et saan selle raamatu abil tutvustada enda lapsele materjalismi, mis on väidetavalt valges maailmas levinuim usk; ja eelkõige harjutada ennast vähem midagi arvama, et jätta lapse arvamistele enam ruumi). „80 muinasjutuga ümber maailma“ on tore värviline muinasjuturaamat, mis sobib ka nooremale lapsele.

Ja aknavärve ja muid meisterdamisasju.

Veel sai suurem laps raamatupoodide kinkekaarte ja natuke raha. Kah abiks, sellega me läheme võibla käsitööpoodi ja ostame uued viltimisnõelad, sest vanad vist kadusid kapi taha ära. Ja võibla nt meriinovillast nukujuukseid. Või mis just pähe tuleb.

Ja nüüd, kui esimene vaimustus uutest asjadest on möödas, mängivad nad jälle wc-paberi rullide, puuhalgude, nööriribade, paelte, suurte patjade jm sellisega. Legod seisavad omaette kastis ja ootavad paremaid aegu.

TJT

Toit laste sünnipäeval

2011-02-13T13:19:00.001+02:00

Laste toidu teemaline postitus olla siit blogist puudu, olen kuulnud. Saagu see viga siis parandatud, kuigi midagi põrutavat mul kirja panna pole.

Ma ise ei ole toiduga mängimise sõber ega pea toitu liiga tähtsaks, seepärast on ka meie laste sünnipäevalaud olnud lihtne. Täiskasvanutele sellisega muljet ei avalda. Aga nälga ka keegi ei jää. Minu meelest jääb heast peost meelde pigem midagi muud kui toit ja mulle tundub, et laste jaoks on see niisamuti (mis ei tähenda, et ma parema puudusel ei võiks toitu nautida, kui on midagi nautimisväärset).

Veel on meil olnud piiranguks, et laps on enda sünnipäevapeost nii elevil, et see segab kõige muuga tegelemist. Näiteks praegu on kulunud hea hulk auru poja elevuse maandamiseks, muidu läheb õe kallale suskima ja siis on varsti kisa majas. Ma ei tahaks, et põhiline, mis peost meelde jääb, on see, kuidas ema üritab keskenduda udupeente roogade valmistamisele, samal ajal kui lapsed iseenda ja teisega hädas on. Sel aastal juhtus ühe peo ettevalmistustega veel eriti lihtsalt, sest lihtsalt oli muud tegemist ja pool söögilauast sai kohvikust tellitud.

Meil on peolaual olnud toores porgand-paprika-kurk dipikastmega ja sel on tõesti hea minek. Lõikan köögivilja vähehaaval juurde, et oleks hästi värske ja mõnus (kodus puhastan porgandi ära). Kartulisalati tüüpi asjadega olen katsetanud ja leidnud, et lapsed on õnnelikumad, kui saavad möödaminnes midagi käest süüa, kahvli või lusikaga jändamata. Ja kuna osa lapsi on eriliste söögieelistustega, võibki sünnipäevatoit olla tuttav ja turvaline (seda enam, kui viieaastased ja vanemad on peol ilma oma vanemateta). Seepärast siis võileivad. Tavalised ilusti laotud pasteedi- ja lehtsalatiga singivõileivad, taldrikul kaunistuseks paprikat ja kurki ja tillioksi, mis ka ära söödi. Poeg tunnustas, et olin märganud võileivad pooleks lõigata: „Sest võib-olla mõnel lapsel on kiire hüppama minna ja ta ei jõua tervet võileiba ära süüa!“. Ja neid on lihtne juurde teha. Eks ta ole raske arvata, kui palju kulub (ega sedagi tea, kui palju külalisi kohale jõuab, südatalvisel ajal on haigusi liikvel). Hüppamispeo lauale ma tõele au andes porgandit ei pannud. Sest pole kindel, et mõni kiirustav laps, porgandisuutäis põses, hüppama ei lähe ja midagi kurku ei aja. Aga rahulikumatel pidudel küll. Mõnikord on olnud soolast stritslit. Vahel ka viinerit. Seekord soovis tütar kapsa- ja porgandipirukaid.

Magusast on meie lapsed suured küpsisesõbrad, sest igapäevaselt ma püüan neid valgest jahust ja transrasvadest eemal hoida. Peo ajal siis võib. Mõni kord on tehtud küpsisetorti, seekord näiteks külma koera. Magusat stritslit või kringlit olen ostnud. Ma tegin pärmitainast viimati ürgammu ega taha peo puhul katsetama asuda. Tütar armastab hirmsasti lehttaigna õunapirukaid, neid olen teinud talle sünnipäevahommikuks. Ise armastan üle kõige äädikataignaga õunakooki või marjadega kohupiimakooki, aga viimasel aja on laste peol need isetehtud koogid olnud, mida lapsed ise teevad. Tort ka peab laste peol ikka olema. Et oleks, kuhu küünlaid panna. Seekord oli poja peol tema tungival soovil kommikauss ka. Muud toitu kulus sellevõrra vähem (see pole minu eelistus, aga ma tahan neil pidu ikka oma soovide järgi kujundada lasta).

Mingi puuvili ka. Pirnil ja mandariinil on rohkem minekut kui koduaia õuntel, mis meil veel sel ajal ilusad ja head on.

Mina pole joogiks limonaadi pakkunud. Mahla, mahlaga teed ja marjadest valmistatud siirupi jooki. Kummelitee kuldrenetimahlaga on meil argistel söömaaegadel ka sage kaaslane. Suvel võib selle mahla näiteks ära jäätada ja teha sellega mõnusat jääteed. Talvel pakasega on jäätamine veel lihtsam –- ja jäätamine annab mõnusa nüansi, kristalliseeritud vesi ikkagi.

Vanavanemad on meil enamasti kodus külas käinud ja neile olen tavalist sooja sööki pakkunud.

Tänapäeval peetakse laste sünnipäevi ka limonaadi ja saiaga, saab ka nii. Ma olen ikka veidi rohkem valikut ja süüa pakkunud, kasvõi selle rikkuse tunde pärast, mis tuleb, kui näha laua ümber palju lapsi söömas. Ja et keegi ei peaks lausa tühja kõhtu kannatama, eks see sõltu muidugi peo kellaajast ka. Ja kartulikrõpse pole seni ostnud, sest nad pole märganud küsida.

TJT

Laste sünnipäevad

2011-02-13T06:47:00.000+02:00

Selleks aastaks laste sünnipäevad jälle möödas. Poeg tahtis juba paar kuud tagasi Skyparki ja sellega oli lihtne. Selge see, et talvisel ajal jäävad siseruumid kitsaks ja lastel on hädasti vaja kuskil ägedamas kohas mürgeldamas käia - ja õnneks peetakse enim sünnipäevi just "hüppa-ja-karga" paikades. Paar päeva enne hakkas poeg küll arvama, et mõni ägedam koht võiks olla - ja leppis siis, et järgmisel aastal (Skyparki peab aja vähemalt kuu aega ette kinni panema). Eks siis jõua mõelda, kas mõni teine tormlemispaik nagu Jungle Jacks või midagi erilisemat nagu kardirada.

Tütrele ja tema külalistele tahtsin taaskord pakkuda midagi erilisemat. Midagi hingele. Ja valisin sünnipäevapeo Kivikambris. Kivikamber on rahulik nurgake Tallinna kesklinnas, täidetud nelja elemendi maagia ja kuldse rahuga. Hea koht lihtsalt olemiseks ja loodusasjadega mängimiseks.

Kivikambri perenaine Anu korraldas lastele väikseid meisterdamisi ja mänge. Kivikamber pole trallituba, seal hoogsaks liikumiseks eriti ruumi pole, aga näiteks maomäng hoidis tükiks ajaks põnevust ja pakkus võimalust oma strateegilised oskused ja kehaosavus proovile panna. Mäng ise käis nii, et lapsed võtsid loosiga järjekorra (mis hea plaan, kui korda reguleerib "kõrgem tahe", mitte isiklik jõud). Ühel lapsel seoti silmad kinni ja tema oli madu, kes valvas aaret. Aare oli sõrmus tema sõrmes. Esimene laps järjekorras pidi vaikuses hiilima mao juurde ja sõrmust puudutama. Keeruline, kui madu keskendunult kuulab ja oma aaret valvab. Kel õnnestus, sai kingiks imeilusa teokarbi. Kel ei õnnestunud, sai teinekord veel proovida. Ja madu olla soovis mitu last (kõik ehk said ka), sest see varitsemine võttis omajagu aega.

Veel tehti sünnipäevalapsele soovide puu, kuhu külalised said oma soovi kinkida. Ja meisterdati kipsiga. Ja maaliti. Meie lapse külalistele meeldis, kutsutud olid klassikaaslased ja kunagised lasteaiasõbrad, põhiliselt rahulikud tüdrukud, kes armastavad end loovalt väljendada. Ja sünnipäevalapsele endale meeldis pidu ka, väga.

Veel toredaid meeldejäävamaid talviseid sünnipäevi, kus meie lapsed on osalenud. Kullo lastegalerii on põnev maja, seal aardejahti mängida haaras seltskonda üleni. Kiek in de Kökist pääseb giidi juhendusel Ingeri ja Rootsi bastioni käikudesse e laste mõistes maa-alustesse koobastesse ekskursioonile. Meie giid oli väga tore ja käigud meeldisid ka kõigile. Natuke maad sai ulmelise rongiga ka sõita. Sissejuhatuseks näidatakse juba algklassilastele kuigivõrd arusaadavat filmi Tallinna vanadest aegadest.

Oleme kutsutud ka sünnipäevale energia avastuskeskusse, kus saab samuti kinni panna sünnipäevatoa ja ühtlasi tehakse teadusteatrit. Pidada juba eelkooliealistele sobima. Ootan huviga.

Meie varasematest sünnipäevadest siin ja teisi sünnipäevaideid siin.

TJT

Hilinemisest ja toetusest

2011-02-04T17:50:00.002+02:00

Äsja avastas laps, et ta jääb nüüd muusikakooli hiljaks. Sest tubli pool tundi olla õigeaegseks kohalejõudmiseks liiga vähe. Tegelikult kõnnib ta seda maad vast kakskümmend minutit ja täna on ainult solfedžo tund, kaasa on vaja võtta ainult töövihik ja pliiats. Aga kuidagi ei jõua.

Esimeseks mõtteks kirusin veidi meest, kes tütart on vahel autoga ära viinud. Ma olen soovinud, et lapsed oma asju ise ajaks – sest ma ei soovi pidada ema-taksojuhi ametit. Ja minu meelest annab endaga toimetulek lapsele ühel päeval vabaduse teha ja olla, nagu endale meeldib, oma jõu piire kogeda ja tunnetada jms. See annab mh siis ka emale vabaduse mitte muretseda lapse toimetuleku pärast.

Ma panustan hea meelega sellesse, et juhatada teda rahulikult ja kindlalt oma aega planeerima: millal sa pead riidesse panema hakkama, et õigeks ajaks kuhugi jõuda. Keskendudes õigele meeleolule. Kui lastel on minek, olen ma aastaid saanud sellele pühendudagi (lugu on teine neis peredes, kus ema peab õigeks ajaks kuhugi jooksma ja lapsed paratamatult kaasa lohistama... minu vaatepunktist siis).

Meil ei ole sellist aja terrorit olnud ja meie hommikud on enamasti rõõmsad ja rahulikud – mina võtan oma aja välja siis, kui lapsed teiste silma all. Mõnel perioodil on hommikud olnud ka jonnised, kui nad pole tahtnud hommikuti õigeks ajaks lasteaeda minna, aga ma olen saanud nende jonnimist ja jorutamist endale rahulikult lubada. Sest minul ju pole kiire ja eks siis jääb laps hommikuringita, kui nii. Süüa ikka saab.

Aga nüüd istub ta siin nagu õnnetusehunnik ja kurvastab, et jääb hiljaks. Minu kinnitusest, et ta jõuab küll, kui kohe astuma hakkab, ei ole abi. Tal käivadki sedasorti paanikahood peal. Et ta ei ole küllalt tubli ja nt oh kui kole on hilineda. Mulle ka ei meeldi hilineda, aga ma olen talle korduvalt öelnud, et sellest pole midagi, ikka juhtub, et mõni asi ei tule nii hästi välja kui tahaks. Ta ei usu mind. Kuigi minu teada on ta õpetajad enamasti sõbralikud ja lahked.

Teine mõte on see, et nüüd ma olen talle mingi hilinemise ingrammi põhjustanud oma sooviga õigeks ajaks jõuda. Vähemalt teatrisse ja arsti juurde, kui lasteaeda mitte. Nojah. Siis mulle meenub, et mind siiamaale ärritab kuigivõrd mehe kalduvus igale poole hilineda. Ja see, kuidas see mu ema ärritab, kui me neile hiljaks jääme. Et sealt siis on külge hakanud? Ma ise jõuan üldiselt vabalt igale poole õigeks ajaks, aga mehe ja lastega võibla ei jõua ka (arsti juurde olen jõudnud, lasteaeda sageli mitte). Tütar üldiselt seab ka end aegsasti valmis ega joruta oma minekutega juba aastaid. Aga täna mitte.

Aega on juba alla poole tunni. Kas sa oled väsinud? Kas sa tahaksid täna koju jääda? Või on kuskil mingi probleem? Häirituna ta tõesti ei paista – muust, kui enda välja mõeldud võimalikust hilinemisest, mis näikse liikumise halvanud (ja kui ma arvan, et kõndimine on selle vastu parim ravim, siis see ei muuda asja). Teisalt, arvestades, kui mõnusas aegamisi tempos talle kõndida meeldib, võib õigeaegne kohalejõudmine juba tõesti küsitav olla, aegamisi enam ei jõua. Mina olen kustki kiirkõndimise kombe leidnud, mäletamata aegadel juba. Ühelt poolt mulle lihtsalt meeldib oma keha liikumises tunda ja kiirelt on ägedam kui aeglaselt, intensiivne hingamine tuulutab keha hästi ja toob inspiratsiooni. Teisalt ma ei taha hiljaks jääda. Aga tütar naudib rahu ja mõõdukat tempot, imetleb kõndides väikseid vaatamisväärsusi ja uneleb oma mõtteis.

Mis siis teha? Ühelt poolt ma ei tahaks teda ära viia. Et ta harjuks ikka ise oma asju ajama. Aga teisalt paistab ta kuidagi väsinud olevat ja õigeks ajaks enam tõesti ei jõua. Hilinemine oleks talle liiga suur vapustus. Kolmandat pidi ma tahaks, et ta alati oma soovi välja ütleks. Ma arvan, et pole õigust inimest aidata, kui pole küsinud – inglid ju ka kunagi ei aita, kui ei palu. Ja ma tahan, et tal tekiks harjumus paluda, kui vajab abi. (Nagu mulle enamasti meeldib ka see, et ilma asjata abi ei pakuta, kõrvalised enamasti ei tea, mida ma vajan - ja samas olen olnud vahel ootamatu abi eest väga tänulik - kui see on märki tabanud.)

Samas ma kuulen ta südames palvet, et vii mind ära. Nii ma siis ütlengi. Et kuulen su südame palvet, aga ma tahaksin seda kõrvadega ka kuulda. Et tekiks selline harjumus. Ja et sa õpiksid abi paluma, kui vaja. Mind pole ju alati sind toetamas.
Ta mõtleb selle üle järele. Paar minutit kurblikku vaikust. Kujutan ette, et ta võib pidada mind isekaks egojunniks, kes mingit mõttetut süsteemi kehtestab, selle asemel, et toetust pakkuda nagu õiged emad teeksid. Ja siis see väike palve kõlab. Mul ei kulu minutit, et saapaid jalga ja joppi selga tõmmata. Kahe minuti pärast oleme teel.

Ma viisin lapse tubli poole maa peale, edasi on tipptunnil liiklus nii aeglane, et jala jõuab peagu sama ajaga. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kõndimine teeb inimesele head. 24 minutit on 500 m läbimiseks piisav aeg. Olime mõlemad rahul. Mina et olin talle toetust pakkunud, aga viisil, mis minu piire ei ületanud. Ja laps ka rahul, sest nii helde ma igapäevaselt ei ole, aga tal oli seda sel hetkel vaja. Tavaliselt ei ole, saab ise hakkama (ma vahel ikka küsin enne lahkumist mingeid küsimusi, et kas sul see ja teine on kaasas, unustaja on ta küll ja vahel juhtub, et ematunne on õige).

Sedasorti olukorrad panevad mind otsima, kuidas oleks minu jaoks õige talitada. Ja lapse jaoks. Selles hetkes, olukorras. Ja mis on õige tervikpildi ja tuleviku seisukohalt, millist tuge see laps arenguülesandena vajab? Paljud emad ei kõhkle hetkegi rooli hüppamast, kui näevad, et laps on hädas. Ja ilmselt imestab mõnigi lugeja, miks ma sellist tsirkust teen – ise ometi kodune inimene ja on võimalik last aidata. Või miks ma sellest pärast nii pikalt pajatan. Mind paneb jälle imestama akne koomiks, kus teismelise poja ema teatab, et kogu tema aeg kulub pärast poja autojuhiks saamist sellele, et talle mahaunustatud asju järele viia. Mina sooviksin laste teismeeas oma elu teistviisi kasutada. Ja et neil ikka kenasti läheks.

Hiljem lisatud. Kui ta pärast tunni lõppu tükil ajal koju ei jõudnud, hakkasin juba pisut muretsema (aga keskendusin ikka valguse saatmisele). Et äkki on lapsel jõudu vähevõitu või pole tervis päris korras ja äkki ma oleks pidanud ta koju ka tooma. Tal on nüüd telefon olemas, aga jäi koju. Ja ega ma tahagi kontrollifriigiks hakata ja iga tühja asja pärast helistada. Talvel ongi vahel jõudu vähe. Kuni ta siis laekus, särav, õhetav, ergas ja rahulolev. Oli sõbrannaga juttu ajanud ja lumega mänginud ja mõnuga jalutades ilmaimesid kaenud. Jalakäimise rõõmud. Mina rõõmustasin ka.

TJT

Hirmust ja armust

2011-02-04T16:35:00.001+02:00

Mulle tundub, et praegusel ajal laiemas mõttes on lapsekasvatamises ka pöördeline aeg. Ma tunnen, et soovin pöörduda enda lapsepõlve süsteemikeskselt mõtlemiselt lapsekesksele. Mitte kord pole määrava tähtsusega, vaid vajaduste rahuldamine. Ja see ühelt süsteemilt teisele lülitumine on raske. Mõned süsteemid, kord ja rutiin on mulle vajalikud (väidetavalt toetab kord ka lapsi). Ma tean väga paljusid korra-asju, mis mind toetavad ja ma tean süsteemi, mille järgi see korravajadus regulaarselt igal aastal muutub – üksi oleks kõik lihtne. Aga need teised kolm inimest, kes siin elavad, annavad iga päev oma panuse, et enda vajatuste rahuldamine osutuks keeruliseks. Pealegi pean oma kohuseks ka teiste inimeste vajaduste eest hoolitsemist ja see on veel keerulisem, saada aru, mida me sel hetkel tõeliselt vajame ja kuidas seda saab.

Ma arvan, et me pöördume praegusel ajal ka hirmu valitsuselt armastusest juhitusele. Ja see pole mitte kergem. Sest geneetiliselt (või kasvatuslikult), karmaliselt ja inimkonna või rahvuse või kultuuriruumi raskusi kandes on meis hirmu koodid igal pool esindatud. Nagu meis on ka igatsus armastuse järele, sageli teadvustamata.

Mäletan, kuidas vanemad mehed rääkisid mulle 15+ a tagasi sellest, et näe, see naine seal tahab, et mehed teda armastaks ega teagi, et kõigepealt tuleb ikka ise armastada. See oli mulle siis suur avastus. Ja ma ei saanud üldse suuremat aru ei nendest ega teistest meestest, et mis armastust nad taga ajavad. Mul oli meeste ja naiste suhetest ja ilmaelust oma, elu jätkumisega seotud materjalistlik seisukoht – mis küll mingit erilist rõõmu ei teinud. Rõõmu ja rahutunde asemel olid pigem naudingutega seotud kiirelt lahtuvad õnnetunded. Ja muud ei osanud tahta. Armastus tundus müügimeeste trikiga, kes selle sõna kaudu midagi müüa tahtsid. Ja ma saan aru, et on veelgi inimesi, kes nii arvavad, ja tunnevad hinges tühjust ja nimetut igatsust. Mina arvan, et nad igatsevad armastada ja armastatud olla.

Aga kuidas hirmust valitsetud elust astuda armastusest juhitud suunatud ellu? Kuidas suunata lapsi „mõistlikke“ asju tegema ja juhtida neid vägivallatult eemale ebasoodsatest tegudest - isegi täpsemalt teadmata, mis on tegelikult mõistlik asi lapse elu perspektiivis? Ma arvan, et enamik meist ei tea seda veel kuigi hästi (ei seda, mis võiks olla sihiks, ega ka seda, kuidas seda saavutada).

Mul on vedanud waldorfi teemade ja -inimestega ja lasteaiaga, kus pered on samade otsingutega, mõnigi minust mitu sammu ees. Neilt on hea õppida. Nii hea on näha, et lapse peale ei pea pahandama, kui ta teeb täiskasvanule tülika valiku (kui see täiskasvanu on enda eest hästi hoolitsenud, siis ta talub mõnedki lapse korraldatud jamad; olen mõistnud, et riiakuse algpõhjus on inimese rahuldamata vajadustes).

Kui tore on mõista, et me võime ise ka eksida. Kõik on õige. Lihtsalt oleks mõistlik sama viga enam mitte korrata. Aga ei pea olema mõistlik. Lapsevanem vajab ka arenguks head keskkonda, tuge ja abi. Ja mõni teo ebaotstarbekus kohe ei avaldu. Mõni nähtus vajab ilmnemiseks peeglit (ja tunnetamisoskust ja analüüsivõimet). Me enamasti keegi ei viitsi kuuse all mediteerida.

Kujutan seda ette umbes nagu puurist või kastist vabanemisena. Kastid kui meid piiravad süsteemid, mis hoiavad ära ka tiheda ühenduse, ühtsuse, kastisein on alati ees. Kui kastid kaoks, elaksime koos nagu loomad-taimed vabas looduses. Võib veel ette kujutada, kuidas naat ja võilill sõbralike (või pigem ahnete, enda valdusi suurendada soovivate?) naabritena koos eksisteerivad, aga kuidas peaks seda tegema hunt ja kitseke või kana ja rebane? Need süsteemid-kastid, milles me varjume, ju ühtlasi toetavad ja hoiavad meid elus, mh võimaldavad kogeda enam armastust ja vähem hirmu (ärasöödud saada). Kuidas siis vaba(ma)lt koos eksisteerida, on ilmset igaühe isikliku arengu võimalus?

Waldorfpedagoogika, vägivallatu suhtlemine ja mõned muud on minu päästerõngad ja aabitsad. Aga neis on pigem teoreetiliselt ideaalse süsteemi kirjeldus, mitte niivõrd tee, kuidas sinna saada. See viimane, teelolemine küll pidada olemagi meie siinoleku mõte ja põhjus.

Head teed!
TJT

Lugemispäevik

2011-02-03T09:17:00.004+02:00

Viimasel ajal on mu mõtted sageli suuremale lapsele sobiva kirjanduse leidmise juures. Tal kulub palju raamatuid. Ja nagu ikka, ma tahaks, et see, milles me elame, on hea ja edasiviiv. Juba liigub ta isegi asjatundlikult raamatukogu riiulite vahel ja oskab otsida mõnd uut sama autori teost, kui eelmine meeldis. Või võtab uuesti vana ja armsa.

Muinasjutud pole meil veel sugugi aktuaalsust kaotanud, aga vahelduseks tahaks muud ka. Osa iiri ja keldi ja šoti lugusid nt kogumikus „Torupill, haldjad ja hiiglased“ on päris raske ja minulegi sisukas lugemine. Paremad muinasjutud, näiteks need iiri omad, kuidagi täidavad hinge. Aga ma olen õppinud hindama ka seda ebamugavustunnet, mis tekib, lugedes väiklusest ja vägivallast. Tasub niikaua lugeda, kuni see ebamugavus on kodustatud.

Odamehe kirjastuse eri rahvaste muinasjuttude ja muistendite sari meeldis.

„Ennemuistsed jutud“ (Kunderi, Kreutzwaldi, Jakobsoni jt muinasjutud) – eesti muinasjutuklassika, mida tasuks tunda. Vanad muinasjutud räägivad olulisest ja põhiväärtustest, neis on seda loomuliku eluviisi hõngu, mida mina enda pere ellu juurde soovin. Need vanad lood on minu meelest turvaline valik. Jakobson pole minu maitse, aga väikestele lastele meeldib.

Panin kirja mõned ettepuutunud head raamatud. Minu meelest sobivad algklassilastele.

Paul Maar „Nädal täis laupäevi” (Hamburg 73) – ajatu raamat soovidest ja nende täitmisest ja tavalisest elust. Peategelaseks on tavaline mees, kes leiab veidra tülika käitumisega olendi ja mehe isiksuslik kasv nädalaga on silmaga nähtav. Peaks sobima ka poistele.

Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, Jaanikingu (Madlike) ja Lärmisepa tänava lood. Meisterdetektiiv ja kõik teised. Ei vaja vist tutvustamist. Mulle „Ronja“ ja „Lõvisüdamed“ meeldisid vähem, aga hea lugemine ikka.

Eelmisega haakub meeleolult Vestly n-ö Norra Bullerby sari „Vanaema ja kaheksa last metsas” (u kaheksa osa). Ühe toreda suure pere tegemistest maal. Loodusega ühenduses olemine on lastele veel eriti vajalik, olgu või läbi raamatu. See vabaduse tunne.

Andersen meil väga loetud pole. Aga „Pöial-Liisit“ olen tütrele u viieaastase põlves palju kordi lugenud. Seda Siima Škopi ilusate piltidega raamatut minu lapsepõlvest.

"Puhh" oli meil ka lugemisvaraks ammu, kohandasin palju ökula tekste arusaadavamaks.

"Lassie tuleb ikka koju" ei tundunud algul tütrele põnev, peenes kirjas ja algus vist veidi arusaamatu. Lugesin enda lapsepõlve lemmikust mõne peatüki ette ja hakkas minema.

Kivirähi Lotte jt lasteraamatud on meil 4-5-aastaste lektüür olnud, aga hilisem ülelugemine on ka taaskohtumisrõõmu pakkkunud, „Kaelkirjak“ ja „Kaka ja kevad“ on ka vanemale lapsele huvitavad lugeda. Näidendiraamat „Siblulad ja šokolaad“ on hea sissejuhatus näidendite lugemiseks – kui huvitav on, siis loeb ikka. „Sirli, Siim ja saladused“ meenutab minu meelest ka lapsevanemale midagi olulist.

Aino Perviku „Presidendiraamat” ja teised. Minu lemmikud on Paula sari ja "Sookoll". Mulle lapsena „Arabella“ ega „Kunksmoor“ eriti ei meeldinud. „Kaarist on kasu“ aga küll – igapäevased lood väikese tüdruku argipäevast (Paula-eelsest ajast ehk siis nõukaajast). Kaari oli minu mälus rohkem juhtumiste ja tegevuste, Paula maailma tunnetamise keskne. Võib-olla on see seotud lugemise vanusega. „Draakonid võõrsil“ kajastab võõrliikide lõimimise teemat. Pervik kirjutab alati midagi olulist oma kaasajast – see on tähelepanuväärselt raske töö minu meelest, saada aru toimuvatest protsessidest ja kuidas neid parimal viisil suunata – lastekirjanikud on väga olulised tulevikumaailma kujundajad, sest nad loovad laste hinges uut reaalsust. Ja me kõik ju loome oma elust seda, mida õigeks peame. Minu meelest aitavad Perviku lasteraamatud lugejal-kuulajal enda ümbritsevat maailma mõista ja mõtestada rohkem kui suur osa teisi raamatuid.

Eno Raua toredad „Autoraamat“ ja „Pliiatsilugu“ olid meil poja suured lemmikud ja tõid tema lugemise juurde. „Peep ja sõnad“ meeldis mulle. Sipsik on meeldinud tütrele, mõnda osa naksitrallidest oleme ka lugenud – see on hirmus seikluslik ja sellega rohkem poistekas ja mulle väga ei meeldi, miska pole veel pakkunud. Hädasti vaja, et mehed ka lastele raamatuid loeks (nt vanaisad, kui isadel pole aega), nende valik on ikka teine kui emadel – ja laps ise ei oska ju naksitralle küsida. Keerulisemad lood, näiteks huvilisest filmikaamerast mulle lapsena ei meeldinud, aga praegu küll. Eno Raual on kurjuse teema mitmel pool sees, sellega toimetulek ei ole õrnemas eas naljaasi. „Kalakari salakaril“ on aga paljudel minuvanustel peas, armsad lasteluuletused.

Eno Raua ja Aino Perviku tütre Piret Raua „Sanna ja salakütid” on õpetlik põnevik (kirjutaks, et rahvaste sõpruse teemaline, aga see sõnapaar tähendab ju midagi muud, ja raamatus on ka palju muud). Piret Raua "Ernesto küülikutes" ja "Printsess Luluus" on põnevust ja ka kurjust. Mõni asi ei ole minu maitse järele, aga keskeltläbi kannatab lugeda. "Tobias ja teine B" on tore koolieluraamat, poistekas, mis meeldib ka tüdrukutele, kes just uduhaldjad pole. Igas loos mõni väike vahva keerd sees.

Kerttu Soans mulle ka üldiselt meeldib. Isegi, kui ma ei jaga autori eelistusi koerakasvatamisel, on ka „Kruubi-Ruudi“ minu meelest hea lugemine. Sireli ja Olivia lood on omamoodi vaade praeguste laste lapsepõlvele. Raamatu sildi all olen Mari ja Jüri raamatust varem kirjutanud.

Mika Keräsega pole mina veel tutvunud, aga „Varastatud oranž jalgratas“ meie tütrele meeldis, seal on jälle agulielu kui silmaringi avardav miljöö. Ja teatris näidatakse ka.

Ilmar Tomuski lasteraamatud meeldisid väga, Vollit lugesin ka pojale, oli mõnus lugemine.

Tudengipõlves lugesin Michael Ende „Momot“ ja meeldis väga. Lugu tüdrukust, kelle kuulamisoskus muudab hukkaläinud maailma paremaks kohaks. Tütrele meeldis ka.

Üksjagu ilmub praegu selliseid lasteraamatuid, mis on minu meelest „vahetuks kasutamiseks“ liiga negatiivsed, aga väheke kohendades ja sättides käivad kah. Vähem tuntud eesti autoritega olen igaks juhuks ettevaatlik ja heidan jõudumööda enne ise pilku, kui lapsele kätte annan. Eks halvad kogemused ole õpetanud. Ma arvan, et meie lapsed ei pea kellegi isiklike probleemide väljendustega tegelema, aga neid on vähemküpsetel kirjanikel ikka üksjagu kaante vahele lipsanud.

Nt Kristiina Kassil on palju negatiivse varjundiga sõnu (nagu käratas – minu meelest asjatult) või madalstiilseid väljendeid, mida mina lastega kõneldes ei kasuta – ja nii tuleb raamatut mitte lugeda, vaid jutustada, sest ma ei taha ju oma lastele ebakvaliteetset vaimutoitu pakkuda. No ja „Käru-Kaarli“ sisu ma pehmendasin ikka ka (nt pole vaja rääkida peategelase ema vallandamisest – see on ilmne liialdus, mis peaks adrenaliinipumpamise otstarvet täitma, aga minu meelest võiks ainult mõttetult hirmutada, piisab, kui rääkida pahandustest töö juures; suurte maailm on vahel tõesti ebakindel ja vähe turvaline, aga väikse lapse jaoks peaks elu olema ilus ja hea, et kasvatada vankumatut usku headusse... kõik, mis on meie mõtteis, loob tulevikku. Ja väidetavalt läheb esimesel kuuel eluaastal kõik kogetu otse rakutuuma, hakka siis pärast sealt alateadvuslikke pingekoldeid välja koukima, mõttetult kannatusrikas ja töömahukas, kui asi üldse selleni jõuab (suur osa inimesi lihtsalt kannatab, isegi täpselt teadmata, mis neid vaevab). Aga „Käru-Kaarel“ kannatab sisuarenduste ja väärtuste poolest lugeda küll, kui lisaks sõnastuse muutmisele ka osa ebavajalikke lauseosi välja jätta (Kivirähil ega Tomuskil pole lehekülgede viisi midagi vale ega liigset, aga Kassi raamatuid peaks keegi toimetatama, viimases järgus kasvõi ettelugeja).

Wimbergiga on ka mõni häda, aga keskeltläbi kannatab (ette)lugemist. Siin on veel üks põhjus, miks ma laste varase lugemaõpetamise vastu olen – kuni mina ette loen, on mul võimalik üht-teist muuta ja filtreerida, enda maailmavaate järgi kohandada.

Aga "Muumitroll" ei tundu mulle üldse lasteraamat olevat. Ei tundunud minu lapseeas ega ole ka tütrele sobinud, sündmustevaese sisu ja rõhutud meeleolu pärast. Aga keskkooliajal ja tudengipõlves oli see mu lemmik, lugesin korduvalt. Kui endal küllalt paha, on see raamat sõbraks.

Potterlus pole minuga seni üldse haakunud, laps vist ka liiga noor veel.

Suuremale tüdruklapsele sobivad Ketlin Priilinna raamatud. 1982. a sündinud autoril on neid ligi 20, pakun, et noortele (täiskasvanutele). Mina olen lugenud „Liblikasonaati ja „Varju“ – mõlema peategelaseks on noor naine enda elumuutuste keerises. Positiivsed ja mõnusad lugemised ja mitte päris tilu-lilu, vaid pakub ikka mõtlemisainet ka. Koledatest asjadest kirjutatakse täpselt minu mõõdu järgi ja lugu veereb mulle parajas tempos (mõni väga tegija klassikateos, nt Kafka või Dickensi oma jääb kuhugi koledusse kinni, minu jaoks mõttetult, väljapääs on ikka enamasti olemas; Priilinn väga koledaid asju ei puuduta ka, vähemalt mitte neis raamatuis, seal on sellised tavalised probleemid, mis ikka inimestel juhtuvad – ja mis asjaosalistele ikka rasked tunduvad). Tegelased on Eesti elust tuttavad ja maastikud ka, see annab mõnusa koduse tunde (ja võimalust enda kultuurikeskkonna üle järele mõelda). Enda tütrele soovitaksin kunagi teismeeas, kui kriisid ja inimsuhted oluliseks saavad, annavad võimaluse enda hoiakuid kõrvalt vaadata. Minu meelest kasvõi oma ajastu- ja koduläheduses juba lihtsam lugemine kui maailmaklassika autorid.

Koos oleme lugenud Sabine Kuegleri „Džunglilast“ saksa päritolu perest, kes läheb džunglisse ühe vastavastatud suguharu juurde elama, misjonile ja keeleuurimise eesmärgiga. Peategelane on siis seitsmeaastane ja tema mängudest ja lapse maailmast džunglis on põnevalt kirjutatud. Ja minu jaoks oli seal mõtlemapanevat ka küllaga. Mulle sobib ka suhtumine, et sellel misjonil ei püüta hävitada rahva omapära seda halvustades ja liigselt valge inimese käe järgi seades, vaid aidata teda üle ennasthävitavast käitumisest ja panna valmis ülejäänud maailmaga kohtumiseks, säilitades enda kultuuri. Raamatukogutöötaja seda lasteraamatuks ei pidanud, aga meie lapsele meeldis hästi. Alguse ja lõpu, mis kirjeldavad peategelase 17-aastasena Euroopasse minekut, jättis ta ka vahele. Samalt autorilt on ka järg „Džungli kutse“, kus autor pöördub nelja lapse emana tagasi džunglisse ennast otsima.

Mulle meeldisid varateismelise lapsena „Consuelo“ ja „Jane Eyre“. Neid soovitan kunagi ka oma tütrele. Ja Shakespeare. Keskkooliajal lugesin vist kõik läbi, mis raamatukogus oli. Ja Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“. Balsac, Zola, Gogol, Hesse. Suur osa maailmaklassikast on keskkoolilapsele paras lugemine, kui nt Hugo lõputud kirjeldused välja jätta. Eks muidugi sõltub lapsest ka. Aga mida küll lugeda enne, kui laps omadega sinnamaale jõuab? Eks ma vist täiendan jõudumööda seda lugemispäevikut siin, sedamööda, kuidas neid ette satub.

Olen mõelnud, et võib-olla ohter lastele mõeldud raamatute pruukimine on ka põhjuseks, miks ma suurte inimeste raamatuid üsna vähe loen. Saan oma laksu juba lastekirjandusest kätte. Heas lasteraamatus on ju kõik olemas, mis eluks vaja.

TJT

Toidust ja selle talumisest

2011-01-15T17:41:00.006+02:00

Olen lapsest saati ja korduvalt kohtunud seisukohaga, et laps peab sööma kõike ja et mõnest toiduainest, näiteks lihast, porgandist või sibulast keeldumine on lihtsalt viis täiskasvanute tähelepanu saada. Või enesetähtsust demonstreerida. Mõnel juhul see võib ka nii olla (kurb küll, kui laps muul viisil tähelepanu ei saa ja valib nii negatiivse tee), aga mina olen pigem seisukohal, et mõni toiduaine toetab meid meie arengus enam kui mõni teine. Asi ei ole niivõrd maitses kui seedeprotsessis ja keemilises koostises – tasakaalust ära inimene ei erita harmoonilisel viisil vajalikke ensüüme või siis pole mõnel arenguteel mõnda sorti ained vajalikud. Ja mõnda sorti arengutee on õppida seedima erinevaid asju ja toime tulla erinevate kogemustega, mis elu pakub. Aga söömasundimine (olgu siis näägutamise või manipuleerimisega) ei ole minu meelest hea viis mittesöömise olukordi lahendada. Survestamine komplitseerib arengut.

Ma arvan, et emana on parim, mida ma teha saan, püüda mõista lapse ainukordset arenguteed ja tema spetsiifilisi vajadusi. Toetada, kus vaja, otsida abi, kus vaja. Ja sallida, alati (kuigi see inimlikus piiratuses sugugi alati ei õnnestu – eks siis sallida enda piiratust, kui tõesti muud üle ei jää).

Meil näiteks oli vanema lapse titaea toidutalumatus seotud tema isaga, mis omakorda oli seotud minuga. Kes seda enam täpselt mäletab või teabki, kuidas need asjad just täpselt lahenesid, aga minu suhtumise muutmine on kindlasti üks võtmesõnu – ma ei pea siinkohal silmas mitte suhtumist lapse toitumisse, vaid vanemate omavahelisi teemasid. Ja kõiki väikseid ja suuri samme, mida sai astuda.

Ma olin tükk aega mures, mida teha nende laste nn probleemidega, mis „ilmselgelt“ on laste isa arenguülesannetega seotud. Mina ju teist inimest muuta ei saa, aga last tahaks aidata. Aga selgub, et juba sellestki piisab, kui mina muudan oma suhtumist mehe arenguülesannetesse. Kui ma leian üles usalduse, et need on tema valitud kogemused ja ülesanded, mida ta temale omasel viisil lahendab, hakkab lapsel kergem. Meil on küll palju spetsiifilist abi ka kasutada olnud – nii et ma ei väida, et ainult suhtmise muutmisest piisab, aga vähemalt on koht, kust alustada. Ja see koht on igaühel olemas. Minu eelistus on jätkuvalt vähem kannatusi ja rohkem rõõmu. Sama soovin Sulle!

Selle endalegi keerulise jutu kokkuvõtteks siis, et mulle tundub, et söömine on lihtsalt üks isiksuse osa ja väljendus, maailma kogemise viis ja miski sellest ei ole päriselt õige ega vale. Vaid lihtsalt on.

Hiljem lisatud. Huvitav, kuidas maailm muutub. Kui lapsed ei suuda oma vanemaid kasvatada, on lootus lapselastel. Käisime lastega minu vanematel külas ja mõlemad sõid isukalt riisi ja porgandit, aga ei ühtki tükki liha. Tundsin oma turjakarvu tõusmas, et mis pahandus sellest nüüd tuleb (eks ema käib mulle vahel ikka kaebamas oma pahameelt, kui lapsed on mõnest toiduainest keeldunud - midagi nad söövad ju alati), aga seekord - eimidagi. Ja kui mina olen ühepajatoitu sööma oodatud, pannakse topeltports porgandit. Lõpuks ometi nad jagasid ära, et tasub teha toitu viisil, mida sööjad soovivad. Nii et ükskord see juhtub siiski. Vahel on lihtsalt aega vaja.
TJT

Laste toidu nipid

2011-01-15T17:18:00.015+02:00

Minu kui „toitva ema“ mõtted on sageli söögi juures: kuidas katta toidulaud nii, et kõik pereliikmed saaks neile sobival ja minu jaoks piisavalt tervislikul viisil söönuks. Ühtepidi on meil lihtne: ka laste isa peab tervislikku toitu mõttekaks ega osta koju limonaadi või krõpse (sinke ka harva, kuigi need talle maitsevad) ja seab piiri poja magusasöömisele. Teisalt on meie füsioloogia erinev, mittesobivad ja väga sobivad asjad ei lähe üldse kokku.

Algusaegadel tegin mehele ja endale eraldi toidu, sest tema on piima-lihatoitlane ja mina köögivilja-teraviljatoitlane. Ajapikku õppisin tegema toitu samas toidunõus, kust igaüks valis endale sobiva. Ja mees on oma eelistustes liikunud minu omadele lähemale, samuti kui mina olen tema toidueelistuste suhtes seedivamaks muutunud.

Lapsed on veel peatükk omaette. Õnneks pole kumbki tavaliste toiduainete suhtes allergiline olnud, küll aga on tütrel olnud varjatud toidutalumatust. Ja see talumatus oli (minu eest) nii hästi varjatud, et läks aega, enne kui ma sellele jälile sain. Ma ise olen toidu suhtes tundlik olnud alati. Sealiha teeb mind laisaks ja valge jahu uimaseks, suhkrul mitu pahet. Ma olen sellist toitu vältinud niikaua kui mäletan. Seepärast pole ma oma laste-eelses elus otsinud niivõrd mitte maitsvaid toiduvalmistamise viise, vaid eelkõige neid, mis mulle maksimaalse enesetunde ja töövõime annaks (nojah, kui keegi pole veel aru saanud, siis ma olen üksjagu ambitsioonikas). Kerged toidud annavad meelde selgust ja hinge rahu.

Aga sedasorti teadmist verinoortele inimestele edasi anda pole üldse nii lihtne. Jutt, et ema raseduse ajal söödud toit hilisemaid tita toitumiseelistusi mõjutab, on minu meelest tore jutt, aga mitte enamat (võib-olla mingites oludes peab paika, aga ise küll ei kinnitaks). Mõne nipi siiski olen ajapikku leidnud.
Meie lastele meeldib kaneel ja teised idamaised vürtsid, eriti pojale, kes eelistab üsna tugevalt maitsestatud toite. Nii panin köögiviljaroogadele neid maitseaineid. Hiljem sain küll aru, et see nipp lõi vastu näppe, sest tütre varjatud talumatus oli just porgandi suhtes, mida ma olin enda meelest osavalt teda sööma meelitanud. Aga õnneks ta kasvas sellest mõne aastaga välja.

Köögiviljadest on neil mõlemal omad eelistused, mis aga kaovad, kui teha köögivilja püreesuppi. Sinna läheb ka suvikõrvits, lillkapsas ja seller peitu nagu poleks olnudki. Koore, sinihallitusjuustu ja india maitseainete lisamisel maitseb hästi. Meie ühine lemmik on kõrvitsapüreesupp, kuhu vahel ka porgandit jm satub. Porgand teeb värvi säravamaks, rõõsk koor muudab kõrvitsasupi värvi muidu selliseks kahvatuks. Eriti usinas tujus teen quishi taolist köögiviljapirukat, mis on tütre lemmik köögiviljatoitude hulgas (sest sisaldab võid, rõõska koort ja juuste).

Üheks abimeheks köögiviljatoitude suupärastamisel on või lisamine. Samas argipäevaküpsetistele ma üldiselt võid ei lisa, pole vaja kedagi koogile meelitada (süüakse ära niigi; panen koogitaignasse siis hapukoort või taimeõli, margariini üldse ei kasuta kusagil). Lihavabadele köögiviljatoitudele lisan vahel ka ökot köögiviljapulbrit, mis ei sisalda maitsetugevdajaid.

Mõnele toidule lisan vahel suhkrut (oi, kuidas nad paprika, sibula ja õunaga tomatisalatit armastavad, seda kulub mõne kuuga kümme liitrit). Üks mehe lemmiktoite on peediga köögiviljahautis. Lapsed peedist suuremat ei pea kumbki, aga mulle ka maitseb. Palju on siis abi sellest, kui puistan nende taldrikule jahtuma pandud toidu suhkruga õrnalt üle, vahel panen ka mõne võikillu peale sulama.

Poeg on tubli köögiviljasööja, aga enamik lapsi köögiviljast suuremat ei hooli. Tütrele pakun söögi alla toorest porgandit ja paprikat (kui ta juba liha näeb, siis parem värsket ei sööks). Lugemise kõrvale krõmpsutab käest hea hulga. Idandid panen ka kausiga välja enne sööki. Niimoodi söövad köögivilja kõik lapsed, kes meie toidulauas on olnud, ka need, kes muidu väga närvad sööjad ja üle hapukoorega keedukartuli midagi ei soovi. See pisiasi nüüd nagunii, et nii mahedaid köögivilju valime, kui parajasti viitsin. Need on maitsvamad ka, mis näiteks porgandisse puutub.

Kõrvitsasalatit teen ilma äädikata, hapustuseks panen ebaküdooniat või pohla. Palju maitsvam saab ja võib vedeliku ka ära süüa, pojale väga meeldib (hea magus). Sidruniga saab ka hädapärast, ebaküdooniaga on tüütu jännata (laisainimese versioon käib nii, et lõikan lihtsalt tükkideks ja lasen seemned välja, lapsed ebaküdooniat nagunii ei söö ja mina lutsin söödava osa valgete kestade ümbert ära ja jätan järele – käsitledes neid u nagu ploomikividena).

Kalasöömine on ka neid asju, mis tundub mulle tervislik ja hea, aga kuidas lapsi meelitada? Rosma kooli kokkadelt õppisin koorega kalasuppi tegema – minu meelest maitseb võrratu ja imelihtne teha. Porgand, seller, kartul ja valge kala filee keedetakse ära (külmutatud kalafileed muidugi eriti ei keedeta), lõpuks lisatakse veel koor ja püreeritakse. No ja tilli ja loorberit ka muidugi. Sibulat siia ei pane. Koolikokad panevad kala eraldi, aga meil läheb kõik kokku. Sellesse toitu olen lisanud ka natuke naatriumglutamaati sisaldavat kala maitseainet. Juhtusin kunagi sellise ostma. Ilmselgelt see maitsetugevdus meeldib neile, kuigi ma ilmselgelt seda heaks ei pea. Vähemalt söövad kala. Ahjukala süüakse ka, kuigi poeg sööb pigem koorega tehtud munakastet, mis seal juures. No ja kalapulki. Kuigi seal on ka seda va maitsetugevdust (või on tänapäeval ka ilma E62n-sarjata kalapulki saada? Olen laisk olnud uurima).

Lihasid sööme muidugi ka, kes maitseaineks, kes põhitoiduna. Hakklihapätsi saab teha mitu tükki ühe panni peale, ühte pätsi palju riivitud peeti-porgandit, mis on pannil õli sees ära praetud, teine ilma köögiviljata. Kusjuures hakklihapätsi eelistavad lapsed peediga (tegelikult siis hakklihaga köögiviljapäts). Vorste ega sinke ei osta peagu kunagi. Suure pidupäeva puhul ainult - eks need maitsetugevdajad ole millegipärast lastele meele järele. Kuigi tänapäeval on ka ilma E-deta viinereid ja meie lastele meeldisid. Aga me oleme mehega seisukohal, et peaks ikka köögivilja ka sööma liha juurde (tärklisi nagu kartulit või riisi samas minu meelest valkude ehk liha kõrvale parem mitte süüa). Eks nad küll pista vahel jälle ainult liha (sõltuvalt mh kasvuhooajast ja energiakulust). Enamik toidukordi on ikka ilma lihata (üks laps saab seda nagunii lasteaias ja teine koolis) ja ega nad iga päev tahagi liha.

Teravilju püüame süüa mahedamaid ja täisterasemaid, vähemalt mis makaronidesse ja jahudesse puutub (pudrupäevadest loe siit). Pudrunduse vallas olen avastanud selle nipi, kuidas ühest [söögist] saab mitu [sööki]. Ehk nüüdseks, mil me kõik sööme veega keedetud putru (mulle pole piimaga keedetu ilmaski sobinud), hautan kõigile ühiselt portsu valmis ja igaüks sööb seda nii, nagu talle meeldib (sarnaseid nippe veel siin). Mina maitsestan enda kausis putru mõnikord eelmisest päevast üle jäänud supiga (kõrvitsapüreesupp sobib keedetud riisi või hirsiga suurepäraselt). Kui sellist abivahendit pole, teen endale mõne kiire köögiviljalisandi (odrapuder maitseb suurepäraselt ka oakonserviga). Lapsed söövad putru enamasti magusalt (erandiks odrapuder). Ja lapsed hakkasid tatraputru hästi sööma, kui lisandiks teha ohtralt hapukurgi-hapukoorekastet. Tatart pakun sageli ka loomalihakastme kõrvale, läheb küll. Aga mõttetu energiapomm mannapuder on sellegipoolest nende konkurentsitu lemmik (suurematel spordipäevadel lubame seda ka). See on siis selline "pidupäevasöök", mida tavapäeval pole mõtet paluda.

Külmal ja pimedal ajal on vaja palju rasva (vähemalt õues liikuval inimesel). Aga see ei pea olema searasv, nagu sageli ekslikult arvatakse. Külmpressitud õlid aitavad samal viisil. Ja putrudele ja köögiviljatoitudele võib ka võid peale panna (mulle meeldib küll õlidega rohkem). Ma üldiselt ei piira laste koore ja või söömist, normaalkaaluline õues liikuv laps võib-olla tõesti vajab piimarasvu. Kuigi poeg paistab ka taimeõlidest vajaliku rasvakoguse kätte saavat ja koorest suurt ei hooli. Vahel jälle süüakse kõike hapukoorega. Magustoiduks sööme pigem rasvaseid talukohupiimasid või koort moosiga, eks mulle maitseb ka.

Üldiselt söövad meie lapsed praeguseks siiski kõike. Kindlad kellaajad on ka abiks ja näksimisest püüame hoiduda. Kui kõht söögilauas korralikult täis süüa, pole näksida vajagi ja keha on harjunud, et järgmine toidukord tuleb päevast päeva määratud ajal. Aga õunakauss on siiski laual. Ja näljahädalisele pakutakse porgandit.

Eriti hea isu on muidugi õuest tulles. Värske õhk on koka parim abiline.

Toidust veel bioneeri intervjuu Aet Trisbergiga tema toiduraamatu teemal.
Väikelaste tervislikust toidust Aet Trisberg bioneeris.

TJT

Väljasõit Saaremaale

2011-01-02T11:59:00.011+02:00

Meie peres on mees ja tütar suured reisihuvilised, mina ja poeg pigem kodusnokitsejad tüübid. Ja kogu see pereelu värk on üks lõputu kesktee otsimine. Eks toredad väljasõidud meeldi muidugi mulle ka, aga ma pole väga innukas neid korraldama - mul on niisamagi hea (kui ma saan oma väikseid vajalikke asju). Nii et siis pigem mees.

Tema peab silma igasugu reisindusel ja reisib vahel üksi ka. Seekord näiteks oli tal varutud soodushindadega vouchereid Saaremaa SPAdesse.

Kui ärasõidu eel tuttav küsis, et kes meid seal Saaremaal ootab, siis vastasin, et keegi ei oota, hotellis oleme. Aga tundub, et ma eksisin. Rüütli SPA hotellis oli tõesti selline tunne, nagu me oleks sinna oodatud. Päriselt. Mitmegi teenindajaga tekkis tõesti selline soe ja südamlik kontakt, mida mina ülimalt nautisin. Selline inimsuhete kvaliteet rõõmustab mind alati. Ja lihtsalt on ka tore, kui asjad sujuvad ja meie vajaduste peale on mõeldud - küsimatagi, aga kõik, mida oskasime soovida, sai kiiresti sobiva lahenduse.

Lastele meeldis muidugi iga päev veekeskuses käia. Tavaliselt ikka meie lastele meeldib, see pole mingi uudis muidugi. Rüütlis on ujula, mullibassein, saun ja lastebassein. Ja veesõidu toru. Esimesel päeval veetsid nad tubli tunnikese üles ronides ja torust alla sõites. Hommikupoolikuti proovisime väljas käia. Kelgutamas ja linnuses näiteks.

Kuressaare ordulossis on palju suuri toatäisi muuseumi-ekspositsiooni, mida meie poeg ülima põhjalikkusega algusest lõpuni uuris, kuigi lõpuks hakkas väsimus ligi kippuma. Minu etnograafia- ja ajalooteadmised ega insenerimõistus (nt kiviheitemasina tööpõhimõtet seletades) hakkavad tema huvile juba alla jääma. Tuleb raamatukokku minna uurima ja arenema. Tütrel vist oli igavavõitu, mis parata, aga äkki mõni tera hakkas ikka külge ka (noh et kui juturaamatust midagi leiab, siis on vähemalt näinud).

Eks see kõik muidugi väsita ka. Kohe pärast sööki läks tütar tuppa puhkama.
Minu jaoks on ülim puhkus muidugi see, et ei pea söögi pärast üldse muretsema (kui välja arvata, et olin paar küpsetist kaasa teinud ja õunu jms kaasa pakkinud ja tegin vahepeal kaasavõetud termosesse teed, et oleks ujulast tulles hea võtta). Jah, ma tänasin mõttes lauakoristajaid ka. Kui tore on vahel nii kõik lihtsalt laiali jätta. Minu pidupäev.

Mina käisin üksi veel Liisi Koiksoni ja Märt Avandi kontserdil, meeldis. Lapsed valisid veelõbud (poeg on sügisel köhane olnud, pole ammu saanud käia). Istusin esimeses reas ja vaatasin imetlusega, kuidas Liisi Koikson oma hinges pilte lõi ja neid hääle kaudu vahendas. Ja millise puhtuse ja säraga see tal käib, hääl ka kena. Avandi tegi oma nalju, sobis täienduseks küll, raske oleks ju Liisil üksi tundi sisukalt ära täita. Kontserdi tutvustuses oli juttu lastelaulude rõõmu maailmast ja just seda ma seal kogesin, enda jaoks isegi avastasin midagi, mis minu lapsepõlvest puudu oli. Ma miskipärast ei osanud siis rõõmu kogeda, need asjad tundusid siis pigem kohustuslikud ja tüütud ja hallid. Aga hea, et nüüdki on võimalik võtta järeleaitamis-tunde. Rõõmu ja tänu õppida pole kunagi liiga hilja.

Kui üldse millegi üle nuriseda (jah, kas peaks, aga võib-olla siiski), siis aru ma ei saa, miks peab isegi kirikus mögafonist jõuluila laskma? Ma lähen pühakotta looma ühendust Loojaga, tänama teda ja mu kõrva ääres tuleb valjuhääldist mingit mõttetut ingliskeelset kitšmuusikat. Tõesti häirib. Täiesti mõistan inimesi, kes selle all kannatavad - mina enamasti ju ei pea seda kuulma. Veel hullem, ka vahetult pärast konterti pandi need White Christmased peale. Ma olen avanud oma hinge Laulja loodud kanalisse ja siis mäkerdatakse mind tökatmuusikaga kokku. Jooksujalu minema sellisest keskkonnast!

Pärast läksime Grand Rose SPAsse. Mehele meeldis seal rohkem, õdusam ja hubasem kui Rüütli moodne teravnurkadega arhitektuur. Roosidega vaibad põranal, roosid kapiuksel ja toavõtmel. Eks seal oli selliseid nunnusid ja hästi järele mõeldud asju. Veekeskus on ka omapärane. Sooja ja külma vee ning elementide teemad (kivinurk, tulekarva seinad ja sinine vesi, õhtul jooksev filmilint looduspiltidega). Õhtul salapärane, müstikale viitav ja alateadvust mõjutav hämarus, hommikul klaaskatusest looduslik valgus. Lisaks erinevad saunad ja külmaveevann, kuhu pärast sauna minna.

Grand Rose'i kontseptsioon on huvitav, meenutas "Viienda elemendi" filmi (viies element on maa, õhu, tule ja vee kõrval armastus). Ja see armastuse teema puudutas külastajaid erineval viisil küll. Oli noori armunud paarikesi, noorte müramist, ringijalutavaid suhtlemist otsivaid noori ja sädet vanemate silmis. Nii et see kontseptsioon paistab sellisena töötavat, armuleekide õhutamiseks sobib.
Mina märkasin selles keskkonnas endas mingit kõrki nooti, et kui ma olen siin, järelikult kuidagi "parem" inimene. Ja see ei meeldinud mulle, nagu ka luksuslikule viitav priiskamine (nojah, keegi oli hästi mõelnud, et selline hoolitsus). Aga teenindus oli meeldiv ja kõik oli tore. Mina meeldisin endale Rüütlis rohkem.

Samuti meeldis mulle Rüütli hommikusöök, kus oli valikus ka veega keedetud soolane (maitsestamata?) puder, millele sai erinevaid soolaseid lisandeid panna. Selline toit annab mulle hea enesetunde. Tütrele meeldisid jälle Grand Rose'i pannkoogid maasikamoosiga, poeg eelistaks maisihelbeid, mida oli mõlemas. Tütrele meeldis üldiselt samuti Rüütlis rohkem - võib-olla heleduse ja atmosfääri pärast, pojale meeldis Rüütli veekeskuse allalaskmise toru, Grand Rose'is ujumisvõimalust eriti pole, ainult vastuvoolumasinaga, see on aga lastele liiga tugev ja segab. Aga Grand Rose on ka lastega perele kahtlemata huvitav ja meeldiv kogemus.

TJT

Meie pühadekingid

2011-01-02T11:19:00.008+02:00

Küll tundub vahel raske seada pühadeaega kõigi ootustega sobima. Mina tahaksin hingelisi elamusi, vaikust ja rahulikke mõtisklusi (mida pereemal pole väga kerge leida). Tütar tahaks Bullerby stiilis teiste lastega mängimist, poeg kingitusi ja mees sportlikku väljasõitu. Aga meie erinevad ootused ja vajadused on siiski ühitatavad, midagi parimat me ikka igaühele saime.

Meie poeg on suur asjahuviline, rohkem asju, rohkem asju, õnnest on alailma mõni asi puudu (samas tuleb tema kiituseks öelda, et ta võib tükk aega mängida ka ahjukütteks minevate pilbaste, haamri ja naelte, pikkade nööride jms). Sellepärast olid jõulud väga oodatud aeg. Poeg kirjutas jõuluvanale mitu kirja, et palun too mulle sussid (sest seni polnud head kohta, kuhu päkapikud saaks kommi tuua, lihtsalt aknalauale nagu polnud tema jaoks see) ja mitut sorti legosid ja bakugane (no tõesti, kus ta veel nendega on kohtunud) ja mis neis kirjades kõik oli.

Mõtlesin järele, et kui tema usk headusse sõltub sellest, kas jõuluvana kõike soovitut toob, siis olgu neid kinke pealegi rohkem. Kuigi miski minus tõrkus vastu. Eks ma muidugi rääkisin seda juttu ka, et liiga palju ikka ei maksa tahta, sest meil pole neid asju ju kuhugi panna ja me ei viitsi ka eriti koristada. Vähem asju, mõnusam elu. Ja et eks jõuluvana vaatab, mida ja kui palju ta toob. Niimoodi leebelt mahatõmmatud ootustega oli ta oma jõulukinkidega üsna rahul, susside üle näiteks tõesti siiralt õnnelik, kuigi need olid tavalised sinised sussid, mitte sinised roheliste täppide ja punaste tuttidega, nagu tema oli oma kirjas palunud (kui ma pakkusin, et võin teda nende täppide ja tuttidega aidata, siis ta keeldus, et parem olgu nii nagu jõuluvana tõi). Eks kingituste seas olnud sellistki, mida ta polnud osanud tahta. Toredaid mänguasju.

Ja võib-olla on vahel lausa vaja pettumusi üle elada. Meie lasteaiasõbra ema ütles, et nende laps oli väga pettunud, kui sai lasteaiapeol väikse puidust mänguasja, samas kui mõni teine laps sai suure ja uhke. Ja sama häda oli veel mõnelgi, nägin-kuulsin. Meiegi tegime oma lastele lasteaiapeoks lihtsad päkapikukingid. Pojale pildiraamat "Siil udus" ja tütrele lastelaulusõnade raamat. Mõlemad on tihedat kasutamist leidnud, kuigi esmapilgul justkui pettumust valmistavalt vähepõnevad asjad. Igatahes vähem atraktiivsed kui suur politseibuss.

Tütar saigi pühadeaegu palju mängida. Neil oli kooliaasta lõpus palju lustiüritusi ja pühadeaegu sai ta palju oma nõbudega mängida, mis on alati oodatud sündmus. Tema piirangud seisnesid selles, et igale poole korraga ei saa ja kõike toredat pole võimalik.

Mees, kes erinevalt pojast ei hooli asjadest ega erinevalt tütrest suhtlemisest, sai kogupereväljasõidu, mida ta tükk aega oli plaaninud. Ja see oli meile kõigile tore, kuigi mul endal kripeldas sees, et mees juskui päris endale nii vähe sai (ise suusatamise asemel läks näiteks lastega kelgutama - noh, ma loodan, et see pakkus talle rõõmu).

Mina sain siia-sinna vahele terakesi sellest, mida mina olin soovinud: kontserdil käimist, ühislaulmist ja küünaldepõletamist. Ja raamatulugemist (mis minu variandis tähendab pigem mõne lõigu lugemist ja siis selle üle mõtisklemist). Kodutöid aitas mehe kõrval teha ka söögipood. Need olid kindlasti ka minu pühad. Ja on veelgi, kolmekuningapäevani.

Pühadeaeg on tervendav või ülendav rõõmu ja rahu aeg, kui see selliseks luua. Kaunist pühadeaja jätku!

TJT

Ilmar Tomuski lasteraamatud

2010-12-29T01:02:00.012+02:00

Ma väga hästi enam ei tea, mida meie vanem laps loeb. Kooliväsimust puhkab ta välja raamatusse sukeldudes. Ja raamatuid kulub tal nii palju, et ma pole nendega enam eriti tuttav. "Karlssoniga" läks tal vist kolm päeva, aga enamik tänapäevasemat kirjavara on hästi suures kirjas ja rohke tühjaga kaunistatult toekale paberile pandud, nii et nende paksudegi raamatute peale kulub vähe aega. Aeg-ajalt käime raamatukogus ja laenutame väiksema virna lastekirjandust, sealhulgas uuemat. Ja mõne päeva pärast on see läbi loetud.

Aga millest ja kuidas need raamatud kõnelevad? Praegu võtsin end kätte ja lugesin ühe raamatu läbi. Ilmar Tomuski "Veli Johannese", mis jutustab 14-aastase poisi elust. Kuivõrd autor on tuntud keeleinimene, torkab kõigepealt silma mõnus, rikkalik ja noortepärane keel. Aga minu rõõmuks ei jää lugu sellest sugugi maha. Igas novellilaadses loos on mõnusaid arenguid ja tore puänt. Lapsevanemana rõõmustan eelkõige väärtuste üle, mida selle raamatu kaudu vahendatakse. Peategelane on igati eeskujuvääriv, aga samas oma inimlike puuduste tõttu mõistetav poiss, kes tekitab soovi ja võimalusi samastuda. Tänapäeva teismelistest poistest suuremat teadmata, tundub loomulik ja eluline see kõik (teemadeks on mh ka igihaljad vanemate kasvatamine ja õpetajate narrimine, aga rõõmsal viisil, mis ei satu kordagi minu taluvusläve lähedale.) Ja hästi eluterve. Oh kui mõnus on lugeda midagi positiivset ja jaatavat (probleeme on, aga neid on võimalik lahendada tänu enda sisemistele varudele).

Raamatukogus lappasin ka kirjanduslikus mõttes suurepärast tõlketeost "Kolmteist põhjust", mis jutustab üsna haaraval viisil koledast ameerikamaa elust ja mõtlesin, kas see oleks teos, mida ma oma lapsele soovitaksin (teemaks lapse enesetapp ja selle põhjused ja tagajärjed). Et kas sellist maailmakäsitlust tahaksin talle pakkuda? Pigem ikka rõõmsamat. Rõõm ja lihtsus on märgiks, et ollakse õigel teel. Tomuski raamatutes oli mõlemat (nelja-aastasele tuli küll palju intellektuaalsemaid asju ära seletada, sest tema sõnavara veel ei küüni kõike mõistma ja paljud täiskasvanule mõistetavad sisukäänud jäid talle hämaraks.)

Lapsele meeldis "Veli Johannes" kolmest Tomuski lasteraamatust kõige vähem - ja ma arvan, et "viga" oli lihtsalt talle kui väiksele tüdrukule arusaamatus keskkonnas ja võõrastes teemades - palju samastumisrõõmu ta sealt just ei leia, aga meeldis talle ikkagi. Lihtsalt hästi kirjutatud raamat sobibki lugemiseks paljudele. 10-15aastastele poistele võiks see olla eriti soovitav (aga jumala pärast mitte kohustuslik!) kirjandus.

Tomuski "Parakatku" kirjeldab sobival viisil maaelu, mida meie laps idealiseerib, ja "Tere, Volli" on Johannese väikevenna elust - siin võib näha paralleele meie väikevennaga. Neisse pole mina sisse vaadanud, aga küllap on hääd.

Hiljem lisatud. Lugesin nüüd Vollit ka, toimekast kuue-seitsmeaastasest poisist, kes oma katsetustega vahel kahjurit paneb (valab emale ostetud lõhnaõli kraanikausist alla, segab kodu puhastusvahendid kokku, paneb videomakki moosi) ja vahel asju ka parandab või eimillestki midagi valmistab (toimiva tuulelohe). Loen endamisi ja imestan, et kus selle lapse vanemad küll on. Lähevad hommikul tööle ja jätavad lapse omapäi koju. Et kuidas ta siis lasteaeda saab? Poiss on loomulaadilt meie pojaga paljuski sarnane, nii et eluline kuju.

Aga mina suhtlen lastega igasugu teemadel, et milleks asju kasutatakse ja mis on raiskamine näiteks. Ja eriti sellest, mis on ohtlik. Meie poeg teeb ohtlikke katsetusi. Juba sellepärast ma ei jätaks teda üksi koju. See raamatupoiss teeb oma tükke ja vanemad ainult noogutavad, et mine nüüd magama või aitab küll. Või vaaruvad rohelise näoga voodisse. Aga selgitustele ei mingit viidet.

Ja siis mõtlen, et kas mina püüan lapsi liialt mõjutada, õpetades juba kaheaastasele, et kraanist niisama vett joosta on looduse jõu raiskamine ja et see on mingi nt koonerluse ingramm, mille ma oma esivanematelt kingiks olen saanud.

Nõus, et ma võiksin poisi katsetuste suhtes rahulikum olla. Aga no mingeid piire ikka peetagu. Seda raamatut ma pojale küll niisama kätte anda ei tahaks. Aga koos lugemiseks ja arutlemiseks vist kõlbab. Kuigi jääb mure, et ta saab sealt uusi ideid, mille elluviimise tagajärjed küll kedagi ei rõõmusta.

Veel hiljem lisatud. Lugesimegi koos läbi. Pojale väga meeldis. Ja arutasime kohe mitu päeva nende asjade üle järele - ta on neil päevil hästi mõistlikus ja armsas meeleolus olnud. Vahest on nii kõige parem. Kuigi see kahtlus ikka kripeldab, et kust läheb mõistliku piiramise piir. Ma naudin teisalt raamatu-Volli toimetamise vabadust ja täielikku hirmu puudumist. See on väga eluterve ja -jaatav.

"Parakatku" on juba raamatukokku tagasi viidud. See oli tütre lemmik neist kolmest.

TJT

Intuitiivpedagoogika link

2010-12-23T11:23:00.003+02:00

Leidsin Evelini blogist huvitava intervjuu ja panen siia üles, et teinekord ka leiaks, kui vaja.
Intuitiivsus on minu jaoks põnev teema. Tore, kui keegi on midagi asjalikku öelnud.
Minu suurimad vaenlased on just kiirustamine ja normid, Solviki kool oskab neile teistmoodi läheneda - olen seda teistsugust lähenemist kogenud ka nende eestlaste juures, kes Solvikis on intuitiivpedagoogikat õppinud. Need kohtumised on minu jaoks olnud tervendav kogemus. Ja selles artiklis on paljud-paljud minu jaoks peened ja keerulised asjad imeliselt ja selgelt sõnastatud. Soovitan kõigile, kes otsivad uut maailma enda seest.
Tänades ja kõigile imelist pühadeaega soovides,
TJT

Lapse tunnetega kohtudes

2010-12-12T14:03:00.006+02:00

Üks mu tuttav saatis oma läbielamised mulle lugemiseks ja ma soovisin selle blogisse panna. See on tema kirja pandud lugu, nagu ta seda tookord koges, kui tema täiskasvanud tütar hingeharimise seminarilt tuli ja oma tunnete kohta tagasisidet andis. Puudutas mind ja võib-olla pakub huvi ka teistele. TJT

Ja siis, ühel päeval see juhtubki - suurekskasvanud laps tuleb seminarilt ja ütleb ootamatult: „Ma olen su peale pahane sellepärast, et…“

Kolme aasta jooksul olin kordi ja kordi kuulnud-näinud, kuidas (SACH kooli rajaja ja terapeut. TJT) Jure julgustas meid seda sammu astuma. Kui omakorda mu laps otsustas Jure juurde õppima minna, siis ühtepidi tundsin heameelt, eeldades, et ta saab seal sama palju eluabi kui mina, aga teisalt tõmbas ainuüksi mõte sellest, mida see minu jaoks kaasa võib tuua, kõhu seest õõnsaks. Arvasin siiski, et olen edasiseks üsna valmis.

Ometi on see minu jaoks nüüd nagu välk selgest taevast. Uskumatu, kui palju võib ühe-kahe minuti sisse mahtuda. Kõik see toimuks justkui aegluubis ja tundub igavikuna.

Esimene reaktsioon on - Jess, lapsel on protsess käima läinud! Ja sellest tulenev rõõm. Kuhu juurde tilgub kohe ka kerge üleolekutunne - ma tean, mida sa tunned, olen seda ju korduvalt kogenud. Tagantjärgi saan aru, et positsioneerisin end temaga samasse paati. Sellesse, mis viimastest aastatest nii tuttav.

Siis äkitselt jõuab kohale teadmine, et ta seisab ikka veel seal ja ootab mingisugustki minu reaktsiooni. Sekundimurdosa jooksul üle näo valgunud rahulolev naeratus kaob, loodan südamest, et ta ei jõudnud seda märgata ja asemele tuleb ehmatav tõdemus – seekord ma ei kuulu enam sellesse paati. Avastan end seismas kaelani külmas vees. Kui lõpuks olen vaevaliselt aru saanud, et seekord olen hoopis mina lapsevanem, siis hakkavad minus rulluma erinevad laused:

- Ta on vihane, nojasiis? (kaitse)
- Millest ta räägib? (segadus)
- Mingi pisiasi tema lapsepõlvest? (segadus)
- Mina andsin ju endast tookord parima! (kaitse)

Kange kiusatus on olukorda ignoreerida, paari lausega oma tookordset käitumist õigustada ja ohvri tundega haavunult minema kõndida. (põgeneda)

Ja alles siis tuleb teadlikkus sellest, et ma pean kohale jääma. Tunnen, et ma ei suuda. Arusaamatu hirm on halvanud mu meeled. Peale pikka vaikimist pobisen talle midagi kohmakat, mida ma enam ei mäleta, et mingilgi moel märku anda sellest, et olen tema lauset vähemasti kuulnud.

Seepeale läheb ta oma tuppa ja ma jään üksi oma mõtete-tunnete- küsimuste virrvarriga. Tuhnin minevikus, püüan aru saada milleks? kuidas?

Korraga mõistan kõiki neid lapsevanemaid, kelle lapsed on Jure koolist tulles nende jaoks täiesti ootamatult midagi sarnast öelnud. See ei ole ju tavapärane pinnapealne pahameeleavaldus, vaid mitmepäevase sügava protsessi tulemus. Aga just sellisena võib see minu kui lapsevanema jaoks tunduda, sest mina toimetan parajasti oma argitasandil ja ei tea, millest kõigest ta viimaste päevade jooksul läbi on käinud. Kuidas küll saaksin ma osata sellisel hetkel ideaalse lapsevanemana käituda? Seda ei ole mulle mitte keegi õpetanud ja kogemust mul ka pole, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Isegi siis, kui olen Jure kooli läbi käinud. Ja oma sisemist last tundma õppinud. Sügav lugupidamine nende vanemate ees, kes suudavad lapse jaoks vähegi adekvaatselt reageerida. On ju lapsevanemas samuti olemas see väike laps, kellel ootamatu rünnaku vastu välja kujunenud omad kaitsemehhanismid.

Ehk on just seetõttu paljud meist pidanud pettuma – läksin ja väljendasin küll vanemale oma tundeid, aga edasi ei juhtunud nagu midagi. Ausõna, kui mul poleks olnud vanemaid süüdistava haavatud lapse kogemust, siis ma oleksin ka praegu minema kõndinud või üritanud lapsele lihtsalt selgeks teha, kuidas see tookord tema jaoks kõige parem lahendus oli. Ja siis minema kõndinud.

Peale pikka seedimist korjan ennast kokku ja lähen ning ütlen talle, et … Aga taas ma ei mäleta mida, igatahes püüan väljendada arusaamist, et see, mida ta tunneb, on oluline. Mul õnnestub siiski maha pidada ka ennastõigustav monoloog, kuidas see tema jaoks tookord parim lahendus oli. Ilmselt ootan temalt mõistmist. Alles nüüd, nagu pooljuhuslikult poetab ta, et tundis end tookord väga üksi. Silme ette kerkib väike armas laps, kes tõesti võis end tookord väga üksildasena tunda. Ja ühtäkki on mul seda taibates valusalt kahju. Ja süütunne on kohe hüppevalmis.

Edasi tundub mul olevat mitu valikut - võiksin pikaks ajaks uppuda süütundesse, kurbusse, tegelda õigustamisega või püüda tehtut kuidagi heastada. Mina valin analüüsimise ja süvenen endasse. Kohe pikalt-pikalt on iseendaga tegemist. Kuni tuleb laps ja teatab, et ta vajab praegu midagi, mida ta kodust ilmselt ei saa ja lahkub. Ja ma saan järjekordse ehmatusega aru, et taaskord ei olnud ma tema jaoks kohal.

Vastu hommikut meenub ühe koolikaaslase protsess suveseminarilt ja tema hilisem jagamine, kuidas vanema kohalolek ja hoidmine aitab hingehaavu tervendada. Olen talle südamest tänulik! Saan aru, kuidas ma ei ole osanud oma lapse jaoks kohal olla. Nagu ka minu ema ei osanud minu jaoks kohal olla. Ja tõenäoliselt tema ema tema jaoks…

Mida ma enese jaoks sellest loost välja noppisin

- Kui laps tuleb ja ütleb, et ta on sel või sel põhjusel vihane, siis see provotseerib mind kaitsesse, rünnakule, ignoreerimisele. Väheusutav, et ma vastavalt tema parimatele ootustele reageeriksin. Pigem vastavalt tema halvimatele ootustele.

- Kui ta lisaks viha väljendamisele kirjeldab oma silmade läbi tookordset olukorda ja räägib oma tunnetest, siis minus võib käivituda empaatia ja ilmselt ka süütunne. Mul võib olla kahju, ma võin paluda vabandust, aga ma ei saaks ilmselt ikkagi aru, mida ma praegusel hetkel tegema peaksin (vähemalt esimesel korral).

- Kui laps ütleks välja ka selle, mida ta minult praegusel hetkel vajab või mida ta tookord vajas, siis oleks see mulle suureks abiks, ent ometi ei pruugiks ma suuta tema ootustele vastavalt käituda (vähemalt esimesel korral). Sest ma võin vajada aega, et seda kõike seedida.

- Toimunu või see, mis toimumata jäi, võib jääda mind vaevama ja ma ei pruugi osata, julgeda seda teemat lapsega uuesti üles võtta, sest see teeks mõlemale haiget. Ometi tahaksin ma sellest rohkem teada ja oleksin tänulik, kui ta tuleks ja võtaks teema uuesti üles just siis, kui see tunne on taas aktiivne, sest ainult siis on võimalik seda energiat muuta. Vastasel juhul võib olukord sumbuda intellektuaalsesse teineteisemõistmisse, aga tundetasand jääb puhastumata.

- Kui laps ütles: ma olen pahane su peale, siis minu mälus oli kirjutama asudes selle koha peal lause: ma vihkan sind. Kui laps puudutatuna mu tähelepanu sellele juhtis, siis olin ise ka hämmingus. Meenub Jure lause – lapsevanemaks olemine võrdub süütunne. Kuuleme seda, mida oleme valmis kuulma.

Olen tänulik, kui kellelegi meenub oma vanema juurde minnes minu praegune jagamine. Tean, et haavatud väikeselt lapselt, kes läheb oma vanemale oma sügavamaid tundeid väljendama, oma hingehaavu avama ja temalt neile leevendust küsima, sellist teadlikkust oodata on ilmselgelt liiga palju. Aga siiski oleks hea teada, et täiesti ootamatult võib ta lapsevanema asemel kohtuda hoopis teise väikese haavatud lapsega. Ja siis võib liivakastis suur arusaamatus aset leida, sest ühtegi täiskasvanut pole parajasti silmapiiril...

Olen kaugel veendumusest, et kui mu laps peale järgmisi koolipäevi koos Jure või mõne teise õpetajaga tuleb ja järgmise teema (ootamatult) laiali laotab, siis olen valmis küpse ja empaatilise lapsevanemana paigale jääma. Aga usun end olevat grammivõrra rohkem valmis.

Näib, et mul on suurepärane võimalus õppida järgmised kolm aastat (kusjuures tasuta!) taas Jure koolis, aga seekord koduõppel ning kogeda medali teist poolt kogu selle ilus ja valus.

Armastusega,
ema E.

Praegu tagantjärele tunnen uuesti, et see "Ma olen su peale pahane sellepärast, et..." ei olnud tegelikult õige lause algus. Mõtlesin tegelikult sellele lausele algust pikalt-laialt enne seda kui emaga rääkima läksin. Ja seda päris õiget algust pähe ei tulnudki. Samas tahtsin kindlasti emale väljendada, et ma ei olnud rahul sellega, mis tookord juhtus, ja seda enne kui see tunne üle oleks läinud. Ma ei teagi, võib-olla õigem oleks "Ma olen haavunud sellepärast, et...," kuid mitte "Ma olen solvunud sellepärast, et..."

Samuti armastusega,
tütar K.

Oma arvuti

2010-12-11T11:03:00.002+02:00

Meie noorem laps on lihtsalt sisukate piltide kõrval joonistanud palju id-kaarte, oma raha ja arvuteid ka mitu tükki. Mõnel arvutil on politsei kutsumise nupp, mõnel välgunupp. Mida just parasjagu vaja. Sellel praegu valminul on palju nuppe, nagu ikka.

Üks teeb nähtamatuks, nii et isegi katsuda ei saa. Ja kui ei taha enam nähtamatu olla, tuleb vajutada teist nuppu.

Üks teeb peast lolliks, selle peal on kriipsujuku, kes lõhub midagi. Seda küll ei tohi vajutada.

Ühele nupule vajutades tuleb palju armastust – sellel on punane süda ja sellele tuleb kindlasti vajutada.

Musitamise nupp on ka. Ja teine selle väljalülitamiseks.

Oma nupp on kommisöömiseks. Kui vajutad, kukub komm suhu.

Veel on soolasesöömise nupp, kui seda vajutada, saab palju soolast süüa. See tõesti toimib, ma just hakkasingi vürtsikilu sööma. Poeg vajutas ka ja sõi ka natuke kilu.

TJT

Liiklemisest

2010-12-10T14:30:00.002+02:00

Täna me läksime lasteaeda jala. Bussiga ja jala. Ja kelk oli ka natuke abiks, kuigi suurema osa teest kõndis poeg ise. Nojah, paksu lumme tallatud kitsukeses rööpas tikkus kelk uppi minema ja laps maha pudenema. Olime väga rahul. Mõnus oli minna. Buss jäi küll mitmest peatusest väljudes lumme kinni, aga sai ikka lahti. Kui tore, et mina ei pidanud autoga seal ukerdama. Ja ilus ka: majade aknad lund täis tuisanud ja imelised mustrid aedadel, puudest rääkimata. Näkku tuiskav lumi on ka mõnus, kui on selline soojapoolne talveilm nagu praegu (meil viis kraadi).

Poeg tahaks kogu aeg lasteaias jala käia. Meilt otse lasteaeda on veidi üle kahe kilomeetri. Kui ma kaks korda päevas last jala viiksin-tooksin, saaks ligi kümme kilomeetrit jalutada. Väga tervislik ja tore, aga aega napib. Ja selliste teeolude juures napib muidugi ka jõudu. Või siis napib seda pärast kõigeks muuks. Seepärast käime pigem autoga. Aga vahel oleme jala lasteaiast tulnud küll. Poeg, kes muidu väga liikumis- ja kõndimislemb polegi, on ka selle üle kuidagi uhke.

Jala käimises on oma võlu. Selles on mingi orgaaniline toimetulekuõpetus. Kui tütar väike oli, oli ta üsna kehv kõndija (kuigi muidu väga liikuv laps), teekond punktist A punkti B on paari-kolmeaastasele lihtsalt väga igav ettevõtmine. Siis ma vedasin teda pealistumise autoga nagu kelguga. Ja muidugi rattaga. Kärust oli ta keeldunud kohe, kui jalad alla sai, sest see ei võimaldanud talle piisavalt vabadust ja tundus lihtsalt igav.

Mulle tundub, et see käimiseõpetus kannab häid vilju. Juba poolteist aastat enne kooli kibeles tütar väga ise oma kunstiringi minema – ja ma ei saanud lubada, sest kuigi lähedal, on liiklus sinna kole ja aedade taga on haukuvaid koeri, kes võivad last ehmatada. No ehmatavadki vahel, mind ka muidugi. (Aga mina ei hüppa sellest autoteele, lapsega on nii juhtunud.) Ja eelkooliajal ta ootas, et millal kord jõuab kätte see kooliaeg, mil ta tohib ise hakata kooli minema (eelkooliõpetajad ei lubanud lastel üksi minna-tulla, mina oleks vast lubanudki).

Kui siis see oodatud iseseisvuse aeg lõpuks kätte jõudis, sai ta hakata igale poole ise minema. Tal on palju sõpru ja need elavad enamasti meist paari kilomeetri raadiuses, kaugemale saab bussiga. Ja kui tore, et laps saab igale poole ise minna. Tänu jala, vankri ja muude abivahenditega liikumisele on ümbruskond selge, nii et eksimist pole ka karta. Emale mugav ja lapsel on ka rohkem inimese tunne. Et mina ise saan ja teen. See annab mh mingi vaimse vabaduse ja olemisjulguse.

Selles mõttes on jama, et uuemates elurajoonides hakkab meil ka elu sinna keerama, et igale poole tuleb minna autoga – kuna jalateed ei viigi. See loob taaskord uue sõltuvuse ja abitust. Ja inimesed ise tekitavad selle endale. Aga ju siis see on ka kellegi jaoks hea olukord või vajalik kogemus ja olgu nii. Mulle meeldib ökoelu, mh ka kulutada bensiini nii vähe kui võimalik (aga ikka nii palju kui vajalik – looduses käia on vaja ja selliste asjade pealt me kokku ei hoia).

Ja eelkõige meeldib mulle vabadus ja toimetulekutunne.

TJT

Eelarvamused peeglis

2010-12-08T15:08:00.008+02:00

Lasteaialaste emad rääkisid koolist. Ühel emal oli hirm oma last, nutikat, hakkajat, kuid õrnahingelist poega tavakooli viia (näe, kuidas ma kirjutasin, nagu oleks tundlikkus häbiasi või lausa puue). Et mis nad temaga teevad. Ja kas ta saab hakkama. Arutasid, et kas (kaugel asuv) waldorfkool oleks parem lahendus.

See lähenemine mulle ei meeldi - kuigi paljugi sellest on mullegi vähemalt olnud omane. Tavakooli eest waldorfkooli põgenemine viib taaskord mingit sorti sisepaguluseni, enda ja ühiskonna eest peitu pugemiseni ja ühiskonnapaguluse puuduseks tundub mulle olevat annete ja võimete realiseerimata jäämine / jätmine. See viimane tekitab rahulolematust, olen ise kogenud. Hoopis teine asi oleks panna laps waldorfkooli usus, et see on parim koht tema arengu toetamiseks: ma usun, et see võib anda tiivad.

Seepärast ma jäin mõtisklema, mis minus vajas sellist peeglit: miks see vestlus minu tähelepanu äratas. Ma olen nõus, et välised, nö elus vastutulevad olukorrad peegeldavad sisemist seisukohta. Ja olen korduvalt kogenud, kuidas sisemiste hoiakute muutmisega kaasneb välise elu muutus.

Ma olen kahel käel waldorfkoolide poolt, aga kas see peaks olema varjupaik, tavakooli ja ühiskonna eest põgenemise koht? Ja miks üldse peab kooli eest põgenema? Ma mäletan väga hästi oma tavakooliga seotud hirme ja tavalasteaiast saadud negatiivseid kogemusi. Nende olukordadega toimetulekuks on paremaid viise kui põgenemine; lapsevanema vabanemine aitab igal juhul ka last.

Ja ma ei nõustu sedasorti seisukohtadega, et last peab maast madalast raskustega harjutama, et ta tugevaks ja võitlusvõimeliseks kasvaks. Sest mina usun, et tulevik on võitluseta maailma päralt ja seal on võimalik võita kõigil, kes on hoolivad ja armastavad. See maailm on osalt juba praegugi käes ja ma usun, et see laieneb veelgi, mahutades peagi kõik soovijad - need, kes on leidnud usu ja soovitu nimel tegutsevad.

Seni tuleb ilmselt vanematel võita oma hirmud ja muud hingepained, et lastel oleks võimalik rõõmsalt ja rahulikult kooliteed käia ja toetavas keskkonnas areneda. Minu jaoks on igapäevane treening märgata häid asju ning halbu asju märgates otsida endas selle kinnituskohti. Lahti lasta.

Kui mulle tundub, et meie ühiskonnas ei saa tähelepanu need, kes seda vääriksid – nemad pigem peituvad tähelepanu kui sageli millegi negatiivse eest, ja pildil on punt tühikargajaid, siis mis minus seda kujutlust loob? Meedia? Meedia kinnitab seda negatiivset kuvandit meie ühiskonnast, aga juured on sügavamal. Üks juuri on kadeduses võimekamate vastu. Teine juur on enda enesetähtsus – kui ma ise ei tahaks olla see kõige võimekam, siis ma võiksin ju siiralt imetleda seda teist, kes on minust andekam. Aga kiusuokas on hinges ja ei saa.

Ja neid juuri on veel.

TJT

Koolist ja ajast

2010-11-21T23:43:00.006+02:00

Eelmisel nädalal oli Päevalehe raamatuks Lauri Vahtre oma. Lugesin tutvustust, innustusin, läksin poodi, ostsin ja hakkasin lugema. Väga mõnus oli! Vabastav ja rõõmustav lugemine.
Vahtre on minust küll jupi maad vanem, aga kirjeldab natuke neid samu aegu, mil minagi koolis käisin. Mina lõpetasin keskkooli veel vene ajal ja sain ka osa sõjalisest algõpetusest, komnoorendusest, malevast, kartulipõllundusest jms – ehkki vähendatud kujul, sest mu kõrgkooliajaks jõudis aeg teisemaks minna. Ja nagu Vahtrelgi, pole mul erilist pahandamist oma õpetajatega. Ja nagu Vahtregi, tundsin ka mina rõõmu sõbrannadest ja matkamisest. Nii et palju äratundmisi ja isiklikke meenutamisi. Ei raatsikski korraga palju lugeda, aga raamatut käest ära panna ka ei raatsi. (Iseenese ahnust ei jõua mõnikord ära imestada.)
Jäingi nagu järele mõtlema, et kuidas Vahtre raamat neist samadest aegadest saab olla nii rõõmus ja hoogne - ja negatiivsest üle olev, kui minu koolimälestused on hoopis teist karva. Iseloomu- ja sooerinevused jms muidugi ka, aga see veel ei seletanud kõike. Siis lõpuks taipasin: Lauri Vahtre eestimeelsest TRÜ/TÜ ajalooprofessorist isa, kes õpetas tollaseid „ENSV kiviaegu“ tegi pojale kodus hästi selgeks, mismoodi poliitiliselt nende asjalugudega seis on. Tema tohtis seda teada ja poolavalikult protesteerida, kus aga noorel inimesel mõõt täis sai.
Minu suguvõsas oli juhtunud hirmutavaid asju ja mul oli keelatud nii kodus kui ka mujal plekklõuaga Brežnevi anekdoote rääkida, nagu ka kõike muud poliitiliselt kahtlast, mis sõprade käest õpitud (sest mine tea, kus kuuljaid kõrvu võib olla ja mida lapsesuu vales kohas võib öelda ja mis sellest siis võib tulla... kõige taga oli hirm). Ja laste kuuldes meil poliitilisi teemasid üldse jutuks ei võetud. Mul ei olnud tegelikult lubatud ka koolist pahasti arvata. Ega ka pioneerindusest-komnoorendusest. Turvaliseks peeti sedasorti asju vaikselt ära kannatada. Aga see häiris sitemat moodi ja kurta polnud ka kellelegi – nüüd on hea aeg, võib kurta.
Ega ma siin blogiski lausa avalikult ju koolindust kirunud ole. Siin-seal vihjan, et miski ei meeldinud ja see on ka kõik. Ma pole julgenud negatiivsega sellisel tervel viisil suhestuda, hoopis tõrjunud ja eitanud olen. Ja tõrjunud ka oma asjakohast valu. Nüüd, mõne päeva Vahtre raamatut lugenuna saan sellest hoopis uuel viisil aru.
Ja see oli tervendav äratundmine. Vabastav on tunda, et võib kehva asja kohta öelda, et see on üks kehv asi. Ja enam me ju ei riski ka millegiga. (Või?)
Ja nüüd tuleb proovikivi. Minu lapse koolitee. Kas ma ütlen oma lapsele, et seal koolis on mõned totalitarismi jäänukid? Kas see teeb tema koolitee kergemaks? Või on kergem tee ikkagi püüda leppida, alla suruda ja ära kannatada?
TJT

Ühiskonnapaguluses lõksus

2010-11-17T00:47:00.004+02:00

Arutasime tütrega, millistes koolides ma olen käinud – seda oli üsna palju ja ta küsis mu käest, kuidas ma selle kõik olen välja kannatanud. Ja see lapse küsimus ei anna asu.
Jah, kuidas ma kõik selle pikaldase haridustee siis kannatasin? (Ja miks?) Mul kulus mullu sügisel paar päeva, et koolist midagi head meenutada. Ja ausalt öeldes seostub kool mulle tõesti pigem ettekirjutuste ja normide süsteemiga. Nagu ka suur osa meie ühiskonnast. Ja ma ei taha end selle süsteemiga siduda ega seostada. Nii ma leiutasin endale väikseid strateegiaid, kuidas olla tunnetes ära - mittekohalolu oli vähem valus.
Ja ma saan aru, et ma olen ka praegu ühiskonna eest maapaos – kodus laste juures. Hea, et naistel on see võimalus (ja tänapäeval tegelikult ka meestel, aga meeste jaoks on see keerulisemat sorti valik). Mehed põgenevad tavaliselt töhe või alkoholi või hobidesse. Või naudingutesse. Mingit sorti eraldusse põgeneme kõik, kes me ei oska end harmooniliselt selle ühisusega siduda.
Ja teine osa minu koolide ja ühiskonnaga toimetulekust on olnud mugandumine. Ma olen muutunud osaks nendest normidest ja eelarvamustest. Ma esindan neid, mõistmaks neid ja seda kohta, kus ma olen. Ja ma kannan neid norme ja eelarvamusi edasi. Seda valu ka, mida need kaasa toovad. Mina tunnen valu, kui ma neid norme püüan kodus kehtestada ja tunnen ära, et see on vale - hiljemalt siis, kui oma laste valulisi reaktsioone märkan.
Normid ja eelarvamused on tõesti seotud kannatustega, piirangud ju alati on. Ühes punktis ei ole meil enam oma valu eest pääsu. See tuleb vastu võtta ja läbi elada. Et vabaks saada. Kaua neid kannatusi ikka taluda? (Ja milleks?)
See on kuidagi väga poolik mõtteavaldus, aga... ma lihtsalt olen omadega selles kohas praegu. Natuke nõutu ja segaduses. Mida üldse valuga tehakse? (Ja kuidas?)
Ja see küsimus ka, et kuidas toetada last, kellel on veel üsna mitu kooliaastat paratamatult ees? See pole ju mingi vastus, et saad suuremaks, saad oma elu peale ja leiad või rajad endale selle koha, kus sul hea on? Või kuidas sinnamaale ära kannatada?
TJT

SINA-noored

2010-11-15T12:57:00.004+02:00

Mõtisklesin siin ükspäev, et kus need noored olla võiks, asjalikku asja tegemas ja lihtsalt olemas. Olemise kohti ma veel ei tea, aga üks osaliste väitel asjalik tegemise koht on SINAnoored. Suured Ideed Noorte Algatusel.
13-19-aastased teevad täiskasvanu juhendamisel asjalikke tegusid, mõtlevad välja, mis võiks paremini olla ja siis teevad selle ära. Hangivad ise korraldamiseks vajaliku raha ja teevad vajalikud toimingud. Iga sedasorti projekti läbiviimiseks on vaja hulk pealehakkamist ja koostööd ja vähemalt harjutamise võimaluse SINA pakub küll. Aga nad on ikka paljude asjadega hakkama ka saanud.
Kui keegi teab kohti, kus ka nooremad lapsed võiks sisukalt olla, olen vihjete eest jätkuvalt tänulik. Meil tegelikult kulub praegu vaba aeg kodus puhkamiseks ära ja vaat et tuleb puudugi. Aga ikka hea teada, mis maailmas sünnib.
TJT

Hukka- ja mõistmisest

2010-11-12T19:20:00.005+02:00

Tiina Laanem kirjutas Postimehes isade teemal toreda artikli, enamus sellest võttis mind kaasa kõlama või pani kaasa muigama. Aga seal lõpetuses on üks arvamus, millega ma tegelikult ei saa nõustuda. Autor arvab, et isatöö eest põgenevaid isasid tuleks ühiskondlikult häbimärgistada.
Ma olen nõus, et sellise käitumisega panevad mehed oma laste emad ja lapsed sageli väga raskesse olukorda ja et see ei ole mehe vääriline käitumine. Aga tegelikkuses on elu alati konksudega. Kristlased ütlevad, et meie ei peaks kohut mõistma ja indiaanlased paluvad kõrgemalt poolt tuge mitte hukka mõista inimesi, kelle mokassiinides nad pole kaht nädalat käinud.
Sest teise inimese positsioonilt paistavad asjad teistmoodi. Mina tean ka isasid, kes oma isakohustuste eest põgenevad. Ja lähemalt vaadates selgub, et neil on selleks põhjus, millest mehed veel eriti kõva häälega rääkida ei saa. Nende elus on mingi suur raskus ja nad sageli ei saa isegi abi paluda. Mehele ei ole nõrkused lubatud. Sattusin neil päevil ühest budismiteemalisest raamatust lugema lõiku, kus oli kirjas, et mehed peavad pere eest hoolitsema ega tohi nuriseda või naisele kurtma minna, kui miskit halvasti läheb. Hämmastav, aga minu lähemas tutvuskonnas on mehi, kes näivad elavat sellise budistliku eetikakoodeksi järgi. Ja kui tervet eetikakoodeksit täita ei suuda, siis täidavat poolt, iseasi et naiste arvates valet poolt.
Elus lähevad vahel asjad rappa. Võib ju arvata, et rumalad teevad valesid valikuid või nõrgad eksivad, aga kui tugevad me isegi oleme. Kõik teevad vigu. Kõigil võib tervis alt vedada. Ja raskes olukorras ei suuda mehed oma isakohuseid täita. Niipidi on seda ju lihtne mõista. Naised ka ei suuda olla head emad, kui nad on liiga hädas.

Pealegi ei aitaks ka seda ema ja lapsi, kui nende isasse nende eksimuste ja valede valikute pärast halvasti suhtuda – see halvustab ju ühtlasi ka seda hädas olevat üksikema, et miks sa rumal nii kehva mehega lapse said. Ja nii hakkab kõigil veel halvem.
Minu meelest aitab emasid ja lapsi see, kui neid toetada selles, mida nad parajasti vajavad. Enamasti riideid, tervislikku toitu, abi laste hoidmisel ning ärakuulamist ja hingelist toetust. Midagi sellest meil ikka on pakkuda. Jagagem ja saagem ise ka rikkamaks.
TJT

Hinded

2010-11-10T10:15:00.002+02:00

Meie koolilapsele meeldib hirmsasti viisi saada. Ma kujutan ette, et võib-olla ta juba ootas, millal neil hindeid panema hakatakse. Ja soov viit saada või muud hinnet mittesaada on teda motiveerinud kodutööd ära tegema. Kuigi meie püüame mehega kõrvalt rääkida, et ega see nüüd nii oluline ka ole. Vahelduseks kõlbab mõni teine hinne ka, ikka on koolilastel erinevaid hindeid. Enda arust üritame pingeid vähemaks võtta, kuigi teises klassis saab nutikas laps viisi vast üsna pingevabalt ka.
Ma lausa mõtlesin, et kust ta selle võtab, et need väga head hinded peaks nii olulised olema. Ja leidsin, et võib-olla ta kannab selle minu suhtumise pealt üle. Mina püüan ka näiteks toitu maksimaalselt hästi teha (aga koristamise kohta see küll ei kehti). Ja mõnda teist asja veel. Kui ma oma isa kõrval õppisin autot juhtima, siis esimestel aastatel, ka ise roolis olles, rääkis ta mulle vahel, kuidas end paremaks autojuhiks harjutada. Kuidas võtta endale väikseid harjutusi, näiteks sõita kogu aeg ühtlase kiirusega, nii mäest üles kui alla jms. Ja need harjutused on mulle siiani mitmel alal omased (praegu ma keskendun liikluses kõigi kaasliiklejate vajadustega arvestamisele).
Mäletan, kuidas isa rääkis mulle, et tasub püüda saada Eesti paremate hulka omal alal. Arvestades alade rohkust ja inimeste vähesust võiks ju olla kümne hulgas. Ta ise on pika puuga esimene ja ainuke, kes sellist tööd teha oskab. Ja mu ema tööd teeb samuti Eestis väga vähe inimesi. Nad on aastaid end välismaal koolitanud (vanasti muidugi N Liidus, aga seal oli ka kohti küllalt). Kuigi mäletan, kuidas mu ema ütles neljakümneselt, et pole enam nii kerge õppida. Siiski omandas ta paar uut võõrkeelt ja uusi ametialaseid oskusi. Ja ega see kuuekümneselt kergem ole. Aga nad siiski püüavad areneda või vähemalt klassi hoida. Kvaliteetne töö tundub selle kõrval iseenesestmõistetav. (Kuigi võib-olla mitte päris tavaline.)
Mina püüan ka areneda, kuigi teises valdkonnas, teadlikult ja igapäevaselt. See lihtsalt tundub mulle õige, annab elule keskenduse ja telje. Kasvõi annab põhjuse püsida käesolevas hetkes (toitu tehes mõtteid rändama lastes see lihtsalt ei maitse nii hästi).
Ja ikkagi see hinnetevärk mulle ei meeldi. See on liiga palju seotud teistele meeldimisega. Ma ütleks isegi, et see on lõks, kuhu eriti kergesti kukuvad just väikesed korralikud tüdrukud. Teatud määrani on hea, tasub tähele panna, mille eest viie saab ja sinnakanti oma vastus üles ehitada, aga tegelikult on olulised asjad mujal.
Ilmselt on lapse viite-ihalus seotud minu suhtumisega tema tegemistesse. Võib-olla ka temasse endasse (kas laps neil asjadel üldse vahet teebki, kuigi targad onud nii väidavad?).
Tasub namaste-suhtumist harjutada. Minu jaoks on arenemise koht hoopis selles. Aga hindeid mu püüdluste eest muidugi ei panda. Jumal tänatud!
TJT

Väljaspool kodu

2010-11-06T19:53:00.008+02:00

Üleeelmise postituse kommentaarides viitab Tatsutahime, et talle meeldis lapsena, et mõlemal ta vanemal oli töökoht ja nad olid selle läbi nagu huvitavamad inimesed ja elasid huvitavamat elu kui teiste laste kodused vanemad. Ma jäin selle üle järele mõtlema ja tunnustan, et täisväärtusliku elu juurde kuulub vaheldus. Ja et ma kahtlustan, et ma oleks üsna rahulolematu, kui ma peaksingi kogu aeg kodus olema, ainsaks sidemeks välismaailmaga arvuti või ajakirjandus.
Ma pole siin blogis enda koduvälistest asjadest tahtnud kirjutada. Aga ma olen neid enda heaoluks ikka väga oluliseks pidanud. Laste esimese eluaasta hoidsid hormoonid mind pidevalt kenasti laste ligi, väiksed poeskäigud ja kerged trennid välja arvatud. Alates esimese lapse aastaseks ja teise pooleteistaastaseks saamisest on mul pidevalt midagi hinge ja vaimu rikastavat käsil olnud. Lisaks veel trennid, et lihtsalt pingeid maandada ja end emotsionaalselt tasakaalustada. Ja ma olen siiralt tänulik, et need võimalused on olnud - ma olen selle läbi kindlasti ka koduste asjadega paremini toime tulnud.

Kahtlemata on praeguses Eestis raske leida osa-ajaga tööd (kui see võiks jääda suurusjärku 7-10 tundi nädalas, nagu oli minule jõukohane ja emotsionaalseks elusolemiseks vajalik laste väiksemas põlves), aga enda tuulutamiseks on palju muid võimalusi - nii hariduse kui ka heategevuse vallas. Igasugu rahvaülikoolid on just õhtusel ajal, mil ehk on kergem kedagi laste juurde leida.
Ja ma olen mõelnud, et kui mul neid praegusi tegevusi ei oleks, võib-olla ma kasvõi sordiks uuskasutuskeskuses asju või käiks koerte varjupaigas tööl (enamik minu ettevõtmisi on olnud tasustamata, aga lausa peale pole ka maksnud; mõne asja eest olen taskuraha ka saanud). Või -- sedamööda, kuidas lapsed kasvavad ja emal üha enam jõudu vabaneb -- oleks vast vinge, kui ma suudaks käia vanadekodus või vanglas. No see viimane on pigem unistuste (luulude? :-D) vallast, aga ma tõesti peaks endast väga vingeks tegijaks, kui ma söandaks selliseid asju ette võtta ja hakkama saaks. Ja sellised kohtumised puudutavad võimsalt.
Aga selge on see, et mille koduvälisega koduema ka ei tegeleks, kui see rõõmu toob, siis ikka kogu perele. Veelkord: tänan, tänan, tänan kõigi võimaluste ja kohtumiste eest!
TJT

Namaste*

2010-11-06T19:43:00.003+02:00

Tütreke toob ikka vahel pilte näidata. Et mis ma arvan. Kas mulle see pilt meeldib. Ja mina vastan stiilis, mille ma olen õppinud oma emalt ja mida ma olen omalt poolt täiendanud. Et meeldivad selle pildi putukad, see lepatriinu on väga kena (ja vastasin täpsemalt küsimusele, miks see mulle meeldib), kompositsioonis võiks seda ja seda teistmoodi teha. Päris vaimustuses olen vähestest piltidest, vahest ehk kümnendikust, ja selle räägin kindlasti täpsemalt lahti. No umbes nagu mingi laulusaate kohtunik, ainult leebem muidugi. Ja punkte lausa ka ei pane. Jumal hoidku selle eest.
Ja teda ajab mu vastus ahastusse. Tema ju ei analüüsi minu olekut ja käitumist. Vahel annab silmadega märku, et vihkab mind (näiteks siis, kui tema tahaks veel mängida, aga mina väidan, et hambapesu aeg on käes). Vahel ütleb lihtsalt midagi ilusat ja head või kallistab. Siis ma ei tee tavaliselt midagi temaga seotut. Ta lihtsalt märkab ja tunnustab parimat teises inimeses. Nagu india tark: namaste!
Ja mulle tundub, et vahest just see on õige suhtumine. Mulle meenub üks waldorfõpetaja, kelle jutust on mul jäänud mulje, et vaja on igas lapse pildis (ja muus töös?) leida midagi head. Ka sellises, kus nagu polegi midagi väga tunnustada. Hea õpetaja leiab alati midagi ja toob kõik selle välja. Õpetaja ja ilmselt ka vanema osa oleks last tõsta, et aidata tal kasvada. Ma ei pea siinkohal ju mingit mõõdutundetut ja seosetut ülistust silmas, vaid lihtsalt asjakohaste vooruste esiletõstmist.
Lõpuks paneb ikka elu asjad paika. Kuigi mu ema mu taieseid ei tunnustanud, peagu sugugi kohe (või kui, siis võrdles oma lemmikute, näiteks Peeter Mudisti omadega ja minu omad jäid alla), leidsid teised neis midagi ja Kunstiülikooli sisseastumiseksamitel läks mul päris hästi. Juba see, et eksamitele pääsesin, tähendab, et läks päris hästi, sest valdav enamik ju ei pääse – eksaminandid ei mahuks kuhugi lihtsalt ära. Ja sisse ma ikka ei saanud, ja polnud vajagi. Aga asjaomaste tunnustus tegi mulle ikka heameelt.
Nii et heast tagasisidest siis piisab? Ma saan ju heast kompositsioonist rääkida talle mõni teine kord mõne teise töö juures. Või tunnustatud autorite töödes. Laps vajab ema tunnustust, kas siis ka jäägitut poolehoidu? Seda enam, et ma ju ei taha, et tulemuseks oleks minu maitse järele tehtud pildid, ammugi muud ja olulisemad valikud (aga aidaku mul Jumal kanda neile valikuile antud hinnnagute raskust! :-D). Ma väga tahaks toetada terviklikkust neis uutes, alles vähe rikutud inimestes - kui see ainult nii lihtne oleks.
Minu vanemad, eriti isa on arvanud, et last on vaja utsitada enesekasvatusele, aidates tal enda töös vigu leida ja proovides järgmine kord paremini teha ning endale üha uusi ja keerukamaid ülesandeid püstitades – ja see on mulle õige tundunud, aga võib-olla pole nende kasutatud meetod parim? Ehk oleks mullegi abiks enda suhtes leebem olla? Ja ma olengi palju leebem kui nooremana, kui ma olin kõige suhtes päris kriitiline. Ja kindlasti vähem oma eluga rahul kui praegu.
Ma kahtlustan, et uus põlvkond on targem kui vana. Ja ma tahan ka areneda tänapäev ja selles asjas.

* India tarkade tervitus: tervitan kõrgeimat ja parimat sinus! Me ju võime suhtlemise kohta õppida rahvastelt, kes tihedamini koos elavad.
TJT

Motivatsioonist

2010-11-04T09:17:00.007+02:00

See eilne koduse ema arengu teema püsib ikka meeles - ju siis puudutas. Oma varasema tööinimese karjääri jooksul ei tundnud ma suuremat kirge ega pühendumist. Ma tegin küll enda arvates (tänini) olulisi asju, kuid mulle ei tundunud nii oluline, et mina neid asju teeks. Tööandja tuju või omaniku rahakoti pärast ei pinguta ju keegi ja kusagilt tuleb kvaliteetseks tööks vajalik motivatsioon leida. Keskendusin siis sellele, et hea, kui asjad oleks hästi tehtud ja toimiks ja ma saan selleks anda oma parima. Sest keegi vajab hästi toimivat asja ja ma olen ikka tahtnud tunda end osana ühiskonnast, vajaliku ja seotuna.
Aga kui ma ühest või teisest töökohast lahkusin või miskit lihtsalt lõppes, ei tundnud ma suurt midagi. Ükskõik, kes neid töid teeb. Mina valisin lihtsalt selle, mis endale kõige paremini sobis ja jätsin teised selja taha.
Lastega on kõik täiesti teisiti. Kui mina ei tee, siis ei teegi võib-olla mitte keegi mitte kunagi. Ja parim aeg on praegu. Nende vajaduste eest hoolitsemisega saadavat rahulolu ei saa millegiga võrrelda – lapsukesed kenasti koos toimetamas on ju idülliline pilt.
Ja kui mina oma piiratusi ei võida, lähevad need lastele edasi ja siis peavad nemad selle all kannatama nagu mina praegu kannatan oma piiratuse all. Ja täna käest lastud võimalused ei tule kunagi tagasi. See motiveerib mind palju enam kui kõik need pooltehislikud motivatsioonid, millega ma end tööelus liikvel, ergas ja kvaliteetne püüdsin hoida (ma võrdleks neid pigem vanglas kätekõverduste sooritamisega - hinge elushoidmiseks vajalik, aga muidu mõttetu).
Ja ma tunnen, et ma olen nende aastatega ka sisemiselt palju muutunud. Ma ise tunnen end sisukama ja terviklikumana. Õnnelikumana nagunii. Kui konkreetsem olla, siis suur osa siin blogis kirjeldatud probleemidest on järgnevate päevade jooksul lahenenud või vähemalt leevenenud, jättes ka nähtamatuid kingitusi maha. Ma enam ei ärritu laste probleemide peale nagu varem. Lapsed saavad pärast võimuvõitluse perioodi jälle kenasti koos oldud - väikesed eriarvamused viitavad ju ainult sellele, et üldse on midagi arvatud.
TJT

Ema arengutee

2010-11-03T10:03:00.005+02:00

Ühes tuttavas väikeste lastega peres arvab pereisa, et seni kodune pereema peaks tööle minema, sest muidu tema isiklik areng jääbki seisma. Mitu aastat lastega kodus olemist olevatki talle juba halvasti mõjunud.
Eks sedasorti mõtteavaldustel ole alati tagamaid, millest kõrvalised inimesed ei tea. Ma saan täiesti aru, et praeguses majandusolukorras on mehele suur pinge ja pingutus üksi tagada pere materiaalsete vajaduste rahuldamine ja et võib-olla on ka liig seda eeldada. Meil ju kurdetakse, et kivistunud ootused meeste ja naiste rollidele panevad arengud seisma ja peaks olema enam tänapäevasemaid mitmekülgsemaid jne lähenemisi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et ka koduse ema rollis on piisavalt võimalust areneneda – kui selleks soovi ja tahet on.
Minu meelest on siin väga palju, millele keskenduda.

Näiteks toit. Me kõik teame, et toit võiks olla mitmekülgne ja tervislik, aga just seda lapsukesed sageli ei taha. Kui palju te teate lapsi, kes rõõmustavad köögiviljatoitude üle? Teha nii imemaitsvat tervislikku toitu, et isegi lapsed söövad, selle omandamine nõuab tükk harjutamist. Pealegi – minu meelest on lihtne teha endale sobivat toitu, aga mida vajab mu laps? Tema on teine inimene oma seedesüsteemi ja kasvuvajadustega. Lapsed ei taha juba loomu poolest sama toitu, mis täiskasvanud. Kuidas mõistliku töökuluga kõigile sobiv lahendus leida? Rääkimata sellest, et mõni laps on allergiline või kannatab käitumis- või seedehäirete all ja nendel on veel täiesti omad spetsiifilised toiduvajadused, millega enda kurssiviimine on tõsine uurimustöö.

Paljud inimesed annavad teistele hinnanguid välimuse järgi. „Õige ema“ laps on alati puhas ja kena, see näitab, et ema on usin ja korralik inimene, kes oskab oma lapsi kasvatada. Niisiis tuleb näha ise välja puhas ja hoolitsetud ja hoida last sellisena. Jah, on emasid, kes keelavad lastel ka talvekombinesoonis põlvili lumel olla (kuigi uus või hästihoitud kombe ei lähe ka tundidepikkuse lumes püherdamisega läbimärjaks), sest riiided saavad mustaks. Sest neid lihtsalt ei viitsi pesumasinasse ja pärast kuivama panna, aga viks ja viisakas on vaja välja näha. Kust läheb piir mõistliku meeldimistarbe ja mõistliku töökulu vahel? Ja mis on selle juures lapse vajadused?

Või arenguprobleemid, sealhulgas haigused on elu paratamatu osa. Lihtne ja mugav on toppida laps antibiootikuid täis, aga kes ise neid kunagi on proovinud (mina olen), see vist teist korda ei taha. Ja lapsele ammugi mitte. Kõiksugu muu haigustega toimetulek on aga üsna jõumahukas. Nagu on väga peen kunst ka haiguste ennetamine ja probleemide lahendamine siis, kui need pole veel väga suureks läinud. Karastamist ja lapsele liikumisvõimaluste pakkumist peavad paljud suureks ettevõtmiseks – lihtsam on lasta asjadel minna, nagu nad lähevad ja ravida pärast haigusi.

Kindlasti on heas kodus ka inimeste vahel head suhted. Aga me ei ela ju muinasjutus oma printsidega (tegelikult sellest, mis pärast pulmi saab, muinasjutud pikemalt ei pajatagi). Sureliku inimesega hästi toimivaid lähisuhteid kusagilt osta ei saa, vastastikku rikastavates suhetes olemine on taaskord peen käsitöö, mille oskusi tuleb sageli suhtesse astudes alles omandama hakata (kui paljudel meist on selliseid lähisuhteid olnud oma lapsepõlves?).
Lapsed annavad alati ka võimalust arendada endas kannatlikkust, empaatiat, tingimusteta armastuse võimet, ausust, aga ka enda sisemist korda, juhivõimeid ja paljut muud. Ma arvan, et igale emale leidub sobivaid arenguvõimalusi pakkuv laps, kes aitab tal areneda just selles, mis vaja. Ja seda enesearengu tööd saab teha sageli ka ilma igasuguse välise motivatsioonita. Kui kõik need asjad on korras, siis ei pane teised inimesed seda sageli tähelegi, silma torkab ainult see, mis häirib.

Ja kõige selle pingutuse juures püsida voolamises, või vastupidi, teha seda kõike ilma pingutuseta, loomulikult, õiges meeleolus ja lõõgastunud olekus ei ole kerge kellelegi. Mina ausalt öelda ei teagi inimest, kellest ma kahtlustaks, et ta kõigega kuldselt toime tuleb. Ja kui palju on ideaalseid inimesi tööelus? Minu meelest saab inimene areneda igal pool ja saab arenemata läbi ka igal pool, kodune elu selleks küll mingeid piire ei sea.
TJT

Emapiimaga

2010-10-24T19:37:00.008+03:00

Mõni tubli noor ema kasutab imetamise aega raamatute lugemiseks. Ühele meeldib ilukirjandus, teine kasutab muust tegevusest vaba aega oma magistritööks. Titaemal on ju nii vähe aega iseenda jaoks. Imetamise ajal kõrvaliste asjadega tegelemine ei tundu mulle aga mõttekas lapse arengu seisukohast.
Kui meie esimene laps oli väike, keeldus ta rinda võtmast, kui ma üritasin lugeda. Küsisin targemalt inimeselt järele, mida teha. Sain nõu keskenduda imetamise ajal ainult imetamisele. Vaadata aknast välja või mediteerida on üsna hea, aga lapsele mõelda ja parimaid tundeid tunda veel parem. Imetamine on ainukordne võimalus ümbritseda ja täita oma last parimate mõtete ja tunnetega, mis elus leida. Tilluke laps on nagu käsn, võttes infot kõigest, mis tema ümber, ja nii ka toitub kogu oma olemusega - jäägitult.
Parematel päevadel meeldis mulle keskenduda suurele valgusele ja kujutleda, et see voolab läbi minu ja piima lapsesse. Ja tunnetada ja kogeda seda valgust. Seda valguse vahendamist mul meeldib kujutleda ja kogeda muudes olukordades ka. Midagi sellist, mille nimel tasub elada - minu meelest. Ja see mälestus aitab läbi teiste, paratamatult kehvemate päevade ka.
Steineri järgi peaks last rinnaga toitma 9 kuud, minu arusaamise järgi just selle pärast, et ema tunde- ja mõtteelu puudused ei pääseks last liiga sügavalt mõjutama. Kõik, mida laps esimesel kuuel eluaastal kogeb, läheb hilisemate uurimuste järgi tema alateadvusse ja hakkab sealtkaudu inimese elu valitsema. Neid aegunud elu ja edasiminekut mittetoetavaid mustreid on pärast sealt vaevaline muutma minna.
Rinnapiim koosneb peamiselt veest ja veel on imeline võime kõike salvestada. Meie tunded ja mõtted lähevad seega sinna nagunii, parem siis olla juba teadlik ja teadvel, mida me oma laste toidu sisse paneme. Toidame tema keha kõige parimaga ja ühtlasi tema vaimu ja sisemist olemust valgusolendina.
Ega siis asjata öelda mõne inimese kohta, et ta on midagi juba rinnapiimaga teada saanud või kogenud.
Sarnasel teemal: koostegemisest ja toidukeetmisest.
TJT

Lasteraamatud

2010-10-22T20:04:00.009+03:00

Lõpuks ometi on meie nooremal lapsel ka jutuisu kätte jõudnud. Ma juba vahepeal mõtlesin, et äkki mõni inimene kohe tõesti ei tahagi raamatuid. Aga see võttis lihtsalt aega ja - nagu õegi puhul - peab õige raamat olema. Meie poja lemmikud on Eno Raua "Pliiatsilugu" ja "Väike autoraamat". Ja mulle meeldivad need mõlemad ka. Sisukad, heas sõnastuses, arusaadava looga ja lapsele mõistetavast (pehmest, hoolivast, turvalisest ning fantaasiarikkast) maailmast. Neid raamatuid teaks mälurikkam lapsevanem juba peast, igatahes ei tohi neid ette lugedes ühegi sõnaga eksida. Ja õnneks on ka sõnastus selline, et ma ei tunne vajadust seda ümberjutustamisega lapsele suupärasemaks teha. Haruldane küll paraku.
Autod on meil nagunii isikustatud olendid, kellega perekonda ja kodu mängitakse. "Väike autoraamat" sobib just neid lugusid täiendama.
Meil on "Väikesest autoraamatust" kasutada 1974. aastal välja antud Rein Tammiku piltidega trükis ja seal on ägedad vanaaegsed autod.
Neil päevil käisime raamatukogus ja poeg valis Heli Illipe-Sootaki "Kiisu raamatu" ja Meelike Saarna "Ärakadunud uni". Esimesel neist on Katrin Ehrlichi pildid, mis mulle meeldisid. Teise raamatu kujundus tundub küll veidi saamatu, groteskne ja hirmus kirju nagu see tükib minu silmale praeguste lasteraamatute tüüpiline häda olema. ("Pille-Riini" uustrükk tegi lausa kurvaks kohe - keda selliste piltidega küll meelitada loodetakse, pealegi kui vanad ja armsad illustratsioonid on ometi ka olemas. Ei tahaks lapsele sellist kätte andagi. Lapsi ei pea ju karistama kunstniku kõhuvaluga. Ja uuemal ajal on ka täitsa andekaid lasteraamatute kunstnikke olemas.)
Mõlemad laenutatud raamatud meeldivad lastele ka. Lihtsad, kodused ja arusaadavad ja mitte liiga nagu päris. Ometi kord ka uuema aja raamatuid, mis vanade klassikutega mõõtu võtavad. Ja midagi, mis meie noorema ka kuulama meelitab.
TJT

Mõtisklusi matemaatika ja geograafia vallast

2010-10-19T14:23:00.000+03:00

Valik tänaseid pärleid.

- Tead, mis arv on kõige keskmine?
- No?
- Must miljon, sest must miljon on kõige suurem arv ja lõpmatus on temast suurem. Lõpmatuses on lõpmatu arv musti miljoneid.
* * *
Tellime kingid jõuluvana käest, siis me ei pea nii palju raha kulutama.
* * *
- Kas mõni maa on meie peal ka? Aga meie all?
- Vist mitte.
- Aga need, kes kõnnivad pea alaspidi, kas need on meie peal või all? Vist all. Aga meie oleme ka vahel pea alaspidi... siis, kui me ripume. Ja siis, kui maakera on tagurpidi. Sest maakera käib ringi-ringi.
TJT

Laste aeg

2010-10-18T12:42:00.006+03:00

Käisin kunagi Abakhani kangapoes ja ostsin tütrele peotäie väikseid lapikesi õmblustöödeks. Abakhanist saab 10-35kroonise kilohinnaga väikseid tükke, mis sobivad nukuriieteks vms. Nüüd on meil siis õmblusõhtud. Laps õmbles vennale ka ilusa koti, kaunistuseks vatitikandis auto. Ise mõtlesid välja, mina natuke aitasin. Ja siis õmbles poeg ise ka endale koti. Sellised sügisõhtud mulle täitsa meeldivad. Pehmelt öeldes.
Või kui nad voolivad loomakesi ja mängivad nendega. Kangastest saab ka puid-põõsaid ja lillepeenraid kujundada. Või suurematest tükkidest maju ehitada. Kui nad kahekesi mängivad, siis ideedest puudust ei tule. Pigem on vahel mõni mõte ülearu. Jagub mullegi. Küllaga.
Miskipärast tuli meelde, et üsna meiega sarnaselt elavas peres jäi tütar 12aastaselt väga sõbrutuks. Tore hakkaja tüdruk, nii palju, kui mina tean. Neli paremat sõbrannat kadusid äkki internetti, kes Jaapani multikaid vaatama, kes niisama kolama ja lobisema. Ja sel tüdrukul polnudki äkki enam kellegiga olla ja mõtteid vahetada või mida need 12aastased teevadki? Tükk aega hiljem ikka leidis kellegi sõbraks.
Mis pani mõtlema, et kuidas meil sellega läheb. Kui me jätkuvalt ei luba lapsi arvutisse tolknema ja soosime pidevalt muid tegevusi, siis kas neil ikka sõpru ja mõistlikku tegevust jagub? Praegu on sellega küll muretu, meil kodus käivad sõbrannad mängivad selliseid ilusaid mänge, aga mõnel pool külas käies vaadatakse ka ainult televiisorit.
Ega siin võib-olla teha olegi midagi. Ühel hetkel tuleb vist leppida, et enam lapse keskkonda mõjutada ei õnnestu. Aga kuni võimalik, tahaks. Ma tahaks vist neile mingit klubi, kus neil on koos tore ja sisukad eakohased loovad tegevused. Erinevad tegevused. Asjalike täiskasvanute juhendus ja tugi. Kord maalimised-voolimised, kord mingid mängud. Liikumisvõimalus. Võimalus koos lugeda ja loetu üle aru pidada. Muusika? Loodus? Ja eelkõige sõprade selts. Nagu see teises kümnes olevatel inimestel on eakohaselt vajalik.
No parim sellest, mis me elus praegu niigi on, vaheldusrikkust, rõõmu ja põnevust. Sest rubiconi eas nad hakkavad otsima seda kõike ju kodust väljast. Aga seal on teadupärast igasugu koledusi ka.
Miks mulle küll tundub, et paljud trennid muutuvad peagi tervistkahjustavaks (sest vaja on tulemusi – juba 10aastastel), muusikakool võib muutuda tüütuks, kui seal tuleb neli muusikatundi nädalas (kaks teooriat, kaks praktilist harjutust). Ja kõik huviringid tunduvad kirjelduse põhjal kuidagi ühekülgsed. Pealegi on tegemise kõrval sama tähtis asi lihtsalt olemine, aga neis huviringides käiakse alati midagi tegemas. Kas teismelistel on sisukaid olemise kohti ka?
No sedasorti ulmasid on mul korduvalt varemgi peal käinud (ja siin ka, kui mainida neid väheseid, mis siia kirja on saanud), ei midagi uut siin päikese all.

Hiljem lisatud. Noorte tegevuse keskus on ka olemas: SINAnoored.
TJT

Salutogeneesist ja lastesaatest

2010-10-16T07:01:00.012+03:00

Postimehe veergutel on sel nädalal arutatud, kas ja kuivõrd peaks riigitelevisioon lapsi hirmutama. Õpetajast viieaastase lapse ema arvas, et pigem mitte, "Saame kokku Tomi juures" stsenaariumi kirjutaja Wimberg, et parasjagu hirmutamist kuulub elu juurde ja kui lapsevanem seda ei oska või ei taha teha, tuleb hirmutamise töö ära teha kasvõi riigitelevisioonil.
See vaidlus ajendas mind tegema siia postitust salutogeneesi teemal. Salutogenees ehk tervise loomine on waldorfpedagoogika lähtekohti, see on sotsioloogia haru, mis otsib põhjusi, miks mõned inimesed on tervemad ja tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised.
Salutogeneesi rajaja on Ameerika-Iisraeli päritolu sotsioloog Aaron Antonovsky (1923-1994), kes arendas edasi Abraham Maslow’ vajaduste teooriat, otsides põhjusi, miks mõned inimesed tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised. Mis on pikaealise, terve ja õnneliku elu saladus?
Tervist soodustavad välised faktorid puudutavad ühiskonna väärtusorientatsioone ja ühiskonna üldist tervist. Sisemistest faktoritest on kesksel kohal koherentsus ja resilentsus. Resilentsus märgib sisemist erksust ja vastupanuvõimet. Koherentsustunde aluseks on mõistetavus, rakendatavus ja mõttekus. Tugeva koherentsustundega inimene saab aru, mis ta ümber toimub, tal on usk sellesse, et ta leiab ümbruselt piisavalt tuge, et oma plaanid ellu viia ning ta tunneb, et tema tegevus on mõttekas. Inimene on enesekindel, ei lase end kergesti rööpast välja viia ja seisab kindlalt maa peal. See on tervendavate protsesside alus ja sisu.

Koherentsustunne on seotud ka eluülesandega ning eelkõige tähendab see võimelisust toimida oma südame sunnil. Koherentsustunne on arendatav kogu elu jooksul, varastel aastatel on oluline mõju inimese tervisele. Koherentsustunde kujunemisel on tähtis koht usaldusel.
Lapse eneseusaldust toetab, kui täiskasvanu tunnustab tema tugevaid külgi. Väikelapsele on oluline, et tema vajadusi märgataks ja need saaksid armastavas keskkonnas rahuldatud.

Kuidas siis lapsele mõttekuse kogemust pakkuda? Lasteaiaealisele (ja veidi vanemale) pole loengupidamine sisukas õpetusviis. Selles eas on oluline pakkuda mõtestatud tegevust. Ühine söögitegemine ja ühine koristamine annavad tervise aluseks oleva mõttekuse kogemuse. Väike laps jälgib kõiki ümbritsevaid ja jäljendab, tema õpib ise tegemise kaudu maailma mõistma ja enne hammaste vahetust on see piisav õpetus.
Kahtlemata võiks see kogemus olla mitmekülgne, sisaldades peale tavaliste kodutööde ka kunstilisi tegevusi, muinaslugude vestmisi ja taasesitamisi näidendi vormis, liikumist ja muud.
Lapse tervise kujunemisel on oluline saada väärtuslikke meelteelamusi. Steineri järgi on inimesel 12 meelt ja nende arenguks on hea, kui laps on eelkõige looduslikus keskkonnas, kogeb loodus- ja looduslike asjade loomuliku oleku kaudu ka iseennast.
Tervise arenguks on väga oluline ka last ümbritsevate täiskasvanute hingesoojus. Armastav lugupidamine ja toetus aitavad luua terviseks vajalikku enesekindlust.

Ma arvan, et kasvatusele orienteeritud lapsevanemad lähtuvad intuitiivselt nendest põhimõtetest (mina ka varem neid asju nii üksipulgi ei teadnud) ja jagavad lapsele kogemusi just parasjagu ja jupphaaval. Ma pole kõnealust lastesaadet ise näinud, aga tundub, et selle meeleolu ei toetanud nooremaid lapsi, vanematele lastele võinuks ka huvi pakkuda, iseasi, kas see on teema, millega laps üldse peab kokku puutuma.
Mina pole siiamaale näiteks joomarlusega kuigivõrd kokku puutunud. Vanuses 15-24 aastat olen eemalt näinud, aga ei arva, et selle kogemuse puudumine teeks mind eluvõõraks. Mina elan lihtsalt teistsugust elu ja olen sellega väga tuttav. Meie kaheksane laps teab, et õlu on üks jook, aga et see purju teeb, ei tulnud talle pähe. Sest tema pole oma elus sellist asja nagu purjusolek näinud. Ja miks peakski?

Wimbergi vastulausest loen välja, et tema mõtles seda saadet kirjutades pigem vanemale seltskonnale. Kahtlemata ongi raske pakkuda ühes saates eakohast nii viie- kui 14aastasele ja üks neist peab kannatama. Ja kahtlemata huvitab teismelisi kõik keelatu, sealhulgas alkohol. Ja tundmatu, nagu vaimude väljakutsumine. Aga ma olen ka seda meelt, et selliseid asju ei pea riigitelevisiooni lastesaates tutvustama. See ei toeta lapse terviklikku arengut, ei seostu eluülesandega, ei paku mõttekat ajatäidet ega ole sobiv jäljendamiseks. Vaimumaailmaga suhtlemine iseenesest on hea ja vajalik, ma arvan, et me suhtleme alateadlikult nähtamatu maailmaga pidevalt, aga taldrikukeerutamine pole selleks sobiv meetod.

Waldorfpedagoogika keskseks eesmärgiks on kasvatada üles harmooniline, tugev ja terve isiksus ning seepärast on lapse kasvukeskkond oluline. Mõttekust, jäljendamisväärsust ja hingesoojust!
Selle sissekande alusena on kasutatud sõprade loengukonspekte kevadel Tartu Ülikoolis Saksa waldorfpedagoogi Peter Langi peetud loengust, sarnasel teemal on Keila erakoolis Läte kõnelenud ka Põlva waldorfkooli õpetaja Külli Volmer. Tänan!
TJT (alias Tädirutt)

Lastelaulud

2010-10-13T16:57:00.007+03:00

Jõuludeks ja sünnipäevadeks olen viimasel ajal lastele kinkinud lastemuusika CD-sid. Suurem töö on leida muusiakapoodidest nii head muusikat, et seda ise ka pärast kümneid kordi kuulata tahaks. Või sadu? Aga vähemalt on asjaks läinud kingitus.
Eelimise aasta saak oli Piret Ripsi „Midagi head” – seal on palju laule Leelo Tungla sõnadele, näiteks minu lemmikuid lastelaule „Maasikamuusika”. Mõned Piret Ripsi lood olid laulupeol ka. Esitavad Eesti Raadio laululapsed, nii et kvaliteet on parim võimalik. Selle plaadi ma kinkisin tütrele. Ilusad ja mitte liiga lihtsad lastepärased lood, siiamaale pole ise ära tüdinud. Talle just parajad laulma õppida. Ainus jama, et plaadiümbrisel on kiri „sõnu vaata internetist”. No et tuli viimasel hetkel pähe hakata paberit kokku hoidma?
[Kas ma pean lisama hoiatuse, et plaadi nimiloos, 16. „Maarja laulus” on nimi Jeesus? Ma ei taha siin mingit propagandat teha, lihtsalt tutvustan asju, mis mulle on meeldinud.]
Pojale kinkisin Rein Rannapi ja Ott Arderi „Maasikad”. Seda on meil rohkemgi kuulatud kui eelmist. Ilmselt seetõttu, et poeg on olnud aktiivsem muusikakuulaja. Mitmekesise viisistuse ja esituse ning lihtsamate sõnadega lühikesed, vallatud laulud. Mind on natuke ära tüüdanud, aga saan ikka hakkama. Algab südamliku „Pisikese puuga”. Esitajaks samuti Eesti Raadio laululapsed, Jassi Zahharov, Iiris Vesik jt.

Mulle nt Venno Loosaare lastelaulude plaat („Minul on”) ei meeldinud; kuulasin poes, ei ostnud. Eesti noored popstaarid laulavad seal lastelaule seksuaalses-sensuaalses võtmes. Minu meelest selline lähenemine algklassiealistele ei sobi (Steineri arvates peaks laps hilise puberteedini tegelema maailma tundmaõppimisega ja huvi seksi vastu viitab sellele, et midagi on valesti). Noortel staarihakatistel on täiesti teised ambitsioonid kui need, mida mina lastelaulu ettekandelt ootan. Mulle meeldiks kuulda hingesoojust, lihtsat vigurdamata musikaalsust ja üldist kvaliteeti.

Ja palve ka. Kes teab häid lastele suunatud muusika CD-sid – olen info eest tänulik. Pole sel hooajal veel poodlema jõudnud. (Ja väga ei kisu ka, aga tuleb minna, kingivarumise hooaeg on alanud.) Aitäh!

Laste CD-dest veel siin ja siin.
TJT

ÜKT

2010-10-12T11:58:00.008+03:00

Lapsel oli kodutööks oma kooli kohta lugusid koguda. Sellest oli juba mitu nädalat varem teada antud ja mina, kes ma olen sama kooli lõpetanud, pingutasin, et midagi sobivat meenutada.
Ma arvan, et laste maailm peaks olema pigem hea ja ilus ning neile suunatud lood hoidma väärtusi. Eriti oluline, et nad saaks oma kooli heaks kohaks pidada. Mu isa õpetas kunagi, et tuleb valida töö, mida armastad, sest tööl veedad sa pärast suurema osa oma elust ja parem, kui seal oleks tore. Tundub mõttekas siiani. Nii ma siis pingutasin mingit sobivat lugu otsida ja mu sama kooli lõpetanud õde niisamuti. Leidsimegi midagi, kuigi väga kerge see ei olnud.

Küsisin siis koolivennalt isalt ka. Temalt saime kohe õige mitu õige head lugu. Ja ühtlasi avanes mulle ka selle kodutöö mõte laiemalt. Üks mu isa lugusid oli ühiskondlikult kasuliku töö tegemisest. Vanasti oli ju kõigil kohustus teha mingit üldkasulikku tööd nooremates klassides kahe, hiljem kolme tunni eest nädalas. Ja minu isa ajal oli see veel täitsa sisukas, lapsed otsisid endale ise tööd kooli raamatukogus uusi raamatuid tembeldades, talvel liuvälja rookides ja muidugi vanapaberit ära viies.
Minu ajal hakkas ÜKT juba paberlikumaks minema – või sellised on minu mälestused, kes ma olin mures, kuidas need vajalikud tunnid täis saada ning harjutasin kohati tundide kombineerimist. Aga nõrgalt mulle ikka jõudis kohale, mis tunne ja tähtsus võib olla teiste teenimises. Ma olin näiteks uhke enda palistatud kardinate pärast.
Kooliaias töötamine oli samas minu ajaks juba alla käinud, ükski täiskasvanu selle juhendamist tõsiselt ei võtnud ja nii lapsed järel. Varsti kadus ka kooliaed koos suvise kooliaiatööga. Samas kadus sellega ka suur osa väärtuskasvatusest, mis oligi selleks ajaks juba kõvasti alla käinud.
Praegu on selle viimasega vist veel nõrgemad lood. Kui mõni kool korraldab heategevusliku koogimüümise, siis on sellega juba meedia tähelepanu loota. Samas oleks põhikooliaeg paras aeg sedasorti tegevustega tutvumiseks ja alustamiseks. Lastel on ju meeletult palju energiat, mis parema kanali puudusel läheb lollusi tegema. Aga neil on vaja täiskasvanud juhendajat ja kust neid praegusel ajal võtta? Õpetajad on niigi ülekoormatud.

Neil päevil oli ka Postimehes üks lugejakiri, mis pakkus, et ülikoolides võiks olla heateo kursus. Et kuigi mõni kombineeriks oma töötunnid kuidagi täis, teeks osa inimesi kindlasti ka midagi kasulikku ja head. Ma olen sellega täiesti päri. Ma arvan, et inimene tunneb end õnnelikuma ja täisväärtuslikuma ühiskonna liikmena, kui ta mingi osa oma energiast ja ajast pühendab mingite heade asjade tegemisele – ja kuna valdkondi ja võimalusi selleks on lõputult, saaks nii ka Eesti palju paremaks kohaks.

Kuidagi peaks selle tänapäeva lasteni ka viima. Aga vat mina ei julge küll pakkuda, et ÜKT tuleks taastada. Praeguses ühiskonnas laialt levinud mentaliteedi pealt tabaks seda vähemalt ideelises plaanis läbikukkumine.
Või äkki ma eksin? Äkki see, mida me arvame end Eesti ühiskonnast teadvat, on ainult kiunuva meedia äpardunud sünnitis? Äkki me tegelikult oleme toredad, ausad, hoolivad, koostööaltid ja head (ja meedia räägib põhiliselt sellest, mis toimub mõnel ruutkilomeetril Tallinna kesklinnas)? Eks teod näita, kes me tegelikult oleme.

Hiljem lisatud. Keegi saatis mulle täna selle video. Teemaks siis tee Sulle tehtud heategu kolmele inimesele edasi.
Veel hiljem. Ritsiku blogis oli selline idee: (sünnipäevapeo asemel teha väikseid heategusid). Ma usun, et see toimib. Väga hea on olla, kui selliseid asju teha, pigem küll paar tükki nädalas kui 38 ühel päeval oleks minu eelistus. Ja koos lastega.

Tükk aega hiljem. SINA-noored on algatus, mis tegeleb 13-19-aastaste noorte sotsiaalse ettevõtlusega.
TJT

Tasakaal

2010-10-11T12:13:00.002+03:00

Käisime eile ühe lapse sünnipäeval. Sünnipäevalapse vanaema pakkus end appi laste järele vaatama, et vanemad saaks mõnusasti söögitoas omavahel juttu puhuda. Vau!
Ajasingi siis juttu ja vaatasin, kuidas tubli vanaema tõi aeg-ajalt ukse vahelt mõne lapse, kes tahtis süüa. Aga kurvastavaid, vanemaid igatsevaid ega haiget saanud lapsi ma tähele ei pannud.
Lapsed liikusid ringi suurte autodega, lasid liugu ja hüppasid batuudil ning kõik see toimus mõnusas rahulikus ja toimekas meeleolus. Meie väike leidis endale suure mängukaaslase, et lauajalgpalli mängida ja nad mõlemad paistsid rahul olevat (meiekas on tubli kaotaja, kes oskab oma ühest-kahest väravast siirast tõõmu tunda ega morjendu teise poole edust). Tõeline paradiis.

Vaatasin, kuidas see imeline vanaema sellega toime tuli, kohe huviga, ausalt. Ruumis liikus ringi vast paarkümmend last aastasest varase teismeeani. Kõigel oli kogu aeg silm peal. Ja millise hääletooniga ta rääkis! Eluaeg õpetajana töötanud inimene ei pahandanud kordagi kellegi peale, teadis paar tundi hiljem paljude laste nimesid ja jagas minuga oma teraseid tähelepanekuid. Ja õpetas mind kilusid soolama, need olid ka võrratud.
Asja trikk oli siis selles, et inimene ise oli tasakaalus, armastas lapsi ning kiirgas välja soojust ja turvatunnet. Jutu sees tuli välja, et ta on maalt pärit, üsna väiksest kohast. Maal kasvanud inimesed äkki ongi kuidagi tasakaalukamad, kui nad pole varases eas liigset stressi kogenud?
Ma olen alati rõõmus ja tänulik, kui selliseid inimesi kohtan. Sätin ligi ja loodan, et ehk hakkab endale ka midagi külge.
Rahu, rõõmu ja tasakaalu!
TJT

Võimuvõitlus

2010-10-11T01:28:00.007+03:00

Kui mul nüüd on taaskord olnud võimalust elu üle järele mõelda, saan aru, et minu emaõnne alustalasid on võimalus olla mõlema lapsega koos ühekaupa. Poeg on osa päevi lasteaiast kodus ja tütrega olemiseks võtan neid aegu, mil poeg on lasteaias. Siis nad on täiesti imelised lapsed (nagu kõik teisedki lapsed muidugi, lihtsalt need kaks on mulle lähedasemad). Mul on väga vähe võimalust olnud võrreldavas läheduses inimsuhteid kogeda ja ikkagi on need kaks erilised. Võib-olla selle tähelepanu pärast, mida mina neisse suhetesse olen panustanud, võib-olla on siin mõni konks veel.
Aga kõik see ilu muutub, kui need kaks kokku saavad. Ma ei söanda pakkudagi, mitu korda nad sel nädalavahetusel on tülitsenud. Pühapäeval alustasid igatahes kohe ärgates, enne kaheksat. Ja kui keegi vahele ei lähe, hakkavad kasvõi peksma üksteist, kuni keegi nutab jne.
Pole vist vaja öeldagi, et see ajab mind hirmsasti närvi. Ja et nii nõmedad põhjused ajavad neid tülli. Näiteks häirivad tütart poja utoopiad – minu meelest on need armsad nagu väikeste laste lood ikka. Aga tütar peab minema midagi tõestama (et ei olevat nii), siis nad natuke aega vaidlevad, siis kisavad ja... Poeg jälle ei talu oma häiritud tundliku õe „negatiivseid“ suhtumisi, mida ta küll justkui välja ei näita, aga väike laps ju tunneb kõik ära. Lisaks veel tülid asjade jagamise pärast – vahel ei suudeta jagada isegi kaht samasugust õhupalli. No tule taevas appi!

Uurisin siis targemate käest, et mida jama. Ja võtan omaks vastuse, et eri soost lapsed väljendavad mees-nais- või isa-emaliini pingeid. Või ka pingeid minu mees- ja naispoole vahel. Et kui ma tahan kõigist neist jamadest lahti saada, tuleb mul läbi töötada kogu see jamamajandus, mis oli minu emaliinis ja minu isaliinis, kuni vabanen kõigist pingetest, mille jätk ja edasiarendus võiks olla minu partnerlussuhtes. Tundub täiesti loogiline, aga mitte just väike suutäis, seda mees- ja naisollust on ju igal pool nii palju. Pingeid kahjuks ka.
Mu vanavanemad elasid enamasti üsna vanaks, varem lahkunud vanaisast on järel mälestused, nii et mul on nende suhetest ja suhtumistest üsna palju ettekujutust. Oli ikka pingeid, mäletan (aga lausa füüsilist vägivalda mitte) ja näen neid tülikaid jooni nii endas kui oma lastes. Pealegi pöörasid mu ema ja emaema mu tähelepanu mõnelegi suhteaspektile. Et teaksin ise targem olla ja tarku valikuid teha. Vähemalt on mul nende juhtnöörid, kui just tarkust mitte. (Mulle tundub targema valikuna muuta enda sisemaailmas tülikaid asju, et need tülikad asjad ei leiaks mu välismaailmas tülikaid kajastusi, seda olen ikka teistelt õppinud.)

Mu isa lubas endale vihastamist. Siiamaale lubab. Vihastab ära ja kombes sellega. Mul oli temaga lihtsam ja lähedasem asju ajada kui emaga, kes surus viha alla. Ja seda olukorras, kus mina olin aastaid täiesti kohutav laps. Ma üldse ei pea palju pingutama, et inimesi häirida või endast välja viia, see juhtub vahel iseenesest ja täiesti tahtmatult. Ema ma ärritasin süsteemselt ja sihiteadlikult (teadmata-teadvustamata küll, milleks). Ja ta arvab vist siiamaale, et viha väljendamine ei viivat kuhugi. Mõneti ma olen temaga nõus, aga ainult mõneti.
Ja mõneti ma vist ise ka surun, olgu siis ema eeskujul või miks, viha endas alla, mida siis mu lapsed väljendavad? Või on see kuidagi keerulisem. Jah. Kõik on alati keerulisem kui viitsiks jutus jutustada ja kirjas kirjutada. Kusjuures ma ei tunnegi end kuigi vihase inimesena praegusel eluperioodil.
Kui muud mitte, siis taaskord võimalus tänada huvitava mõistatuse eest.

Hiljem lisatud. Pärast leppisime tütrega kokku, et ta paneb omale sildi seinale, mis aitaks meeles hoida, et kõigil on õigus oma arvamusele. Ja ma nägin, et tal tuli see tõesti ka meelde. Olin ütlemata tänulik. Ja kuigi see silt mulle palju silma ei jää, võtsin ma endale seda kui meeldetuletust, et ka mu mehel on õigus puudustele, raskustele ja enda viisile oma arenguülesandeid lahendada.
TJT

Virisejad ja tegijad

2010-10-05T09:18:00.005+03:00

Mõnikord mõni asi häirib mind. Nt see, kui palju on virisemist. Kui keegi hakkab midagi tegema, on tal varsti kallal punt virisejaid, kes ütlevad, et ei, mitte seda, ei, mitte nii. Valavad oma virisemisega endast negatiivsust välja ja kui tegijad küllalt osavad pole, siis nemad oma virisemisega üle. Mul on vahel tegijatest päris kahju kohe. Mis ei tähenda, et ma ei arvaks, et asju peaks läbi rääkima, või tahaksin õigustada teerullimeetodit, millega Eestis vahel asju aetakse. Aga ma vist natuke saan sellest teerullist aru. Kõiki virinaid kuulama jäädes ei saaks iialgi midagi tehtud.
Vähemalt koduelus küll. Kui laps midagi kaebleb ja viriseb, siis ma püüan aidata tal aru saada, mis on tema selle hetke vajadus, ning suunata ta midagi tegema. Nt äsja segas poeg mul taigna kokku. Ja virinad ununesid sinnasamasse. Pärast töö lõpetamist siirdus ta oma mänge mängima ja rahu on majas. Praegu täiendab õe eilseid voolimistöid*, on loominguline ja rõõmus. Ja ma veel jõudsin teda kiita, et näe, kui tubli abimees sa oled, ma jõudsin selle ajaga niipalju teisi köögitöid teha. Poeg oli ka rõõmus, et ta on tubli abiline (ja taignasegamine talle lihtsalt meeldib - ta teeb seda hoolega, pikalt ja põhjalikult ja selle ajal jõuab mõndagi muud teha).
Ma arvan, et hea teo nähtavaks tegemine on sama oluline kui kehva teo pealt kõrvalejuhtimine. Nii ma püüan teadlikult lastes head suurendada ja seda, mis ei meeldi, vähendada.
Ja endaga sama lugu. Kui ma näen, et siitkandi tänavad on koristamata, siis ma püüan oma sisemise kaebluse maandada enda tänavalõigu koristamisse. Ja võib-olla peaks ka linnaosavalitsust kiitma, et munitsipaalpargid on alati heas korras. Vähemalt võrreldes eramajaomanikega küll.
Kui kogu virisemiseks kuluv energia suunata olukordade lahendamisele, parandamisele, leevendamisele, elaks me varsti hoopis teistsugusel maal. Mina annan selleks oma jõukohase panuse, püüdes enda virinatega toime tulla ja juhatada oma lapsi endaga toime tulema.

* Kui Sa oled mures, et mis küll tütar sellest koolist koju jõudes võiks arvata, siis temaga on ka korras. Ta ei tahtnud eile enda plastiliinikarbist plastiliini võtta ja voolis seepärast venna karbist - tehes kõik meisterdused temale. Selline väike naiselik kavalus, aga kõik on siiamaale rahul. Tütar sellega, et sai meisterdada, aga enda karp on puutumata. Poeg sellega, et talle tehti ilusaid loomi ja inimesi, ja õde mängis ka nendega temaga koos. Mina ka. Tore ju, kui lapsed saavad omavahel asjad aetud ja kenasti koos mängivad (ja mulle meeldis ka neid loomakesi teha).
TJT

Õnnest

2010-10-02T18:23:00.008+03:00

Pere ja kodu septembrinumbris oli lugu sellest, kuidas lapsed oma vanemate õnnelikkusele halvasti mõjuvad. No et põhjustavad koledasti stressi ja olmeasjandusega tegelemist ja õnnelikolemiseks esimese hooga nagu väga aega ei jäävatki. Alles pärastpoole ehk. Samas jälle lapsesaamist ei kahetsevat suurt keegi, küll aga kahetsevat paljud, kes lapsed saamata jätnud.
Ma saan sellest niimoodi aru, et lapsed peegeldavad meile väga tugeval viisil meie oma puudusi tagasi ja neid ju küll näha ei tahaks. Mina olin enne lapsi endast tõesti paremal arvamusel, mul polnud varem lihtsalt põhjust oma puudustele otsa vaadata (tavaelus ajab asja ära). Nüüd pean endalt sageli küsima, miks see või teine lapse käitumine mind nõnda ärritab, häirib, rahutuks teeb - homod ja moslemid ega ka ametnikud või valitsus ei ole mind seni kuigivõrd häirinud. Neid asju, millega lapsed mind häirivad, on palju. Tasakaalukuseni on mul veel pikk maa.
Samas mina ilmselt teadlikult tahan seda teed käia. See lihtsalt on põnev, kuigi muidugi ka tülikas. Pärast rahunemist olen lastele siiralt tänulik, et nad on taaskord millelegi mu tähelepanu osutanud. Just tänu neile olen otsinud ka targemate juhatust. Ja saanud ka seeläbi imelisi kogemusi.
Rääkimata sellest, et ma arvan, et iga hooliv lapsevanem on sügavalt nautinud hetki lapsega. Lapse naeru, kallistusi, väikseid avastusi, ühiseid toimetamisi või lihtsalt koosolemist. Ma arvan, et need on sügavalt õnnestavad hetked ja igaühe võimuses on igapäevaselt keskenduda pigem heale.

Nojah, eks mul ole võib-olla mõne teise asjaga vedanud ka. Head inimesed aitavad mul olmemajandusega tegelda - mulle tõesti oleks vastumeelt ja stressav kogu riideasjanduse poest kokkuostmine (ja see oleks eesti tavapoodidest ka jube kallis). Targemad inimesed juhatavad ja annavad nõu.
Kodutööd võivad muutuda tüütuks, aga ka neis võib midagi rõõmustavat leida. Mina näiteks armastan pesu nöörile panna värvi ja suuruse järgi sortides. Nii et pärast on ilus silmale vaadata. Kui sellest mingit kasu pole, teeb see rõõmu ometi. Ja mulle meeldib, et söögitegemise juures saan mina valida, mida ja kuidas teha. Ja ma olen lõpuks ometi õppinud koristamist nautima.
Neid asju, mis õnnelikuks teevad - kui seda nii võtta, on koduses elus ikka täitsa palju. Rääkimata mingist erilisest väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et lapse kasvatamine on üks väärt amet ja see, kui üldse miski, teeb mind õnnelikuks küll.

Hiljem lisatud. Pärast võimuvõitluse teema üle järele mõtlemist olen päri, et lapsed toovad näiliselt kaasa jamasid ja justkui vähendavad õnnetunnet. Aga mina mäletan seda tühjusetunnet ka, mida ma tundsin enne lapsi. Selle kohta ütles küll keegi kunagi, et kui ma vajan lapsi enda õnnelikuna ja väärtuslikuna tundmiseks, siis tuleks mul tegelda enda õnnelikuks- ja väärtuslikukstegemisega ilma lasteta, et mitte lastele mingit nö ema õnnestamise kohustust peale panna. Põhimõtteliselt päri, aga võib-olla saab olla laste pärast õnnelik ka neid selle kohustusega segamata?
TJT

Taskuraha

2010-10-02T18:20:00.002+03:00

Taskuraha tuli meie peres teemaks möödunud aastal, kui tütar alustas kooliteed. Mõne aja jooksul sai selgeks, et koolipäevad on pikad ja koolilõunat süüakse kl 10. Sel aastal ei jõua ta ühelgi päeval enne kolme koju, sest lisaks tavaõppele on tunniplaanis rohkesti huvitegevust.
Kooli puhvetist saiakese või porgandi või puuvilja ostmiseks see taskuraha tal sai. Vesi on tal enamasti oma pudeliga kodust kaasas. Ja nii see süsteem meil toimis kenasti. Kooliaasta lõpu puhul tahtis laps perele pannkooke teha ja kuna kodus ei juhtunud piima olema, läks ja ostis oma raha eest. Ja oli uhke ka, et sai seda endale lubada. Mina olin rõõmus. Aga muidu on söök ikka meie poolt.
Nüüd on neljane poeg ka sinnamaale jõudnud, et tahab oma raha. Tema sõbral on oma raha ja õel ja üldse kõigil inimestel. Olin päris nõutu kohe, et kuidas siis nii vara. Ja milleks? Ja mis ettekäändega nagu? Temal on ju söök kogu aeg võtta ja üksi poes ta veel ei käi.
Aga selge oli, et tal on oma raha millegipärast väga vaja. Nii ma siis pidasin aru ja otsustasin, et suuremate tööde eest võib anda. Selle väikse hoiatusega, et kui see minu meelest väga valesse kohta läheb, siis teine kord ei saa.
Täna siis juhtus, et meile toodi puid, poiss oli paar tundi agarasti ametis (väikeste puhkepausidega) ja ma andsin talle 20 krooni. Küll laps oli õnnelik. Ta ütles, et tal on nüüd palju parem tunne.
Vanemarollis on minu jaoks see raske asi, et iga olukord on uus, pole mingeid vanu rööpaid, millel sõita. Lapsed on ju nii erinevad. Tütart maised asjad ei huvita siiamaale, aga poeg uurib minu käest mitu korda päevas, et onju et üksteist tuhat on rohkem kui kümme tuhat ja onju et sada tuhat üksteist on olemas (lasteaiakaaslane oli vastupidist väitnud). Eks nüüd ole siis huvitav, mis meie noor pankur selle rahaga ette võtab. Igatahes mängima ta sellega ei hakka, seda ta lubas mulle kohe.
TJT

Mittesuitsetamise vabadusest

2010-09-30T11:35:00.004+03:00

Soome saab varsti endale maailma karmima tubakaseaduse: tubakatooted ei või poodides nähtaval olla, alla 18aastased ei või sigarette omada, ka eraisikust täiskasvanu ei või lapsele sigarette müüa. Minu meelest on see hea mõte, et tubakatooted pannakse silma alt ära.
Meie mittesuitsetavas peres on abi sellestki, et avalikes söögikohtades enam suitsetada ei või. Mäletan hästi, kui see seadus kehtestati. Ütlesin mehele, et läheme välja sööma. Ja mees vastas, et miks sa alati just laupäeva õhtul tahad välja sööma minna, siis on kõik kohad nii suitsused. Ja lastega siis ju ei lähe (eks suitsuhais häiris meid endid ka muidugi - aga kuidagi iseenesestmõistetavalt pidi vanasti mittesuitsetaja suitsetaja valikute all kannatama). Aga just oli suitsetamiskeeluseadus jõustunud ja kui meile see meenus, läksime ikka ja saime mõnusasti lastega koos väljas süüa. See tundus siis uudne ja mõnus. Pereemale on mittesöögitegemine vahel äärmiselt teretulnud vaheldus. Meie peres teised (veel) süüa ei tee.
Ja nüüd meil on vaba voli käia väljas söömas siis, kui ise tahame, ja seal, kus meeldib. Seda on ikka hea tükk vabadust. Millest küll suitsetajal on võib-olla raske aru saada.

Mul on hea meel ka sellest, kui Soomes varsti suitsupakid silma alt ära korjatakse küsida ja osta täisealine neid ikka saab, Postimehe artikli kommentaariumist lugesin, et Kanadas kehtib see juba mitu aastat. Lastel ikkagi hea hulk halba eeskuju vähem.
Ma olen selle poolt, et ka nt alkoholireklaamid keelustada (TV-s enne kella 22). Ma teen igapäevaselt pidevalt täiesti nähtamatut ja üsna energiamahukat tööd selle nimel, et õpetada oma lapsi ja vahel ka nende sõpru mõnusalt ja sisukalt aega veetma ilma teleka, arvuti ja pikemas perspektiivis ka mõnuaineteta.
Ja kogu aeg töötab suur osa ülejäänud ühiskonnast minu vastu, meelitades just noori ja väheteadlikke igasugu rämpsu tarbima. Miks peaks ühiskonnal see õigus olema? Aga on, sest me oleme nii sallivad. Ja minu asi on sellega leppida ja nurisemata oma tööd teha. Sest ma ju tahan, et mu lapsed õpiks elama iseenda jõust, kogeks neid teisi, minu meelest väärtuslikumaid asju, õpiks tarbimise asemel loojateks. Ma väidan, et mul kulub selleks märkimisväärne hulk tähelepanu- ja muid jõude, aga kes pole ise seda kogenud, ei pruugi sellest lihtsalt aru saada (mida need naised õigupoolest päevad läbi kodus teevad?). Ma ei jaksaks seda tööd kindlasti täistöökoha kõrvalt samas mahus teha. Mistõttu enamikus peredes neid asju nii palju ei tehtagi. Ja ometi on töötav naine justkui õigem kui kodune naine, tarbija seisus on meie ühiskonnas eelistatud seisus looja seisuse ees.

Seepärast mul on siiralt hea meel, et meie naabermaal mittesuitsetamise vabadus suureneb, vähendades tähelepanu tarbimisele, andes sellega enam jõudu loomisele. Mulle tundub, et see toetab minu väärtusi.
TJT

Süütundest ja kadedusest

2010-09-30T10:58:00.009+03:00

Paar päeva tagasi kirjutas Tiina Laanem artikli soorollidest: kuidas naised hoiavad naisi vanades rollides kinni. See oli hea lugemine ja ma olen autoriga paljus nõus. Jah, mõni asi sealt puudutas mind ka.
Miskipärast me, naised, peame end nii palju välja vabandama. Igaüks ise viisil ja kohas, aga siiski. Kes teeb karjääri, peab vabandama laste puudumist või seda, et tema lapsi hoiab sel ajal keegi teine. Mina vabandan ka siin blogis alailma, et teate, ma tõesti ei taha praegu muud teha. Palun väga vabandust, aga las karjääri teha teised. Kuigi mu lapsed on juba üsna suured ja iseseisvad, ma ikka tahaksin nendega koos olla. Tõesti, väga vabandan!
Meis, naistes, elab lõputu süütunne selle eest, mida me teeme või tegemata jätame. Isegi minusugustes, n-ö väikestes naistes, kel pole suuri ambitsioone. Tõelistel tegijatel on selle võrra palju raskem veel, et nende missioon ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist ja väga suuri ohvreid kodustes asjades (nt kui lugeda Käbi Lareteid... mina olen sageli nautinud just naiskirjutajaid ja nt Ingmar Bergmani pole kättegi võtnud). Ühiskonnas on tugevaid hoiakuid ja naistel on mingi sisemine soov või vajadus nende hoiakute järgi elada.
Meestel paistab (naise positsioonilt vaadates) palju kergem olevat. Mehed muidugi jälle väidavad, et just neil on raskem. Sest nad ei saavat isegi vabandada oma valikuid, kuivõrd see vabandamine tundub mingisuguse nõrkuseavaldusena ja olgu muuga, kuidas on, nõrgaks ei saa mees end kuidagi tunnistada.
Mind pani imestama, kui autor kirjutab, et naised küsivad väikeste laste ema teatris nähes laste järele selleks, et talle meelde tuletada, et ta peaks olema laste juures. Mina küsin sedasorti asju selle pärast, et mulle meeldib neil teemadel rääkida ja mind huvitab siiralt, kuidas inimesed oma asju korraldavad. Ei, ma ei küsi kadedusest. Pigem soovin teada, mis sorti abi kellelgi vaja on. Ja kas mul sedasorti abi äkki üle ei ole. Vahel juhtub, et ongi. Mul on mingi hoolitsemise vajadus - mitte küll nii suur nagu näiteks meditsiiniõdedel, aga mulle pakub inimeste eest hoolitsemine rahuldust - aga mitte määral, mida eeldatakse näiteks meditsiniõdedelt. Hoolitsemine on üks viis tunda kuuluvust: me oleme koos ja hoolime. Ja eks ma saan teistelt inimestelt jälle hoolimist ja hoolitsust vastu ka. Üksi ei tule inimene omadega toime, või kui, siis minu meelest kehvasti.

Ja mind kurvastas lugeda Tiina Laanemi arvamust, et naised eelistavat ise mehi tähtsamatel ametipostidel näha. Vähemalt kirjanduses meeldib mulle naisautoreid lugeda. "Väikesi vanamehi" olen kunagi lugenud ja pean seda mõnusaks ajaviiteromaaniks. Ja võtsin selle raamatu kätte paljus just sellepärast, et see on naisautori kirjutatud auhinnatöö (mida omal ajal küll promoti stiilis, et "nii hea, et ei saagi aru, et naise kirjutatud"... mis oli tõesti piinlik ja aitab mõista naiskirjaniku solvumisi ja ängistusi).
Ja veel mind kurvastas Tiina Laanemi artiklis, et keegi naissaatejuht on temalt raadioeetris küsinud, kas ta on kuri ema, et paneb ukse kinni, kui tahab romaani kirjutada. Mina istun ka vahel laste kõrvalt arvutisse, kuigi üldiselt ma püüan nende kõrvalt ja nendega koos pigem kodutöid teha.
Muide, neid blogipostitusi tehes on meie poeg kodus ja mängib teises toas klotsidega. Kergema meilinduse ja blogindusega saab tema kõrvalt tegelda, kui me oleme juba paar tundi koos kodutöödega tegelnud. (Kuigi kvaliteet ei saa päris see, mis üksi tehes oleks.) Ja vahel mängivad lapsed koos tükk aega rahumeelselt ega sega mind üldse. Sisukamaid asju teen aga ainult laste uneajal või siis, kui nad on teiste hoida. Nende sisukamate tööde hea külg on selles, et neid ei jaksa korraga palju teha. Tiina Laanem ütles, et kirjutab romaani u kolm tundi päevas. Mina olen ka vaadanud, et üle nelja tunni päevas ei jaksa vaimset tööd kvaliteetselt teha, aga hea tunde saab sellestki, kui paar tundi täie keskendumisega teha. Ja-jah. Nüüd ma vabandan jälle, et ma natuke koduväliseid toimetusi ikka teen, olgu või oma kodus arvutis. Ikka nii väga hädasti on vaja kogu aeg mingite ühiskondlike arvamustega flirtida. Naiste asi.

[Selle loo kirjutamise ajal täitis poeg A4 kahelt poolt oma salakeelsete kirjutiste ja mõnede joonistustega kassidest, puudest, õuntest ja muust.]

Hiljem lisatud. Mul on veel palju süütundeid. Muu hulgas piiravad need elu nautimist. Aga kadedust kardan ma ikka päris tõeliselt. Ma kaalun sageli, kui headest asjadest ma söandan siin blogis kirjutada, sest mis siis küll saab, kui keegi äkki hakkab mind kadestama. Ma olen ise ka kadeduse all kannatanud, seepärast kujutan päris hästi ette, mida see kaasa võib tuua. Kadestamine on ohtlik, sest kade inimene võib mulle midagi halba teha ja see oleks ju hirmus. Päris halbadest asjadest ma ei julge ju nagunii kirjutada, sest sealtkaudu ma olen veel eriti õrn ja haavatav.
TJT

Tahan ja vajan

2010-09-30T10:46:00.004+03:00

Meie pojal on alailma liiga vähe asju. Ta käib vanaemadele kaeblemas, kuidas neid on liiga vähe ja meile räägib, mis toredaid asju ta küla peal on näinud. Et neid kõiki on talle ka vaja. Praegu nt vaatas Apollo ajakirjast, et ta tahaks mingeid puslesid. Ma ütlesin, et no sul on jälle kõiki asju vaja ja siis ta parandas, et neid ja neid ei ole.
Tõesti, täiskasvanutele mõeldud atlasi ja sõnaraamatuid ta veel ei vaja. Vaatasin, et näe, arukas inimene, saab aru ja teeb märkuse, et ma liialdan, tehes üksikolukorrast alati-olukorra. Ja pärast ise imestan, et kust see laps tuleb selle peale, et öelda: „Mina ei saa kunagi... või miks mina pean alati... (käsi pesema / oma jopi nagisse riputama ja muid koledusi, mida lapsed ikka alati peavad)”.
Kui mu esimene argument läks vett vedama, rõhusin üha enam ärritudes sellele, et ma ei jõua sulle kõiki asju osta. Selle peale sai jälle tema vihaseks ja laamendas natuke (viskas väikse kuumanõu aluse maha). Ja mina ärritusin ja läksin köögist minema, koristamisega hakkas ühele poole saama ka juba.
Ma lausa ärritusin ja läksin telefonitsi targemale emale kaeblema, et näe, kus ahvatluste ohver, muudkui tahab midagi. Ja see teine ja targem ema ütles, et ära kunagi ütle lapsele, et ma ei saa seda osta. See ainult toidab tema ego ja ta tahab ikka rohkem ja rohkem. Teismeeas läheb veel päris lolliks oma tahtmistega. Lapsele tuleb selles vanuses selgeks teha, mis vahe on tahtmistel ja vajadustel. Ja tuleb öelda, et ma ei osta sulle seda, sest sul pole seda vaja. Ja siis see tark ema aitas mul oma ärritusega ka toime tulla. On ikka maailma õnnistatud heade inimestega.
Mulle tundub see tahtmiste ja vajaduste vahel vahettegemine praeguses ajas eriti oluline ja õige ning ma katsungi edaspidi selle soovituse järgi teha – ise ju arvangi teadvat ja tegevat, aga lapse puhul läheb kuidagi meelest ära. Ja kui jälle meelest ära läheb, käin siit üle lugemas. Aga need pusled ma võib-olla ostan talle ikka. Jõulu- või sünnipäevakingiks. Vähemalt on asi, mis talle rõõmu teeks.
(Siia juurde illustratsiooni otsides seda puslet ei leidnud, pani hoopis imestama, kui palju inetuid puslesid nt Rahva Raamatus müügil on - mingid surmainglid ja vampiirid. Jah, see lapse valitu oli täitsa ostetav.)
TJT

Muusikast

2010-09-29T01:55:00.003+03:00

Muusikalise kuulmise arenguks ei oska mina suurt midagi ette võtta. Väiksega oleme kuulanud erinevaid hääli, mis kodus tekitada annab. Tütrele on looduse hääled ilmset huvi pakkunud.
Paariaastaselt oli tütar ka raadiotümpsu fänn, aga siis ma hakkasin talle otsima lastelaulude plaate - kasvõi selleks, et ennast kaitsta tüütu neljakandilise muusika eest (mis minu ettekujutuses ei mõju kellelegi hästi, aga on vähemalt sama ahvatlev nagu rämpstoit). Plaatide järgi hakkas tütar usinasti laule õppima, ühte lugu tundide kaupa kuulates ja kaasa laulda püüdes. Mäletan, kuidas ta oli täiesti nördinud, kui kassetilindil polnud võimalik niimoodi ühte laulu kordusse panna nagu CD-l.
Eks ma kuulnud ja teadnud, et parim muusika lapse kõrvadele on ema laul, aga vanasti mul laulda ei lubatud, ju siis oli liiga mööda. Kuidagi juhtus, et ma sain enda jaoks tunde kätte, mis tähendab laulmine. Kuidas see hinge ülendab. Harjutasin, kuni tütar juba tahab minuga koos laulda. Kuigi ta aeg-ajalt parandab mind leebelt, et pidada teistmoodi olema. Ja küllap tal on õigus, sest teda on mitmed muusikaharidusega inimesed musikaalseks tunnistanud. Minuga pole seda seni juhtunud. Aga ma tahaks küll osata hästi laulda ja pilli mängida. Võib-olla kunagi. Igatahes olen ma lapsele muusika tegemise mõjule tähelepanu osutamise eest tänulik.
Mõnel korral oleme kontserdil käinud. Tütar eriti ei tüki, aga pojale meeldib. Huvitav, kuidas poeg suudab tunde klassikalist muusikat kuulata - võiks arvata, et tema olemusega klapib teistsugusem muusika.
Selle teemaga pole jah osanud midagi targemat peale hakata kui suunata laps proffide käe alla. Kel on ideid, mida minusugune saaks kodus teha, oleksin väga tänulik!
TJT

Liikumisest

2010-09-28T22:05:00.011+03:00

Kirjutan eelmise kirjatüki kommentaarist inspireeritult, mida meie oleme oma laste liikumise arengu soodustamiseks teinud. Alustades tagantpoolt, siis meie teises klassis käiv tütar hüppab kaugust üle kolme meetri. Mina olin ka omal ajal heade lennuomadustega, aga üle kolme meetri hüppasin kolmanda klassi lõpus. Jookseb ta ka hästi kiiresti ja on üsna vastupidav. Kuidas see on juhtunud lapsega, kes ei taha mingit sundi (ja vanemad on tal kah samasugused - ei poolda sundimist)?
Meie tütar oli juba minu kõhus väga aktiivne. Lausa tülikas oli sellega alailma, eriti võrreldes pojaga, kes liigutas end täpselt nii vähe, et ma võiksin veenduda, et tal on jätkuvalt kõik hästi. Nii ka esimestel elukuudel oli tütar väga aktiivne, läksin tema ühekuuseks saades ka titade võimlemisringi - peamiselt soovist õppida massaaživõtteid, mis aitaks gaasivalude korral. Vahelduva eduga me käisime seal võimlemisringis üle kahe aasta. Vahepeal paar kuud ei käinud ja siis jälle käisime. Kuigi me tütar üldiselt keeldus seal kaasa tegemast.
Titade akrobaatikaraamatut (Vello Vaheri "Võimlemine väikelapsega") uurisin ka ja tegin üht-teist järele. Kuna see laps nagunii nõudis pidevat tegelemist, sai temaga üsna iga päev võimeldud. Kahe ja poole aastaselt hakkasime ka basseinis käima, algul mõne korra juhendajaga koos (paarikuise lapsega ka proovisime, aga siis ei sobinud meie tundlikule tütrele see lärmine keskkond). Edaspidi ise.
Meie poeg oli algul nagu noor buda. Lebas, õnnis naeratus näol nii ehk naa ja liikumine teda suuremat ei huvitanud. Arst vaatas, et laisavõitu laps ja saatis massaaži. Tegelikult saatis arst mingite valede toonuste pärast ka tütre massaaži ja ujuma, aga laps ise keeldus sellest. Ta lihtsalt ei talunud võõra inimese puudutusi. Õppisin siis poja kõrvalt ise ka natuke masseerimist ("Beebimassaaž") ja võimlesime ka, aga oluliselt vähem kui tütrega, sest laps ise ei olnud nii huviline. Ja kuhugi tundi ei jõudnud me ammugi. Selleks polnud lihtsalt kummalgi tahtmist.
Ronima hakkasid mõlemad enne kui kõndima ja mina pole neid selles peagu kunagi takistanud. Kummuti sahtlite ronimiseks kasutamise keelasin ära, pärast seda, kui oleks võinud juhtuda suurem õnnetus (pääsesime ehmatuse ja maiste kuludega, kui kummut ümber kukkus). Aga muidu olen seisnud kõrval ja juhendanud, kuidas seda turvaliselt teha. Minu meelest on ronimine suurepärane võimalus harjutada tasakaalu ja oma keha tundma õppida.
Ronimise ja akrobaatika juures on väga oluline, et turvav täiskasvanu oleks toetav, rahulik ja keskendunud, hirmunud ema võib kaasa aidata õnnetuse tekkele.

Talviti oleme püüdnud lastele jooksuvõimalusi leida. Näiteks käinud kogu perega spordihallis (vanemad kordamööda jooksevad ringi peal ja laps saab ka oma isu täis joosta ja lisaks liivakastis mängida). Tühjas raamatukogus või näitusesaalis nad muidugi tahaks ka joosta, aga sellega peab piiri pidama.
Muidugi on lapsed ka lihtsalt looduses kaasas olnud. Vanemale meeldib kohe väga. Kividel ja puu otsas ronimine on ikka ülevalpool igasugust arvestust. Isa on tütrega kaugushüpet ka harjutanud. Kõik, mida saab isaga koos teha, on ka ülevalpool muud arvestust. Neil on vahel igasugu naljakaid ja kasulikke mänge ka.
Batuut on meil ka, see on tasakaalu ja koordinatsiooni arenguks eriti hea. Üks ameerika batuudiguru väidab, et iga päev kuluks igale inimesele natuke hüppamist ära, see olla hea ka kõiksugu haiguste raviks, sest hüppamise ajal peavad kõik keharakud tööd tegema ja end igal sekundi murdosal uuesti paigutama. Sedasorti virgutus kulub ikka ära. Hüppamise kasulikkust teavad kõik lapsed, kes batuudi puudusel hüppavad oma vanemate voodis (meie voodis tohtisid nad väiksest peast hüpata, pärast sai batuut ostetud).
Väidetavalt peaks laps õppima keerulisemad liigutused nagu jalgrattasõit ja uisutamine-suusatamine selgeks enne kooli. Nii ma vähemalt olen püüdnud neile võimalusi pakkuda. Ma olen selleks targemate käest nõu ja juhatust ka saanud - ikka ja igal alal on inimesi, kes minust praegu paremini teavad. Ja enamasti jagatakse oma teadmisi ikka rõõmuga.

Nii et midagi keerulist ja väga peeneid teadmisi nõudvaid asju me polegi teinud. Aga neid väga lihtsaid ja tavalisi asju oleme püüdnud teha pidevalt, sedamööda, mis parasjagu endale ja lapsele rohkem huvi pakub. Kui täiskasvanul peaks olema paar trenni nädalas, siis lapsel seda enam. Me oleme muide ka öelnud oma väikestele lastele, et nüüd pole parata, aga emme/issi tahab väga trenni minna ja sul tuleb sellega leppida. Vanemate enda suhtumine on ka kindlasti üks mõjutajaid.
Praegu on meie tütar huvitatud põhiliselt tubastest väheliikuvatest tegevustest ja poeg pingutab kõigest väest, et õele ja teistele suurematele lastele igas asjas järele jõuda. Sööb hea meelega putru, sest see teeb ju tugevaks. Temal jälle on sellist spordimehe vaimu. Kahtlemata on ta paljude väikeste poiste kombel ka maadleja. Ja kodus vahel tantsitakse muusika saatel. Balletimuusika on selleks kohe eriti kutsuv.
Muidugi mõned lapsed ongi liikuvamad ja oma osa võib olla ka geneetilistel eeldustel, aga kasvatuse ja oma suhtumisega saavad kõik vanemad oma lastele midagi pakkuda. Ja ma arvan jätkuvalt, et rõõm võiks olla peamine liikumapanev jõud.
TJT

Matemaatikast

2010-09-28T19:18:00.005+03:00

Lugesin eile Hannes Rummi blogi, kes muretses nende laste pärast, kes on masu tõttu töö kaotanud vanemate rahapuuduse tõttu lasteaiast ära võetud. Et nad vaesekesed jäävad nüüd alushariduseta ja kuidas neil siis koolis hakkab minema – kindlasti halvasti.
Mina söandan arvata, et iga keskharidusega lapsevanem on võimeline oma lastele alusharidust pakkuma (pealegi on Eestis lubatud lapsi koduõppel hoida kuus kooliklassi). Rõõmsa ja rahuliku koostoimimise käigus saavad kõik vajalikud alusoskused selgeks ja lugema võib koolis ka õppida.
Meie lapsed pole lasteaias ega kodus alusharidust saanud – me pole neid ametlikult lugema ega arvutama õpetanud. Kuigi tähed on huvi pakkunud ja küsimustele oleme ikka vastanud. Arvutundmine on tulnud muu käigus. Praegu nt küsib nelja ja poolene poeg, kui palju on 2+11 ja ma siis näitan talle, kuidas sõrmede peal kahest üksteist edasi lugeda. Ja veel arutab ta pidevalt, milline number on suurem kui teine – saja tuhandeni välja. Mõned tema rehkendused käivad küll mulle üle jõu – mitte ei oska arvata, mitu veoautot see suur kivi üles kaalub.
Aga on ka lihtsamaid rehkendusi. Hiljuti palusin tal lõigata suuremad seened kaheksaks ja väiksemad neljaks ja kuigi ta lõikas neid üsna suvaliselt, avaldas ta mulle paar päeva hiljem, et viieteistkümnendik on väiksem kui kümnendik. Mina sain sedasorti murdarvundusele jälile alles viiendas klassis, kui meile koolis seda õpetati. Aga kodutööde käigus võib õppida nii mõndagi, nagu tundub. Väiksem loendab lihtsalt kaasa, mitu muna koogi sisse läheb, praegu pakub pojale huvi jahu mõõtmine.
Üleeile tuli pojal mõte hakata valgest paberist lumehelbeid lõikuma. See on ka üks keeruline matemaatikaülesanne. Ka minult nõuab pingutust, et üks ilus ja huvitav lumehelves välja mõelda ja korrektselt teostada. Ja ühtlasi olen ma rahul, et sain nüüd aega välja lõigata need kujunditeread, mida ma ise lapsena teha ei osanud (käest kinni hoidvad tüdrukud näiteks). Mul on lapsepõlvest meeles terve rida sedasorti igatsusi, mida ma siis ilma vanemate abita teostada ei saanud. Aga nüüd oma laste kõrvalt saan. Praegu oli põhjust rõõmustada, et poja lumehelbed on ilusamad ja keerukamad kui möödunud talvel. Nagu ma rõõmustan ka selle üle, et ta valib endale selliseid ilmselgelt arendavaid tegevusi (nojah, TV ja arvutiga on meil lood jätkuvalt üsna piiratud - mina neid lapsehoidjana ei kasuta).
Tema vähem praktiliste huvidega õde jälle õppis omal ajal digikella numbrite järgi maailma ajalugu. Et mis juhtus 2002. aastal (kell 20.02). Ja mees pani vahepeal poja geomeetrilistest kujunditest külmkapimagnetitest neid digikella numbreid külmkapile järele tegema. Laps uuris numbri kujusid ja mina sain lapse aktiivsest suhtlemisest mõneks hetkeks köögis rahu.

Meie koolilapsel läheb siiani koolis kõigis ainetes väga hästi – vaatamata sellele, et tema alusharidus jäi lugema-arvutamaõpetamise poolest üldse saamata. Meie lasteaed on mängimise ja sõpradega suhtlemise koht. Tütrel ei paistnud lugemise vastu ka erilist huvi olevat (kui nt vanavanemad püüdsid õpetada). Nagu Steiner väidab, on intellektuaalsete asjade aeg käes siis, kui lapse hambad on vahetunud (enne on keha jõudude aeg, kuhu ei maksa vahele segada). Ja nii see on meie tütrega ka läinud. Äkki tekkis kõige vastu huvi ja kõik hakkas ludinal minema – tõele au andes küll veidi enne esimesse klassi jõudmist.
Nii et häda pole mitte alusharidusest ilma jäämises, vaid selles, et vanemad ei oska töötustressi või vähese rahaga toime tulla. Õnnetu vanem pole lapsele suurem asi kaaslane. Ja sõpru ei asenda ka miski, selles ma olen Hannes Rummiga päri. Neid on meie lastel vaja olnud juba neljaselt (aga enne ka mitte).
See on teine teema, et Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kellel pole korralikku toitu. Ja see on ka tõeline probleem, millega eriti keegi ei tegele. Nagu ka vanemate stress võib lapse arengule tõsiseks takistuseks saada. Ja selliseid vanemaid on ka suure sissetulekuga inimeste seas väga palju. Aga sellest me ei taha hoopiski midagi teada.
Las elu olla lill.
TJT

Väiksed asjad

2010-09-27T16:20:00.006+03:00

Vahel mult küsitakse, et mida ma päevad läbi teen. Kui suurem laps on koolis ja väiksem pooled pikad päevad lasteaias. Siis ma teen oma asju. Mis üllatavalt sageli on pereasjad nagu suurem poeskäimine või koristamine. Need on meie peres minu asjad.
Ja ega ma muidu ka midagi erilist ja kõneväärset ei teegi. Kui väiksem on kodus, teeme koos kodutöid ja ajame sinna kõrvale juttu. Ja kui laps tööteost ära tüdineb ja mängima läheb, teen üksi edasi.
Kui suur laps on kodus, ajan temaga juttu. Talle on vaja suurt tühja tähelepanuruumi, et ta saaks end sisukalt väljendada. Nii möödaminnes kuulamiseks tema suud lahti teha ei pruugi. Ja veel on tal vaja abi keeruliste meisterduste, kasvõi nukuriiete õmblemise juures.
Ja muidu. Mul on lihtsalt hea meel, et mul on võimalust ise süüa teha, ise ahjusid kütta, ise moose keeta. Ise oma lastega koos olla. Ise kuulata nende juttu ja ise vaadata nende tegemisi. Mh ka läbi töötada enda tunded ja mõtted. See on minu arusaam kvaliteetsest elust.
Muidugi võib tegelda ka tähtsate suurte inimeste asjadega ja jätta need väikesed asjad teiste teha või tegemata. Üldse terve elu võib teistele ära kinkida ja pööritada oma meeli vaid selle ümber, mis TV seebikanalitelt tuleb. Aga kust ma siis enam üldse teaks, et see on üldse enam minu elu, mida ma elan?
TJT

Muusikast ja spordist

2010-09-27T15:51:00.007+03:00

Meie tütreke käib nüüd muusikakoolis viiulit õppimas ja talle meeldib seal väga. Möödunud kevadel vaatasime, et lapsel jääb aega üle. Peaks tal mingit huvitegevust olema. Kuigi raamatulugemine on ka kahtlemata hea viis aega täita, said vist talle sobivad eakohased head raamatud läbi loetud, mõned mitugi korda.
Minu eelistus oli muusika ja mehel spordi vallast. Laps on minu meelest hingelt pigem muusik kui sportlane. Vähemalt ei ilmutanud ta ühegi spordi vastu suuremat huvi, täpsemalt keeldus trennindusest.
Nojah. Ujulates ma olen vahel õudusega kuulanud, kuidas treenerid lastega räägivad. Karjuvad. Ma saan aru küll, et ujulas kajab ja vahemaad on pikad ja laste lärm ja kõik, aga ikkagi on sellist suhtlust kole kuulata. Ma ei tahaks, et mu laps selle suhtumise osaliseks saab (kõigi lastega võiks muidugi kenasti kõnelda, aga eks keegi pea ju noorsportlane ka olema). Kuigi ta tõesti on kehaliselt tugev ja ujub päris hästi. Eks me käime koos ujumas edasi. Laps ise vist ei taha, et teda sunnitaks. Ja me vist ei kujuta ette sporti ilma sundimiseta (kui just pole tegemist nt Kristina Šmiguniga, keda väidetavalt pole keegi kunagi pidanud sundima - aga tema intervjuusid kuulates tundub mulle, et ta sunnib end ise hirmsasti takka --- ikka see sund-sund-sund ja enesepiitsutamine - see ei sobi kõigile).
Pealegi on meil spordindusest endal rohkem ettekujutust kui muusikast. Minu jaoks oli see määrav. Ujumas ja uisutamas me ikka käime, aga vat pillimängu õpetajat meist küll ei ole. Samas on koos musitseerimine üks meeliülendavamaid kogemusi, mida mina suudan ette kujutada. Ja sport on üks kole asi juba algklassieas - kui teiste vanemate jutte kuulata. Sunnitakse võistlema ja palju treenima. (Mina tegin lapsena muide sporti ja muusikaga ei tegelnud. Ja seda viimast kahetsen. Ja püüan viga parandada.)
Mees võibla pärast parandab mind, et sport on ka ikka väga tore. Mõneks asjaks on. Kui ise ja mõnuga teha ja nii, et vigastusi ei tule - olen nõus (ja käin vabatahtlikult joogatrennis ja ujumas ja suusatamas ja sõidan rattaga jne).
Õnneks on tänapäeval muusikaõpetajad toredad, vähemalt meie lapsel küll. Sõbralikud õpetajad ja mängulised tunnid. Ja minu süda on rahul, et ikka lapse muusikaanded saavad ka ehk välja areneda. Ja tema hing saab ühe kauni kogemuse võrra rikkamaks.
TJT

Suhtumise asi

2010-09-27T15:31:00.001+03:00

Lugesin Päevalehe artiklit ja see riivas minu turvatunnet. Autor kirjutab mh, et loll pole mitte see, kes raha küsib, vaid see, kes raha maksab asjakohast teenust vastu saamata. Ja kirjeldab, kuidas tema Bremi majas elades ühe ja teise häda all kannatas (raha küsiti palju, aga lepingus lubatud! teenus jäi saamata). Ja abi pole paluda kelleltki.
See lugu riivas minu turvatunnet, sest taaskord oli tegemist näitega, kus peavoolu meedias õigustatakse jokitamist (suhtumine, et loll on see, kes maksab). Inimene valib kodu enamasti muude asjaolude kui majahooldaja järgi. Ja veel paar kuud tagasi polnud mina nt Bremist midagi kuulnud. Inimene satub pahaaimamatult sellisesse jamasse ja tal pole eriti midagi võimalik ette võtta. Kui üks juuksur ei meeldi, saab minna teise juurde; kui ühe tootja leib ei maitse, osta teist. Kodu nii kergesti ei vaheta, sellesse on palju panustatud. Sellistesse asjadesse ei tohiks nii kergekäeliselt suhtuda (märkan, et juuksuri töö suhtes olen ma leplikum kui kodusse puutuvas).
Ma olen päri artikli autoriga, et inimestel võiks olla rohkem koostööoskusi, aga igas majas ei pruugi elada ükt-aktivisti, kes ühistu asjade korraldamise enda peale võtaks. Ja igas majas võib elada väga hõivatuid, haigeid või vanainimesi, kellele ka koridori koristamine käib üle jõu, muru niitmisest rääkimata (terve ja tugev ei pruugi aru saadagi, et ka see töö nõuab kehalisi eeldusi).
Eetikareeglid peaks kehtima siiski alati, igas olukorras ja kõigile. See oleks minu turvatunde alus. Ma soovin elada riigis, kus ka väetimatele on tagatud väärikas ja võrdne kohtlemine. Ja seepärast mõistan ma hukka sedasorti noorte ja edukate suhtumise (et loll, kes kannatab). Kui eetikat väärtustav suhtumine oleks valdav, ei saaks keegi endale jokitamist lubada.
Tegelikult ma arvan, et selline suhtumine ongi valdav. Ma ei tea oma tutvuskonnas just palju inimesi, kellest ma sellist ebamoraalset käitumist usuksin. Ja kui juhtubki? Siis me oleme vait ja teeme ka halva mängu juurde hea näo, lootuses, et häda ennast ei taba ja rebane kodu lähedalt ei murra. Kas see on mingi äraspidine koostööotsing?
TJT

Mainekujundus

2010-03-12T20:46:00.005+02:00

Tütar sai sünnipäevaks sõbrasalmiku. Sellise, kuhu saab 30 sõbralt küsida, et mis su lemmiksöök ja -jook on ja kõik need teised tähtsad asjad. Lugesime seda koos ja mõtlesime, mida sinna panna. Enamiku vastustega läks libedalt.
Lemmiksöögiks teatas laps, et friikartulid ja coca-cola! Meie mehega pööritasime selle peale silmi. Mina ütlesin, et issand, kui kurb, et sul selline lemmiksöök on, ma ei tahaks isegi sellist asja süüa, ammu siis veel lapsele anda. (Tõde on küll see, et paar korda aastas on ta väljas söömas käies neid siiski saanud ja ma ise olen ka söönud; vahel täitsa maitseb tõesti.) Et miks see sulle meeldib? - Seal on nii hea maitseaine. - Aga see naatriumglutamaat ei ole üldse tervisele hea. Kuigi tal tundub hea maitse olevat. Laps mõtles järele ja ütles, et siis ta lemmiksöök on hoopis köögiviljapirukas.
Mina muidugi rõõmustasin selle üle, mis hirmus, sest mina olen köögiviljatoiduline ja hirmsasti vaeva näinud, et see laps ka natukenegi mingit köögivilja sööks. No natuke ikka sööb, aga vaevaliselt. Tolles köögiviljapirukas on heal juhul põhjas võid ja täidises vahukoort ja vahel juustu. Piimarasvade maitsestuses läheb meie lapsele isegi porgand ja spargelkapsas (siiralt, ta armastab võid ja vahukoort ja ega me neid ei piira ka). Aga muidugi teab laps ka minu toitumiseelistusi.
Ja lemmikjoogiks pakkus ta teisel katsel porgandi toormahla. Kuigi magusad puuviljamahlad lähevad talle ilmselgelt paremini ja ega me neid ka ei keela. Vanematele meele järele olemine on ikka veel oluline ja porgandi toormahla me tõesti peame oluliseks ja tervislikuks.
Pärast kuulsin meest toitude tervislikkuse üle talle omasel väga taktitundelisel viisil kõnelemas. Paistis, et laps leppis oma "tervistatud" lemmiktoitudega.
Teine hädaorg saabus suurima saavutuse kohal. Nimetatagu see saavutus N siinkohal nt käbikorjamiseks. Ma olen ise elus kogenud, kuidas mõnda sorti saavutustega on parem laua all istuda ja lapsele ju sellist saatust ei tahaks. Niisiis tegin võimalikult taktitundeliselt maha tema arusaama tema suurimast saavutusest ja ütlesin, et minu meelest on see palju kõvem sõna, et ta oskab pannkoogid otsast lõpuni ise valmis teha. Gaasitulel ja puha. Ma ei pea ise köögiski olema. Väga korralikult tõesti teeb ja ma siiralt arvangi, et see on tegelik saavutus. Ja et mh ehk müüb paremini.

Pärast siis mõtlesin, et millega ma nüüd õieti hakkama saingi. Kujundasin lapse mainet või lõhestasin tema isiksust? Selles laadis on ju mindki omal ajal kasvatatud. Tee nii, kuidas on teiste meelest õige. Õpetus ilmale meele järele olemisest on siiani mu olulisi õppetükke, samal ajal kui üha olulisem on leida see tõeliselt oma ja õige nende meelditatahtmiste alt üles. Iseennast leida ja ära tunda. Iseendaks saada. Väga tahaks, et mu laps saaks iseendana üles kasvada, aga see on nii keeruline. Minu jaoks siis, kes ma üritan ilma tuulte järgi end seada.
Lapse sõbrasalmik seisab sahtlis. Laps pole tahtnud seda teistele anda, kuigi sõbrad on tal kindlasti olemas.
TJT

Mõte ja tunne

2010-03-12T14:47:00.005+02:00

Vaatasin oma lapse eelmise poolaasta töövihikuid, mis jõuludeks läbi said, et mida nad seal matemaatikas ja eesti keeles teevad. Eks ma pisteliselt ole teisi töövihikuid ka näinud. Palju põnevaid ülesandeid oli, nuputamist ja mängulisi vahendeid erinevate matemaatiliste seaduspärade kirjeldamiseks. Hästi loovalt tehtud vihikud, meie kirglikule mõistatuste lahendajale lapsele meeldivad, ilusad värvilised ka (ja heal paberil). Nutikas laps saab põneva tegevuse käigus asjad selgeks, hea mäluga lapsele ehk jäävad tänu puust ja punaseks metoodikale ka asjad meelde. Aju läheb kohe kiirematele pööretele ja intellektuaalsus areneb, mis mühiseb. Kujutlesin õhku särtsuvat, kui klassitäis lapsi töövihikuga ametis on.
Mõtlesin siis järele, mida ma waldorfkooli matemaatikatunnis olen näinud (eelmisel aastal käisin vaatamas - praegu märtsis on siitkandi w-koolides lahtiste uste päevad, astuge läbi ja tundke huvi, kes tahab; Keila w-koolis on nt homme). Lapsed joonistasid poolteist tundi kestvas koolitunnis A3 formaadis vihikusse suurt kollast nelinurka (eelmistes tundides oli tehtud ring ja kolmnurk vist) ja värvisid seda; arvutasid peast; tegid ilukirjas vastavat rooma numbrit ja ühte väga keerulist, kuigi täiesti loogilist liikumisharjutust, kus pidi õigesti edasi ja tagasi sammuma.
Esimese hooga mõtlesin nüüd lapse töövihikut vaadates, et mida see kollase kasti tegemine neile annab. Siis sain pihta: see annab tunnetuse. Nelja tunnetuse.
Ma arvan, et tunnetus on tähtis asi. Mõistus ei suuda hoomata paljut, kuhu võib küündida tunnetus. Näiteks kui naeruväärsed tunduvad mulle kõik jumala kirjeldused ja seletused sel teemal. Lapsikud. Ja mõistusekesksele inimesele tundub nii kogu religioossus.
Samas on tunnetusega võimalik tajuda asju, mis lähevad mõtlemisest palju palju kaugemale. Paljud on kogenud midagi endast suuremat, millele nime anda ei julge ja millest me suurt ei räägi ka, või kui, siis väga mõistu, iga hetk enda piiratust kogedes. Olgu see siis religioosne kogemus või looduselamus - meie tunnetus saab selle kätte. Ehk vahel harva ka kunstiteosest (nii harva, kui inimene küünib seda looma!). Mida arenenum on tunnetus, seda avaram maailm. Mõtlemine avardab maailma ka, kahtlemata. Kuid tema võimalused jäävad tunnetuse omadele minu meelest kordades alla. Minul küll.
Ma nüüd mõtlen, kuidas oma laste tunnetuse arenguks sobilikke tingimusi luua (või vähemalt ära hoida selle tee kinniminek, kui elu pakub nii palju intellektualiseerivaid võimalusi). Oma piiratuses, kes ma võib-olla tunnetan kordades vähem kui nemad oma suhteliselt varases ja väheses rikutuses.
TJT

Erakool Läte ootab täna, reedel, 12. märtsil huvilisi avatud uste päevale Keilasse Kruusa tn. 23.

Kavas:
15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.15 Tutvustav ringkäik koolimajas I
15.30-16.45 Viltimise töötuba
16.30 Tutvustav ringkäik koolimajas II
17.00-17.45 Erakool Läte I ja II klassi õpilaste kontsert
18.00-19.30 Loeng ja vestlusring "Kas koolivalik on elu küsimus?" Kai Mets, klassiõpetaja waldorfkoolis ja sotsiaalpedagoog.

Avatud kohvik küpsetiste ja suupistetega.

Minu talv

2010-02-24T12:45:00.007+02:00

Minu talv algab siis, kui esimene natuke püsivam lumi maha tuleb. Sel aastal näiteks novembri algul. Siis jääb aiatöödega selleks korraks sinnapaika ja mõnda aega pole õue eriti asja, väiksed kohustuslikud käigud ainult.
Algul tundub see pimedus lausa mõnuski. Soojas toas on mõnus lihtsalt olla, nagu aega oleks juurde saanud, kui õueelu väheseks jääb. Suvest on veel jaksu ja sära järel. Lõpuks ometi on ka mitmekuine moosikeedumaraton selleks korraks läbi saanud, hakkaski juba tüütama. Talv on teenitud puhkus pärast toimekat suve ja veel kiiremat sügist ja ma tõesti ootan seda nagu ma vahel ootan päeva lõpus, et saaks juba magama minna. Talv ongi üks pikemat sorti uni.
Ja talvega hästi toimetulemiseks ma jätangi kõik liigsed toimetused ära. Et vajalike jaoks jätkuks. Talv on piirangute ja kokkuhoiu aeg. Loobumine vabastab stressist.
Minu talv jaguneb mitmesse ossa. Esimene ja kõige pimedam osa on teadagi jõuluootuse aeg ja sel ajal soojendan ma end jõuluettevalmistuste ja elava tulega.
Teine osa talve algab pärast uut aastat, kui mõte liigub laste sünnipäevade pidamiste radu. Mõneti on need meil aasta ühed tähtsamad pühad ja peavad saama vääriliselt tähistatud. Eks lapsed hakkavad juba sügisel mõtteid veeretama, et mida erilist ja meeldejäävat sel korral teha.
Kolmas osa on lihtsalt talv. Lumevaestel aastatel oleme lumeotsingutel käinud enamasti sajakonna kilomeetri kaugusel ja vahel ka Lõuna-Eestis. Sel aastal on iga päev pidu ümber maja. Aga suusatama eriti ei jõua, sest kui oled juba paar tundi lund visanud, siis selleks päevaks nagu aitab. Ja teisel päeval tuleb lumerookimisega jälle otsast peale hakata. Nii on suusareiside pealt saanud kohe eriti palju kokku hoida. Eks see vahel võtab natuke kiruma ka, aga õiget lauset otsides läheb kõik oma õigele kohale. Pealegi pean laste praeguses vanuses oluliseks, et nad õpiksid korralikult suusatama ja uisutama, pärast kui keha pikaks venib, on õppida raskem. Sinna kulub ka kuigivõrd vanemlikku tähelepanu. Lapsega koos suusatada veel ei saa ja kahega koos veel mitte niipeagi, aga uisuringe naudime küll, kumbki omas tempos.
Talve edenemisega edeneb ka tüdimust ja väsimust. Ma olen märganud, et tahan kodustest töödest puhata kõige rohkem just talve lõpuosas (muud tegemised edenevad siis küll eriti hästi). Köögivili ega paastuaeg ei inspireeri süüa tegema. Ahju asemel kütaks parema meelega elektriradiaatorit. Kuigi just veebruari lõpus on talv sageli kõige kaunim, vähemalt neil aastail, kui suusatada saab, hakkab siis tunduma, et aitaks juba küll selleks korraks.
Silm sihib üha sagedamini taevasse ja nina haistab õhku: kas juba saaks pestud linad välja kuivama viia? Sest see on minu kevade esimene pääsuke...
TJT

Minu ootused koolile

2010-02-24T12:16:00.005+02:00

Pool esimest kooliaastat on möödas. Nii ma märkan, et minus on selginud ootused koolile.
Mulle on kõige tähtsam, et kool oleks lapsele tore koht, kuhu minna. Kui rõõmsad on meie hommikud, kui laps ise tõuseb, paneb riide, võtab koti ja läheb. Vahel ma üritan teda veel loo lugemisega tagasi hoida, et mis ta sinna ikka nii vara läheb. Ja sama rõõmsalt tuleb tagasi ka. Lapsed täidavad matemaatikatunnis armsate loomakestega töölehti ja eesti keele tunnis loeb õpetaja juturaamatut. Sellest, mis minuni jõuab, paistab palju rõõmu ja küllap nad ikka õpivad ka selle juurde. Õpetaja isik on kahtlemata selle juures väga oluline, aga mida mina sellelt distantsilt võin tema kohta arvata. Peaasi, et lapsele meeldib.
Ma olen väga rõõmus koolisöökla üle. Lausa uskumatu, kui tervislikult ja rohkelt võib 12 krooni eest süüa pakkuda (vist oli selline summa, mis riik eraldas?). Nad ise võtavad endale taldrikule toitu. Loodan, et kõhu saab täis nii esimese klassi tüdruk kui ka seitsmenda klassi poiss. Siit kodust vaadates paistab, et kokad on ilmselt ka hingega asja kallal, salatid ja soojad köögiviljalisandid on väga vaheldusrikkad (sugugi mitte väga odavad) ja meie lapsele maitsevad. Paaril korral olen sattunud nuusutama - tõesti isuäratav tundus. Söömiskultuur tundub neil seal ka kõrge olevat. Ja söökla on ilus nagu terve koolgi. Prantsusmaal ei anta lastele isegi lasteaias süüa (muud, kui enda kaasavõetud näksi), koolilapsed tuuakse keset päeva koju sööma (keegi peab selle siis valmis tegema, oma ühele-kahele lapsele). No küll on tülikas elu!
Võimalikult vähe piiranguid. Mulle meeldib, et laps paneb selga, mis talle sel päeval meeldib. Ja et nad tohivad vahetunni ajal kulli mängida. Liikumisvabaduse piiramine on küll koledamaid asju, mis lapsega võib koolis juhtuda. Talvisemal ajal ei saa ju väljas hästi joosta ja kodus pole ruumi, järelikult peab laps saama joosta koolis. Rõõmsa lapse paras mõõt on mitu korda päevas.
Huvitegevused on ka head asjad, kui neid koolist saab. Oma sõpradega koos kõik ühest kohast. Jälle vanemal tükk sebimist vähem ja väike koolilaps saab oma jõudu kulutada asjalikumalt kui mööda linna kolades.
Selle kõige kõrval ei tundu mulle kooli hariv ja arendav roll nii oluline. Iga hooliv vanem tunneb oma last paremini kui õpetaja, kel erinevate huvide ja annete, aga ka isiksuslike või kodust toodud probleemidega lapsi on klassis korraga 30. Ja õpetajal on kõigeks aega ainult loetud minutid. Tore, kui ta põhiteadmised saab enam-vähem kõigile enam-vähem hästi edasi anda ja on ise eetiliseks eeskujuks. Edasine ongi minu meelest lapsevanema rida. Lapse annete eest hoolt kanda ja teda näiteks kuhugi ringi viia.
Ainus paha asi on see, et suur osa lapsevanemaid on elust nii üleväsinud, et neil ei ole selleks jõudu. Ma olen üha seda meelt, et suur osa tavalisi naiste töökohti võiks jagada ümber rohkema arvu naiste vahel ja sellest võidaks kõik (mh on siis ka laste haiguste korral asendajaid kergem leida). Iseasi muidugi, kui suure osa vabanevast ajast emad lastele pühendaksid. Aga puhanum ema on ka tore asi.
Mehed võiks ka vähem tööd teha muidugi. Mida väiksemad on inimeste materiaalsed soovid elule, seda kergem on neid täita ja seda mõnusam, vabam, loovam, rõõmsam on tegelikult elu.
TJT

Mängude varjatud sõnum

2010-02-18T19:06:00.006+02:00

Meie tütar sai jõulukingiks ristsõnamängu (tegelikult küll pildil olevaga sarnase, ma ei viitsinud õiget üles otsida). Esimene mäng valmistas nii mulle kui talle paraja pettumuse, sest nende reeglite järgi oleks see ka väga nutikale kaheksasele ilmselt liiga raske - mulle oli ka. Mind tegelikult paneb imestama kirja järgi 7-8aastastele mõeldud mängude keerukus. Pealegi on kaasasolev tähtedekomplekt justkui mõne teise keele sõnade moodustamiseks mõeldud. Tegime siis reegleid mõned korrad ümber ja nüüd on meil mõnus koostöömäng. Punkte me ei loe ja vastastikku käru keerata ka ei ürita. Meil pole kummalgi sellist soolikat. Tegime sellest ühe teise mängu, mis meile meeldib. Ja mh on hariv ka. Nt viimati tutvus tütar selliste sõnadega nagu raun ja faun ja veel mingeid, mida tavakõnes iial ette ei tule ja juttudes ka haruharva.

Aga eile oli lapsel mure: koolis on klassidevahelised rahvastepalli võistlused. Ta ei tahtnud kooli minnagi. Rahvastepall ei ole väikeste õrnade tüdrukute mäng. Mäletan ise, kuidas ma koolipõlves arendasin peitumise strateegiat: üritasin ette välja arvestada turvalisemaid nurkasid, kuhu palli eest putku saaks (kahtlemata väga arendav!). Ma ei tahtnud palliga pihta saada (poisid viskasid muide väga kõvasti) ega ise seda kellegi pihta visata. Millegipärast seostub see teiste surnuks pommitamine mul sõjaga. Ma ei tahtnud kellegi pihta visata, see on nii vastik. Kogu see mäng oli minu jaoks hirmutav (sest pidi põgenema) ja vastik. Lisaks ei meeldi mulle ka rüseleda. Nagu ka mu tütrele. Aga ta võttis end ikka kokku ja läks vaprasti kooli ja osales ära, kus vaja. Nojah.
Ma saan aru küll, et see mäng on kunagi mõeldud välja selleks, et lastele palli püüdmist ja viskamist õpetada, aga kas praeguse aja väärtused ei peaks olema teised? Kas keegi teab mõnda selles vanuses lastele sobivat pallimängu, mis samu oskusi arendaks, kuid jätaks need ebameeldivad aspektid välja?

(Järgmisel päeval lisatud. Ja huvitav, kui palju on vanemaid, kes mu muret mõistavad - või kui palju on lapsi, kellele see mäng sedasorti põhjustel ei meeldi. Sõjaväes püssist keeldumist meil vist eriti kõrgelt ei hinnata ja üsna levinud on ka arvamus, et kõigega peab hakkama saama, mis elu/kool ette paneb. Mina arvan, et eneseareng võiks olla elu lõpuni iga päeva oluline teema, aga see võib kulgeda ka läbi rõõmu ja põnevuse, kire ja pühendumuse. Ma valin koostöö, mitte võitluse!)
TJT

Muna ja kana

2010-02-18T18:09:00.007+02:00

Vaatasin haigla ooteruumis, kuidas noor naine vana ratastoolis istuvat meest õue minekuks riietas. Õrnalt, hoolivalt ja kannatlikult. Mõtlesin hetkeks, et kas lapselaps on vanaisale järele tulnud, aga ei, naine oli haiglaõe vormis ja tema muretu olek küll mingile lähemat seosele ei viidanud. Ja ikka pakkis ta vana meest talveriide nagu väikest last. Ja vanamees paistis tundvat end nagu väike laps ema hoole all, säras rahulolust. Seda oli ilus vaadata.
See meenutas mulle miskipärast, et minu kasvukeskkonnas on pidevalt toonitatud, et ma pean omandama hariduse ja mingit sorti positsiooni ühiskonnas. Sama näikse toonitavat meedia. Minu silm jääb peale artiklitele, kus rõhutatakse eesti naiste haridust ja tööhõivet. Ja palk käib ka mõnda sorti positsiooni järgi, mis vastab mõnda sorti haridusele. Kuigi mehed saavad sama töö eest oluliselt rohkem palka, saavad turunduses ja panganduses ka naissoost keskastmejuhid siiski oluliselt kõrgemat palka kui meditsiiniõed... ja nad on mõneti ka ühiskondlikult kõrgemalt väärtustatud kui näiteks meditsiiniõed.
Et sellist Eestit me siis oleme tahtnud.
Samas olen ka ise kogenud noorte mitte-eesti päritolu haiglaõdede ülimat tähelepanu ja hoolivust. Ja sellist hoolivust tahaksin kogeda kogu aeg ja igal pool.
Ma tegelikult ei tunne erilist uhkust oma diplomite üle (kuigi need vahel ära kuluvad, nagu ka diplomite omandamisega seoses tekkinud oskused või teadmised). Palju enam rõõmustab mind see, kui mul õnnestub midagi head ja ilusat korda saata. Sest see on andnud mulle tõelise võimaluse kasvada. Kasvada hoolivamaks ja armastavamaks. Ma tahaksin rohkem sellist Eestit, kus on esmane kasvada vaimus.
Kas on võimalik väärtustada hoolimistööde tegijaid, kui keegi ei taha neile väärilist tasu maksta? Kuidas hoolida hoolitsejatest? Kes peaks kujundama selle keskkonna?
Või kasvatame oma lapsi ikka selles vaimus, et sina vaata kõigepealt, et oma karjääri püsti saad, ehk siis jõuad häda korral ka hoolitsejate vaeva kinni maksta? Või et kõige tähtsam on hoolida teisest inimesest, kui hätta satud, ehk siis keegi aitab sind ka? Igal juhul tundub mulle, et meie põlve kasvatusotsustel on oma osa tuleviku Eesti kujunemises.

Järgmisel päeval lisatud: täna on Postimehe esiküljel, et lapsed õppigu kaua, siis saavad poole rohkem palka. Meditsiiniõeks väga kaua ei pea õppima. Ei oleks vaja meelitada tüdrukuid juristideks, kui nende kutsumuseks on olla meditsiiniõde. Aga sedasorti tundevirved surutakse meil vist jõuliselt maha.
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on intellektuaalsus ja materiaalne läbilöögivõime ületähtsustatud hoolivuse arvelt. Tasakaalu on vaja.
TJT