Lootusrikas vaade

Kui keegi küsiks, mis on kõige ilusam luuletus, siis ma vastaks: lootusrikas vaade.

See väike salm on refräänina mu toimetusi saatud sellest peale, kui Heli Kudu selle oma meeleõpetuse seminaril lausus.

Ja see on avanud tõesti uusi maailmu, neid sisemisi, mis on asjade ja nähtuste sees ja mis on lõputult suuremad kui välised nähtavad ja katsutavad maailmad. See on vikerkaarest sild üle maiste hädade oru.

Ma lausun endamisi: lootusrikas vaade ja vaatan, mida  see teeb. Milliseid imesid seekord, täna. Väikestest asjadest saavad suured.

Ma tänan kõiki, kes on hoidnud mu kohal ja ümber ja eel lootusrikast vaadet kui vihmavarju või sooja salli või tõrvikut. Ja aidanud mul pärale jõuda siia, kus ma praegu olen, tänasesse päeva kõigi nende kogemuste võrra rikkamana.

Ma tänan ja tahan omalt pooltki jätkata selle samaga: hoida lootusrikast vaadet, kus iganes ja kellele iganes seda vaja peaks olema. Vahel väsivad ka suured, siis aitab lähedaste usk ja lootus ja armastus.

Kes ütles, et lootus sureb viimasena? Kes kaotab lootuse, kaotab kõik. Teekond vikerkaare teise otsa algab esimesest sammust.

TJT

Päkapikundus

Meie noorem laps elab selges päkapikuusus ja tema õde aitab seda alal hoida. Mina muidugi ka, jõudumööda, ja õnneks ei tule mul selleks nii koletuid pingutusi teha, nagu mõnes teises peres, kus noored Sherlockid uurivad koduste kingipaberite mustrit ja  püüavad mõistatada päkapikkude liikumistrajektoore. Kui meie lapsed kunagi kahekesi päkapikuvalves olid, oli  ikka üsna võimatu ülesanne neid komme ja kinke laitmatult õigel ajal õigesse kohta tekitada – nüüd õnneks seda enam pole, poeg on rahumeelsema ja mitte nii otsiva loomuga selles küsimuses, tütar armastab seda mängu nüüd ise läbi viia – küllap tuleb see temal ka ehedamalt välja. 

Ümbritsev elu pakub lapsele küll segadusseajavaid signaale. Tädid, kellel endal parajas eas (lapse)lapsi pole, räägivad lapse kuuldes jõulukinkide hinnast ja raadios pasundavad reklaamid. Ma näen, kuidas see lapse hinges segadust tekitab. 

Raadio saab kinni keerata, aga tädisid mitte. Ja kogu ülejäänud elu jätkub ju pühade ajalgi tavalisel profaansel lainel. (Oh, kuidas ma vahel ihkan rohkem pühadust ellu!)

Ma näen, kui oluline on see minu jaoks, et poeg saaks oma päkapikuusuga jõuda selle loomuliku lõpuni õigel ajal.  Õigel viisil läbi viidud päkapikundus on imede võimalikkuse metafoor. Mulle tundub oluline, et see ei katkeks liiga vara. Meil on palju kergem elada, kui me oskame korralikult imedesse uskuda.  Mõnes olukorras palju vähemast ei piisa – ja oleks ju kahju hea ime ära rikkuda lihtsalt sellesse mitteuskumise läbi.

TJT

Väike kommiäri

Miks on rõngik parem kui komm? Seda saab eelkoolis vahetada kommide, saia või muu meelepärase vastu. Kusjuures laps läheb eelkooli lasteaia söögilauast või kodust ega ole näljane, teda huvitab sedasorti suhtlemine ja eks maius muidugi ka. Ega me poeg ise rõngikutest suurt hooligi – aga arveldamine talle meeldib ja väike äritegevus annab eelkoolivahetundidele särtsu juurde. Huvitav veel, et puhastatud õunatükke, mida küll paljud lapsed tahavad, pole vahetuseks kasutatud. Neid siis jagatakse niisama.

Minu vanaisa kirjutas ka oma mälestustes, kuidas tema omal ajal koolis  nii vahetunni kui tunni ajal kõiksugu pudipadiga äri ajas. Tore oli kaebjanaelu kirjutamissulgede või taskunoa vastu vahetada – nii need asjad käisid poiste vahel mitu tiiru ja pakkusid osalejatele mängu ilu ja võimaluse maiste asjade väärtust tundma õppida.

Aga midagi oleme selle väärtuseõpetusega vist puusse ka pannud: kaks ja pool aastat tagasi andsin pojale, kes siis oli tubli abimees kõiksugu kodutöödes, talvepuude riita ladumise eest veidi raha. Ja senimaale üritab ta minult puude toomise eest midagi välja kaubelda – samas näen, kuidas see on tööindu ja -rõõmu kahandanud. Laps, kes  enne nautis puude ladumist, nagu ka raskete kottide tõstmist – ohoo, mida mina suudan!, ei oska selleks enam motivatsooni leida. Minu jutt sellest, kui tore on värsket õhku hingata ja tunda oma keha vägevust, kes selliseid raskusi suudab tõsta, tundub rahakopika kõrval tühine. Ja kunagine nauding tööst on unustatud.

Mind teeb see kurvaks ja nõutuks. Kuidas muuta lapse väline motivatsioon uuesti sisemiseks? Kas mina saan selleks midagi teha või aeg annab arutust?

Hiljem lisatud. Õnneks liitus see rahateema ainult küttepuude ladumisega. Kevadel kunagi karjatasin, et miks need noad küll kogu aeg nürid on. Tegelikult ma tean küll, et kööginugade nüridus on kuidagi seotud pideva köögiviljade puhastamise ja lõikumisega ja võib-olla ka väheldase teritamisega, aga ega siis alati ei jõua nii arukas ka olla. Ja mulle ei meeldi nuge teritada. Siis võttis poeg nõuks see töö enda peale võtta ja hakkas mul käima köögis abiks. Tuleb vahel, küsib mõne noa, teritab ära ja läheb jälle oma elu juurde tagasi. Lihtsalt empaatiast oma abitu ema vastu, kes muidu kuidagi neid nuge teravaks ei saa (tegelikult pani see karjatus mehe ka natuke liikuma, aga ikka tore, kui abilisi on rohkem).

TJT

Jõulupidu waldorflasteaias

Igale peole eelnevad ettevalmistused. Lapsed tegid igaüks endale küünla (kui laps ei saanud ise hakkama, siis õpetaja lõpetas). Päkapikud tegid lastele kingitused, mõnele viltisid, mõnele meisterdasid linnumaja. Emad-isad tõid söögipoolist. Õpetajad tegid kõik ülejäänu.

Kohalejõudnud lapsed said igaüks ühe piparkoogi kuusele kinnitada. Piparkooke olid nad päeval ühiselt teinud ja kuusele kinnitati aknaga piparkooke: piparkooke tehes lõigatakse keskele suurem auk sisse, mis täidetakse klaaskommipuruga ja siis ahjus see sulab ja muutub läbipaistvaks. Kuusel sel aastal muud polnudki kui piparkoogid. Ühtki säravad tilinat mitte. Mõnel aastal on olnud vildist kaunistused.

Kui kõik pered olid kohale jõudnud, kogunesid vanemad teisele korrusele, kuhu oli põrandale valmis pandud käbidega kuuseokstest spiraal, mis oli valgete küünaldega kaunistatud. Kõlasid vaiksed flöödihelid. Iga vanem juhatati kohale, mille ette hiljem istus tema laps. Siis tulid lapsed. Algas advendiringi rituaal, mida waldorlasteaedades tavaliselt peetakse advendiaja algul. Iga laps sai enda tehtud küünla, mis oli torgatud õuna sisse ja juhatati oma kohale. Lauldi väike ingel, tule sa, ja tuli valges riides naine, süütas spiraali keskel valge küünla, õnnistas kohalviibijaid inglikeeli ja juhatas edaspidi kordamööda iga lapse vaikselt spiraali keskele, kus laps süütas suurest küünlast enda küünla ja kõndis vaikselt spiraalist välja tagasi. Siis andis laps põleva küünla õpetajale, kes asetas selle kandikule, ja laps läks oma kohale tagasi. Kui kõik lapsed olid õpetaja järel oma küünla süüdanud, anti lastele ükshaaval jälle nende küünal ja see kustutati. 

Lapsed ja vanemad läksid alla, kus suures toas oli kaetud laud ja kõrval seisis suur korv päkapikkude toodud kingitustega. Päkapikkudele lauldi ja loeti luuletusi – ikka õpetajate ümber kobaras koos, waldorflasteaias ega ka -koolis ei panda lapsi eraldi esinema (huh, kui vastik see ametlik suures saalis vanematele etlemine mulle lasteaias oli!). Igale lapsele oli pakk. Vanematele jagati laululehed ja lauldi „Jõulud jõudvad” ja teisi laule. Isad-emad laulsid ja lapsed vaatasid oma kingitusi. Keegi ei pidanud laulma ega etlema, või ehk ainult õpetajad, aga neile paistis see meeldivat. (Huh, ei mingeid jõuluvanasid, ei mingeid epistleid sellest, kas laps peab tubli olema, et kinki väärida, ei mingeid nikse ega kraapse ega neid teisi õudusi, mida mina oma lapsepõlves ei sallind.)

Söödi. Lapsed läksid teistesse tubadesse mängima ja mürama. Vanemad jäid laulma ja suhtlema. Kui ühes toas möll hakkas suureks minema, tuli üks õpetaja ja tegi sellise mängu, et lapsed lähevad metsa puid saagima, neil hakkab külm ja nad poevad peitu: heidavad maha, nii et vaadata ei tohi. Siis muudetakse üks laps kiviks (õpetaja katab lapse kinni) ja küsib, kes on kiviks muudetud, keda tuleb päästa. Lapsed vaatavad ringi, kes on puudu ja kui õige nime nimetavad, tuleb laps riide alt välja. Tema saab siis järgmisele lapsele katet peale panna. (Polnudki nii lihtne mäng, sest lapsi käis pidevalt uksest sisse-välja ja keegi ei pidanud täpselt arvet, kes parasjagu ruumis, kes mujal; õpetaja muidugi teadis, kes seal kiviks on.) See on üsna aktiivse liikumisega mäng ja sõnu lauldakse. Imeline oli näha, kuidas üle piiri minema hakkav kaos hetkega korra leidis. Ja et õpetaja märkas iga lapse käest küsida, kas ta soovib olla järgmine peitja (mõni väiksem pelgas). Ja õpetaja rõõmustas alati, et see laps on päästetud. 

Mina vaatasin ja nautisin kaasa. Kes mängida ei tahtnud, ei tohtinud ette öelda, võis niisama olla ja see sobis kõigile. Ma ei mäleta sellist vabadust oma lapsepõlvest. Tervendav kogemus.

Väga ilus pidu oli. Ja ausõna, mina küll seda kõike välja mõelda ei suudaks.

Ilusat jõuluootusaega!

TJT

Puutemeel ja elumeel

Waldorfpedagoogika üks aluseid on meeleõpetus. Ma olen sellest siin varem ka kirjutanud, seekord meeleõpetuse esimese loengu põhjal Heli Kudu ja Siiri Veensalu vahendusel täpsemalt kahest alumisest meelest, kompimismeelest ja elumeelest. Iga alumine meel on seotud ka vastava ülemise meelega, nt kompimismeel minameelega ja elumeel mõttemeelega. Waldorfpedagoogika lähtub seisukohast, et väikelapseeas ei saa arendada ülemisi meeli, vaid alustada tuleb vundamendist. Nii saab lapsest isiksus kompimise ja puutumise kaudu ning mõtlemise arenguks loob eelduse hästi hoitud elumeel.

Meeleõpetuse olulisus tuleneb tõsiasjast, et laps võtab kuni hammaste vahetuseni infot vastu kogu kehaga, kogu tema keha on meeleorgan ja läheb aega, enne kui ta hakkab eristama, millisest allikast info tuleb. Samas ka kogu see info mõjutab kogu lapse „ehitusjärgus” keha – jäljed mistahes kogemusest jäävad organsüsteemi ja mõjutavad kogu lapse edasist elu.

Puutemeele e kompimismeele organiks on nahapind – piir inimese ja ülejäänud maailma vahel. Puudutus äratab eneseteadvuse, mida vastsündinul on ainult natukene. Puutemeele hooldamiseks on vaja puudutusi: see annab tunde, et ma olen olemas. Puudutus peaks olema meeldiv: see annab teada, et olemas olla on hea, see on turvatunde lähtekoht. Täiskasvanueas toimivad keha reaktsioonid närviühenduste kaudu ja selleks on vaja õnnehormoone. Lapseeas toimub areng turvatunde keskkonnas: see annab kehale võimaluse midagi uut omandada. Uuega kaasneb alati stressi, mõni olukord nõuab „võitle või põgene!”, seepärast peaks lapse päevakavas olema palju tuttavat ja turvalist, kordusi ja kindel rütm. Ehmatuse ajal on pinge lihastes, mitte organsüsteemides ja need ei saa sel ajal areneda. Heaolu hoidmine on väga oluline pedagoogiline eeldus.

Last puudutades on oluline olla tähelepanuga kohal, armastav ja kindel. Puudutusi saadab rahulik kõne. Empaatiliselt mõista last, oota järele, kuni tema tähelepanu jõuab nt kinga jalga pannes kohale ja alles siis tee vajalikud liigutused. Hoia pidevalt sidet lapse tundega. Hea, kui ümbritsev keskkond oleks vaikne ja rahulik, sest virvarr segab ühendust iseendaga.

Turvatunde annab vabatahtlikkus. Hea, kui laps läheb liikvele enda huvist või saab ühineda täiskasvanu vaimustusega, käskimine loob eraldust. Kompimismeele hoidmiseks on vaja last jaatada. Põhimõtteliselt on lapsel alati õigus, tal on põhjus teha nii või tahta seda, mida ta tahab. Oluline on ka täiskasvanu eeskuju: püsida ise heaolus, ka täiskasvanu peaks oma kompimismeele toitmisele tähelepanu pöörama. Waldorfpedagoogika aluseks on täiskasvanu enesekasvatus.

(See ei tähenda, et lapsel peaks laskma kõike teha. Teha tuleb ikka seda, mida vaja, mitte seda, mida laps tahab. Hea vanem on vahel ka ebapopulaarne, kui on vaja piire seada või suunata.)

Puutemeele hoidmiseks on vaja erinevaid kogemusi.

·         kastanivann (riisivann, teised kuivained, pallimeri);

·         massaaž hernekotiga;

·         väike majake, milleks sobib ka pappkast või diivanipatjadest onn;

·         vaiba sisse rullimine pakub tugeva kogemuse, mis ei pruugi kõigile sobida;

·         vesi, muda

·         paljajalu käimine soojal ajal,

·         pärlite lükkimine,

·         kehapuutemängud,

·         voolimine,

·         märgviltimine,

·         majapidamistööd jne.

Oluline on ka toidu konsistents.

Tähelepanelik täiskasvanu küsib alati: millise jälje jätab see (teguviis, materjal) lapse kehasse?

Elumeel vahendab tundeid sellest, mis olukorras on meie keha füsioloogiline seisukord: kas on nälg või janu, väsimus, südame ja seedimise seisukord jm). Eeterjõud, mis vormivad organeid, hoiavad seda funktsioneerimas ja annavad nt valu või väsimuse kaudu keha vajadustest teada. Kui keha märke ei anna, elumeelt tunda ei ole, see avaldub ainult ebamugavuse kaudu. Elumeele organ on vegetatiivne närvisüsteem.

Hammaste vahetumise ajal on suur osa keha eeterjõududest hõivatud keha kõige tihedamate kudede kasvatamisega ning kujutlusjõudude jaoks jääb vajaka – laps tunneb igavust. Puberteedis kulub jõud organite ümberehitamiseks.

Arenguks on vaja, et lapsel oleks kehaliselt hea olla. Väsinud ega näljane laps ei arene. Siis tuleb toetada keha. Elurõõm on arengus väga oluline. Armastuse jõud on aktiivsuse aluseks: ilma armastuseta pole arengut. Armastus annab teada: ma olen oodatud, ka endale vastuvõetav, vajalik on tingimusteta aktsepteerimine.

Elumeelt toetab

·         turvaline rütm, ka keharakkude kasvatamine on rutiinne töö;

·         korraldatud tegevuse vaheldumine vaba tegevusega;

·         regulaarne, õige last toetav toit, rõõm süües;

·         õige määra kogemine;

·         puhkus, uni – eeterkeha töö on une ajal korrastada meeltemuljeist saadud tundeid;

·         huumor;

·         muusika;

·         pühalikkus, häälestavad rituaalid;

·         ilus ümbrus, puhtus, kord;

·         loodus hoiab ja täidab oma loomuliku tasakaalu kaudu.

Pingeolukordades, nt kui laps ei usalda end mängu on abiks täiskasvanu usaldus elu vastu, tingimusteta armastuse ruum ja lootusrikas vaade. Täiskasvanu eeskuju on oluline: võta vastutus enda heaolu eest! Oluline on last toetada, tugevaid külgi teadvustada ja esile tõsta, see on kõige alus. Lasteaiaeas ei kritiseerita last, ta alles ehitab end üles.

Hoitud elumeel on eelduseks hilisemas vanuses mõttemeele tekkele: haigena me ju ei suuda ka mõelda. Siin võib näha, kuidas korra jõud muundub kõrgemaks jõuks. Nii on ka koolivalmiduse kujunemisel määrava tähtsusega söök, rütm, uni ja rutiin. Viimasel koolieelsel aastal aitab mitmekülgne liikumine peenhäälestada kõik, mis vaja.

Elumeele kahjustusega lastel võivad olla kindlad toidusoovid (makaronid ketšupiga) jm. Aitab imetamismeeleolu, soe hoidmine. Kõigi hädade korral on lastel vaja lõpmata palju mõistmist.

TJT

Loe lisaks: Heli Kudu on kirjutanud advendiajast siin.