Pühapäeva päeval kirjutasin, kuidas meil lapsed terved püsivad. See oli väga pop lugu, võibla 200 inimese kanti luges seda (minu blogi kohta ikka väga palju). Isegi imestasin. Tore oli ka, et loeti.
Esmaspäeval lapsele lasteaeda järele minnes sain kohe aru, et midagi on valesti. Läksime ruttu majast välja ja kui me pisut eemale saime, hakkas ta valu pärast karjuma. Täiest kõrist. Inimesed ehmusid ja küsisid, mis lahti. Lapsel olid kõrvad äkki valutama hakanud. Kodus panin kohe sibulakompressi peale ja laps sai mängima minna.
Öösel ärkasin sellest, et laps nutab. Kõrvad valutasid. Hoidsin käsi tal kõrvade juures ja hingasin ta valu välja. Lihtsalt kätega saab ka valu ära võtta, aga siis võib haigus endale külge tulla. Mõne aja pärast jäime magama. Aga laps on siiani haige. Ja mina olen siiani kuidagi laisk ja uimane ja tahtevaene.
Selle kohta ütles üks inimene, et oli sul tarvis oma õnnega hoobelda: veebruari lõpus teatada, et sinu lapsed on terved. Avalikus kohas, kus käivad inimesed, keda sa ei tunne. Nt keegi on haige lapsega kodus ja tahaks, et ei oleks või ta on lausa mures, et peab tööle minema ja mis kõik nii veel saab. Võib-olla mu tuttaval oli õigus. Ma olen ise ka vahel kade nende peale, kes minu arusaamise järgi jõle laialt elavad. Liiga hästi justkui. Kui ikka pole inimesel probleeme, ajab hinge täis küll, kui endal on. Ja endal ikka on. Isegi siis, kui ma nendest parajasti siin ei kirjuta.
Muidugi ma ei väida, et kõik see haigus on kellegi kadeda mõtte tagajärg. Ma olen kuulnud, et kõrvavalu võib lapsel tulla sellest, kui vanemad pole ühte meelt, või sellest, et last ei kuulata ära. (Jah, nohu muidugi ka, ega ma seda eitagi.) Eks nii üht kui teist võib meie peres ka ette tulla. Praegu lihtsalt juhtus selline lugu ööpäev pärast seda, kui olin selle sissekande välja lasknud ja hulk inimesi seda lugenud. Sellist kõrvavalu pole meie peres varem ette tulnud - ei tüdruku seitsme ega poisi kolme aasta jooksul.
Mis teebki mind nõutuks. Et kas ja kuidas kirjutada. Nii, et keegi ei kannataks. Nagu ei oska paremini. Ja valus, kui oma laps saab pihta.
Ühtepidi tahaks öelda, et annaks jumal, et enam nii ei juhtuks - ja mida küll mina peaks selleks tegema - omas piiratuses? Teistpidi on haigused elu osa. Kolmandat pidi ma tahaks mõjutada nii enda kui teiste elukäike paremas suunas, aga neljandat pidi: kes olen mina arvama, mis millekski hea on.
Tipp Ja Täpp
neljapäev, 26. veebruar 2009
pühapäev, 22. veebruar 2009
Terved lapsed
Ma ei mäleta, kas ma olen viimase seitsme aasta jooksul, mis ma ema olen, pidanud kunagi laste haiguse pärast millestki loobuma. Nad ei ole küll päris kogu aeg päris terved olnud, aga midagi sinnapoole. Sellepärast paneb mind imestama ja isegi veidi kurvastab, kui arvatakse, nagu see oleks normaalne, et väikeste laste ema ei saa nt korralikult tööl käia, sest lapsed on kogu aeg haiged. Nendest lastest ja peredest on kahju, aga ma arvan, et see ei pea olema normaalne. Saab ka paremini elada.
Ma olen lausa järele mõelnud, et millest see nii võib olla. Et miks meie lapsed on senimaale üsna terved püsinud. Eks neil mõni väike köha-nohu vahel on muidugi ka, aga need lähevad enamasti paari päevaga üle (köha on natuke kauem), mõni viirushaigus, mida tütar on põdenud mõne tunniga, poiss paari päevaga tuleb ka meelde.
Me elame kahtlemata püüdlikult tervislikku elu. Suhkrut ja valget jahu minimaalselt (aga poiss on siiski üsna magusamaias), õueskäimist võimalikult rohkem. Ja seda pole sugugi raske olnud korraldada, sest meie laste vanemad eelistavad ise tervislikumat toitu ja kuni poja sünnini oli meie jaoks normaalne olla üks terve päev nädalas linnast väljas looduses (aga meie poja ilmne eelistus oli algul olla ainult kodus, ning seda me tema esimestel aastatel ka tegime). Suvel elame vaheaegadega paar nädalat telgis - maa ja loodusega kontaktis olek annab midagi väga olulist nii suurele kui väiksele. Nii et kindlasti on sellist üldist tervislikkuse fooni ja võibla ka geneetilisi eeldusi (mina ei jää ka peagu kunagi viirushaigustesse - küll aga võin ma mõnes pingelises olukorras probleemiga nii haakuda, et mitu päeva voodist ei tõuse).
Sellest kõigest olulisemaks pean tegelikult seda, et meie lapsed ei ole kunagi pidanud käima viit pikka päeva lasteaias. Kuna tüdruk vajab palju omaette olemise aega, olen korraldanud tema elu nii, et ta saab võimalikult palju kodus olla. Mina olen selle nimel nt valmis tõusma hommikul kell viis, et oma kirjatöid laste uneajal teha ja kodust ärakäimised saab koondada mõnele päevale nädalas. Me lihtsalt mehega kombineerime nii, et neil oleks rahulikku kodusolemise ja eneseleidmise ja muljete läbitöötamise aega ka. Ja mina olen oma koduväliste tegevuste mahtu suurendanud just sedamööda, kuidas lapsele sobib, vaadates eelkõige, millist koormust laps on valmis taluma. Sest lastekollektiivis olemine on lapsele igal juhul väsitav, ka siis, kui on tegemist väga meeldiva ja rahuliku kohaga.
Võib ju paista, et ma olen mingit pidi luuser. Ega mu pealikud ole sugugi alati rahul sellega, et ma mõnda suuremat asja ette ei võta. Aga ega siis ju lugu parem oleks, kui ma võtaks ette rohkem kui teha jaksan, mistõttu lapsed jääks haigeks ja ma peaks nendega koju jääma - siis oleks ju kahju mitmekordselt suurem. Sest töö jääks ikka tegemata, mina peaksin olema haige lapse juures, mis ei tundu sugugi ihaldusväärne ja laps peaks olema kodus haige, selle asemel, et rõõmsalt ja rahulikult oma elu elada ja mõnusasti areneda. Kokkuvõttes oleks see ainult suur jama. Aga praegu olen õnnelik, et saan oma asju ajada - mulle on koduväline eneseteostus enesega rahuloluks väga vajalik. Ja ma olen õnnelik, et mu lapsed on terved ja neil on kõik hästi. See võiks nii ollagi. Ma arvan, et see võiks olla normaalne.
Aga miks küll paljud tööandjad sellest aru ei taha saada?
Hiljem lisatud. Nagu sageli varemgi, oli mul täna jälle põhjust tõdeda, et see jutt siin on lihtsalt üks vaatenurk, mis mõnest teisest vaatenurgast üldsegi ei kehti. Ma kohtusin ühe kolme lapse emaga, kelle lapsed on vist kolmeaastasest saati olnud viis pikka päeva lasteaias, lisaks veel muusikaringides ja trennides (jah, lasteaialapseeast saati) ja ikka kogu aeg terved, kuigi nende koormus on meie lastega võrreldes väga suur. Tuleb lihtsalt jälle tõdeda, et mina küll ei tea, miks asjad on, nagu nad on. Aga tore ikka midagi arvata.
Tipp Ja Täpp
Ma olen lausa järele mõelnud, et millest see nii võib olla. Et miks meie lapsed on senimaale üsna terved püsinud. Eks neil mõni väike köha-nohu vahel on muidugi ka, aga need lähevad enamasti paari päevaga üle (köha on natuke kauem), mõni viirushaigus, mida tütar on põdenud mõne tunniga, poiss paari päevaga tuleb ka meelde.
Me elame kahtlemata püüdlikult tervislikku elu. Suhkrut ja valget jahu minimaalselt (aga poiss on siiski üsna magusamaias), õueskäimist võimalikult rohkem. Ja seda pole sugugi raske olnud korraldada, sest meie laste vanemad eelistavad ise tervislikumat toitu ja kuni poja sünnini oli meie jaoks normaalne olla üks terve päev nädalas linnast väljas looduses (aga meie poja ilmne eelistus oli algul olla ainult kodus, ning seda me tema esimestel aastatel ka tegime). Suvel elame vaheaegadega paar nädalat telgis - maa ja loodusega kontaktis olek annab midagi väga olulist nii suurele kui väiksele. Nii et kindlasti on sellist üldist tervislikkuse fooni ja võibla ka geneetilisi eeldusi (mina ei jää ka peagu kunagi viirushaigustesse - küll aga võin ma mõnes pingelises olukorras probleemiga nii haakuda, et mitu päeva voodist ei tõuse).
Sellest kõigest olulisemaks pean tegelikult seda, et meie lapsed ei ole kunagi pidanud käima viit pikka päeva lasteaias. Kuna tüdruk vajab palju omaette olemise aega, olen korraldanud tema elu nii, et ta saab võimalikult palju kodus olla. Mina olen selle nimel nt valmis tõusma hommikul kell viis, et oma kirjatöid laste uneajal teha ja kodust ärakäimised saab koondada mõnele päevale nädalas. Me lihtsalt mehega kombineerime nii, et neil oleks rahulikku kodusolemise ja eneseleidmise ja muljete läbitöötamise aega ka. Ja mina olen oma koduväliste tegevuste mahtu suurendanud just sedamööda, kuidas lapsele sobib, vaadates eelkõige, millist koormust laps on valmis taluma. Sest lastekollektiivis olemine on lapsele igal juhul väsitav, ka siis, kui on tegemist väga meeldiva ja rahuliku kohaga.
Võib ju paista, et ma olen mingit pidi luuser. Ega mu pealikud ole sugugi alati rahul sellega, et ma mõnda suuremat asja ette ei võta. Aga ega siis ju lugu parem oleks, kui ma võtaks ette rohkem kui teha jaksan, mistõttu lapsed jääks haigeks ja ma peaks nendega koju jääma - siis oleks ju kahju mitmekordselt suurem. Sest töö jääks ikka tegemata, mina peaksin olema haige lapse juures, mis ei tundu sugugi ihaldusväärne ja laps peaks olema kodus haige, selle asemel, et rõõmsalt ja rahulikult oma elu elada ja mõnusasti areneda. Kokkuvõttes oleks see ainult suur jama. Aga praegu olen õnnelik, et saan oma asju ajada - mulle on koduväline eneseteostus enesega rahuloluks väga vajalik. Ja ma olen õnnelik, et mu lapsed on terved ja neil on kõik hästi. See võiks nii ollagi. Ma arvan, et see võiks olla normaalne.
Aga miks küll paljud tööandjad sellest aru ei taha saada?
Hiljem lisatud. Nagu sageli varemgi, oli mul täna jälle põhjust tõdeda, et see jutt siin on lihtsalt üks vaatenurk, mis mõnest teisest vaatenurgast üldsegi ei kehti. Ma kohtusin ühe kolme lapse emaga, kelle lapsed on vist kolmeaastasest saati olnud viis pikka päeva lasteaias, lisaks veel muusikaringides ja trennides (jah, lasteaialapseeast saati) ja ikka kogu aeg terved, kuigi nende koormus on meie lastega võrreldes väga suur. Tuleb lihtsalt jälle tõdeda, et mina küll ei tea, miks asjad on, nagu nad on. Aga tore ikka midagi arvata.
Tipp Ja Täpp
Tervendavad muutused
Räägitakse, et lapsed muutvat vanemate elu. Mina arvasin kunagi selle jutu pääle, et minu elu lapsed küll muutma ei hakka, ammugi mind ennast, aga võta näpust.
Nüüd, mil olen jälle lastest kaugenemas, märkan, kui palju asju mu elus vahepeal oli teistmoodi. Lapseootuse ja imetamise ajal ma nt sõin jube tervislikult. Vist sellest ajast tuli minu ellu idandite söömine pimedal aastaajal (ja see on nii jäänudki - kõik sööme idusid). Varem nagu ei tulnud eriti pähe millegipärast. Ju ei olnud nii oluline. Ja leiba küpsetasin vahepeal, sest juuretisega tehtud täisteraleib lihtsalt on nii palju sisukam toit kui need poe püülijahust pärmileivakesed. Ükski muu toit lihtsalt ei kustutanud imetava ema iginälga.
Ja valgel ajal väljas käia muidu ilmtingimata iga päev ei viitsiks. Ja kõik need muud korrapära-harjutused, mida ma senimaani usun väikelapsele kasvamiseks vajaliku olevat - eks need toeta mind ka, kahtlemata. Aga ainult enda pärast küll ei viitsiks. Vahel ei viitsi muidugi laste pärast ka.
Ja see pidev enesekontroll. Ma tahan, et mu lapsed õpiks korralikult kõnelema, mistõttu kõnelesin ise ka suht korralikus keeles. Ja püüdsin rahulikku ja rõõmsat meeleolu hoida ja üldse olin teadlikumalt spirituaalsem. Sest minu tütar lihtsalt ei talunud mind muusugusena sugugi, kui ta väike oli. See oli kahtlemata jube pingutav ja tüütu, sest mulle ausalt öelda meeldib vahel natuke nõme ka olla. Ja vahel tahaks lausa palju nõme olla, aga sellega ma siiski pidasin piiri. Aga ma harjutasin selle kombe vähemale, kui nägin, kui väga see teda häirib (oh, ärge mitte küsigegi, kui raske on leida sellisele lapsele sobivat hoidjat nt - praegu ma saan sellest aru, kui ta poisi kasvatajatest otse ja avameelselt räägib, empaatilise kaastundega, aga nende vigadesse täiesti armutult suhtudes; minuga sama lugu muidugi - ma muidu võibla ei usukski, et minust üldse nii palju vigu võib leida, kui mu tütreke neid mulle kogu aeg leebe järjekindlusega nina alla ei pistaks).
Pealegi pidin ma umbes kolmanda asjana pärast esimese lapse sündi õppima enda vajadustele suuremat tähelepanu pöörama. Ma pidin õppima enda eest täiesti uuel viisil seisma, sest muidu see laps oleks mu kõige täiega "alla neelanud" - aga sellega poleks ma sugugi ise rahul olnud. Mul oli vaja väga tõsiselt järele mõelda, mis on need tähtsad asjad minu elus, milleta ei saa, ning kuidas neid uues olukorras saavutada: nüüd, mil mu oodatud lapse vajadused olid minu jaoks nii väga tähtsad.
Ma olen tõesti muutunud. Ja sellega rahul. Isegi väga väga tänulik.
Tipp Ja Täpp
Nüüd, mil olen jälle lastest kaugenemas, märkan, kui palju asju mu elus vahepeal oli teistmoodi. Lapseootuse ja imetamise ajal ma nt sõin jube tervislikult. Vist sellest ajast tuli minu ellu idandite söömine pimedal aastaajal (ja see on nii jäänudki - kõik sööme idusid). Varem nagu ei tulnud eriti pähe millegipärast. Ju ei olnud nii oluline. Ja leiba küpsetasin vahepeal, sest juuretisega tehtud täisteraleib lihtsalt on nii palju sisukam toit kui need poe püülijahust pärmileivakesed. Ükski muu toit lihtsalt ei kustutanud imetava ema iginälga.
Ja valgel ajal väljas käia muidu ilmtingimata iga päev ei viitsiks. Ja kõik need muud korrapära-harjutused, mida ma senimaani usun väikelapsele kasvamiseks vajaliku olevat - eks need toeta mind ka, kahtlemata. Aga ainult enda pärast küll ei viitsiks. Vahel ei viitsi muidugi laste pärast ka.
Ja see pidev enesekontroll. Ma tahan, et mu lapsed õpiks korralikult kõnelema, mistõttu kõnelesin ise ka suht korralikus keeles. Ja püüdsin rahulikku ja rõõmsat meeleolu hoida ja üldse olin teadlikumalt spirituaalsem. Sest minu tütar lihtsalt ei talunud mind muusugusena sugugi, kui ta väike oli. See oli kahtlemata jube pingutav ja tüütu, sest mulle ausalt öelda meeldib vahel natuke nõme ka olla. Ja vahel tahaks lausa palju nõme olla, aga sellega ma siiski pidasin piiri. Aga ma harjutasin selle kombe vähemale, kui nägin, kui väga see teda häirib (oh, ärge mitte küsigegi, kui raske on leida sellisele lapsele sobivat hoidjat nt - praegu ma saan sellest aru, kui ta poisi kasvatajatest otse ja avameelselt räägib, empaatilise kaastundega, aga nende vigadesse täiesti armutult suhtudes; minuga sama lugu muidugi - ma muidu võibla ei usukski, et minust üldse nii palju vigu võib leida, kui mu tütreke neid mulle kogu aeg leebe järjekindlusega nina alla ei pistaks).
Pealegi pidin ma umbes kolmanda asjana pärast esimese lapse sündi õppima enda vajadustele suuremat tähelepanu pöörama. Ma pidin õppima enda eest täiesti uuel viisil seisma, sest muidu see laps oleks mu kõige täiega "alla neelanud" - aga sellega poleks ma sugugi ise rahul olnud. Mul oli vaja väga tõsiselt järele mõelda, mis on need tähtsad asjad minu elus, milleta ei saa, ning kuidas neid uues olukorras saavutada: nüüd, mil mu oodatud lapse vajadused olid minu jaoks nii väga tähtsad.
Ma olen tõesti muutunud. Ja sellega rahul. Isegi väga väga tänulik.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 21. veebruar 2009
Nõmme Loodusmaja
Mõtlesin, et kirjutan seekord lihtsalt sellest, et mõned inimesed teevad suurepärast tööd. Nõmme Loodusmaja Õie tänaval on kuus aastat pakkunud lastele võimalust loodusega tutvuda (varem elasid need loomad Mai tänava maja keldris). Majas on elavnurk tavalisemate (rotid-hiired-kilpkonnad) ja erilisemate loomadega (boa, harjasvöölane) ja peetakse tunde koolilastele.
Ma olen seal oma lastega vahel lihtsalt "loomaaias" käinud (kokkuleppel töötajatega). Ma olen imetlenud nende inimeste usinust ja püsivust ja missioonitunnet. Ja kuulanud jutte, kuidas iga kord tuleb uuesti raha saamiseks projekte kirjutada ja iialgi ei tea, kas ja kuidas saab. Samas on looma võtmine suur vastutus teda toita ja hooldada. Maja pidamise kulud ju nagunii. Ma olen lastega osa saanud selle maja ettevõtmistest ja selle eest tänulik. Ma olen saanud erilise usalduse ja vastutuse kogemuse, mida saab tunnetada ja mõista ainult sedalaadi keskkonnas. See on suur ja väärtuslik töö, mida need inimesed pühendunult teevad.
Loodusharidust on linnalastele üha enam vaja. See terviklikkuse tunne, mida selles majas võib kogeda, aitab meie eduühiskonna arenguvaevustega toime tulla. Selliseid maju oleks rohkemgi vaja, aga pole vist palju fanaatikuid, kes võtaks seda tuuleveskitega võitlemise tööd teha. Seda enam hindan ja tunnustan neid, kes seda teevad.
Tipp Ja Täpp
Laste sünnipäevad
"Laste sünnipäevad" või "lapse sünnipäev" on kõige popimad otsingusõnad, millega sellesse blogisse Google'i vahendusel tullakse. Seepärast - vastu tulles huviliste soovile kirjutan meie selleaastastest sünnipäevadest ka. Nagu ikka, püüdsin teha nii, et asjaosalised ise sellest kõige suuremat rõõmu tunneks. Lasin lastel kutsuda need külalised, keda nad ise tahtsid, ja tegime sellist sööki, mis neile meeldib. Eks ma oma sõpru võin ju ise mõni teine kord kutsuda.
Poiss sai kolmeseks. Tema sünnipäeval käisid ainult vanavanemad, sest ta ise ei oska veel suuri rahvahulki tahta, pealegi ma arvan, et suur melu pigem väsitaks teda kui teeks õnnelikuks. Sõime häid koduseid toite ja ajasime juttu nagu vanainimeste sünnipäeval ikka. Uhke tort oli ka ja küünlad peal. Seekord sattusin ostma sellised küünlad, mis pärast ärapuhumist ise uuesti süttivad. Nalja nabani, ainult et pärast tuli köögi uks kinni panna ja aknad pärani lahti teha, koledat suitsu ajasid selle korduva puhumise peale.
Kuigi poeg endale suurt sünnipäeva ei soovinud, rääkis ta paar nädalat ette, et ta tahab minna õe sünnipäevale. Eks ta ole ju laste sünnipäevadel kaasas käinud ja omal viisil seda mürglit nautinud (enamasti viinerikausi kõrvalt, sest kodus meil sellist "hõrgutist" ei pakuta). Õe sünnipäev sai tõesti üsna rahvarohke, aga tema liitus sellega alles poole pealt, sest magas seni kodus päevaund ja jaksas ka ikka lõpuni vastu pidada.
Tütar tahtis muidugi kõiki oma lasteaiasõpru kutsuda ja kuna meie kodu selle hulga jaoks kitsaks jääks, pidasime tema sünnipäeva Nõmme Noortemaja Loodusmajas. Seal on väga tore, me oleme seal vahel muidu ka käinud. Seepärast ma kutsusin tütre sõbrad koos õdede-vendadega - eks me oleme ju üsna tuttavaks saanud aegade ja ühiste sünnipäevapidamiste käigus. Ja mõni ema oli ka, väiksematele toeks (täit komplekti vanemaid see maja hästi ei mahutaks ja mina ei jaksaks ka suhelda väga suure hulga inimestega).
Üks ringijuhendaja rääkis meile boamaost ja teistest kohapeal elavatest roomajatest, teine tutvustas pehmeid loomakesi ja neid sai ka sülle võtta. Pildil on harjasvöölane Nufik mänguhoos. Mina olin veel vaikseid mänge kaasa võtnud, neile, kes vahepeal tahavad puhata ja omaette mängida. Laual olid muidugi tavalised laste sünnipäeva toidud nagu salatid (ostsin poest), viinerid, porgandid dipikastmega ja puuviljad. Magusa tegi tütar üsna ise. Külma koera ja küpsisetorti.
Eks lastele meeldis nagu ikka. Mina olin rahul, et sain inimestele elamuse pakkuda. Üks ema kirjutas hiljem, et nemad vaatasid lastega veel entsüklopeediaid ja uurisid loomade kohta.
Meie eelmise aasta sünnipäevapidude kohta loe siit.
Tipp Ja Täpp
reede, 20. veebruar 2009
Töö- ja puhkeajad
Tütar küsis mult hiljuti, et miks on viis tööpäeva ja siis kaks puhkusepäeva. Ei osanudki kohe midagi mõistlikku vastata.
Ütlesin siis, et see on vanast ajast nii jäänud. Vanasti oli raske toitu saada ja maju ehitada ja kõiki muid töid teha, kui masinaid polnud ja siis pidi nii palju tööd tegema. Praegu tegelikult ei peaks, aga ikka tehakse. Kui mitte vajadusest, siis edevusest kulutada vist. Aga seda ma talle ei ütelnud.
Ega ma sellest töö- ja puhkuseajast päris hästi aru ei saa. Mina ju tegelikult nii ei ela. Pole juba väga kaua elanud. Suurelt jaolt korraldan ise oma töö- ja puhkuseaja. Või siis elu korraldab. Aga see ei käi selles rütmis, et viis päeva tööd ja kaks puhkust. Pealegi, mis üldse minu jaoks on töö ja mis puhkus? Kas töö on see, mille eest makstakse? Või see, mis inspireerib? Või see, mis toidab? Või see, mis on tüütu ja rutiinne? Ja mis see puhkus selline on? Lebamine? Nautimine? Huvitav tegevus? Vaheldus? Mis neil kahel siis õieti vahet ongi? Ja miks neid peaks rühmitatama rütmiga viis päeva tööd ja kaks päeva puhkust?
Ma muud ei tea, kui ehk seda, et koolis see asi nii käib ja sellega tuleb varsti harjuda.
Tipp Ja Täpp
Ütlesin siis, et see on vanast ajast nii jäänud. Vanasti oli raske toitu saada ja maju ehitada ja kõiki muid töid teha, kui masinaid polnud ja siis pidi nii palju tööd tegema. Praegu tegelikult ei peaks, aga ikka tehakse. Kui mitte vajadusest, siis edevusest kulutada vist. Aga seda ma talle ei ütelnud.
Ega ma sellest töö- ja puhkuseajast päris hästi aru ei saa. Mina ju tegelikult nii ei ela. Pole juba väga kaua elanud. Suurelt jaolt korraldan ise oma töö- ja puhkuseaja. Või siis elu korraldab. Aga see ei käi selles rütmis, et viis päeva tööd ja kaks puhkust. Pealegi, mis üldse minu jaoks on töö ja mis puhkus? Kas töö on see, mille eest makstakse? Või see, mis inspireerib? Või see, mis toidab? Või see, mis on tüütu ja rutiinne? Ja mis see puhkus selline on? Lebamine? Nautimine? Huvitav tegevus? Vaheldus? Mis neil kahel siis õieti vahet ongi? Ja miks neid peaks rühmitatama rütmiga viis päeva tööd ja kaks päeva puhkust?
Ma muud ei tea, kui ehk seda, et koolis see asi nii käib ja sellega tuleb varsti harjuda.
Tipp Ja Täpp
Suusatamas
Käime vabadel hommikupoolikutel Harku metsas suusatamas. Nüüd on ju parimad suusatamise ajad: mõnusad kerged talveilmad, päikestki vahel ja peagu iga päev tuleb uut värsket lund peale.
Tüdruk sõidab innukalt viiekilomeetrist ringi, mina kõnnin, poiss kelgul kõrval. Kõige suurem vaev on selle juures teha nii, et poisil hea oleks. Kui ta tükiks ajaks kelgule jääb, hakkab igav ja jahe, aga kui ma kauaks temaga samblikke uurima ja raja kõrvale pusserdama jään, läheb tüdruku meel murelikuks. Aga kuidagi ikka saab.
Mul on hea meel, et tüdruk on suusatamise nii selgeks saanud, et naudib seda. Minu meelest on see selle poolest ka tore, et nii saame mõne aasta pärast ehk juba koos sõitma minna. No praegu saaks põhimõtteliselt ka, aga nii aeglasest sõidust ei tunne mina mingit naudingut. Selline paras kiirema kõnni tempo.
Mulle meeldib kiirus. Mulle meeldib suuskadel kihutada ja kujutleda, et ma lendan. Ja see on suht turvaline ka, ma midagi nii hullu ette ei võta, et võiksin kukkuda (ja mida hullu sellestki, ainult tülikas). Tühjagi ma tegelikult kihutan, kui tegijatega võrrelda. Aga kujutlemiseks aitab ikka. Selle tunde pärast lihtsalt. Ahmida sisse värsket õhku ja seda lõputut valgust lumises metsas ja suusarajal. Pärast pikka pimedat tuleb jälle elusse särtsu. Mul on hea meel, et mu suurem laps seda rõõmu jagab (väike pusserdab paarsada meetrit maha ja rohkem ei taha).
Uisutamine on ka tore, aga kuna seda peab enamasti siseruumis tegema, siis jääb värske õhu ja vabaduse kaif ära.
Lugesin Naistelehest, et Kristina Šmigun suusatavat iga päev paar-kolm tundi. Ja laps olla rõõmus, ergas ja rahulik. Mõtlesin, et siis tal on tõesti hea põli. Minul on titenduses olnud aegu, mil ma nädalate viisi ei saa oma liikumisvajadust rahuldatud (sest jpäeval pole kellelegi last jätta ja õhtuks olen liiga väsinud). Ja see ajab närviliseks. Kui ma saan kasvõi ülepäevagi tunnikese, no aitab häda pärast ehk poolestki tunnist, siis on elul kohe teine maik. Lapsed ka söövad ja magavad hästi ja püsivad rahulikud, kui on end metsas maha rahmeldanud.
Tipp Ja Täpp
Tüdruk sõidab innukalt viiekilomeetrist ringi, mina kõnnin, poiss kelgul kõrval. Kõige suurem vaev on selle juures teha nii, et poisil hea oleks. Kui ta tükiks ajaks kelgule jääb, hakkab igav ja jahe, aga kui ma kauaks temaga samblikke uurima ja raja kõrvale pusserdama jään, läheb tüdruku meel murelikuks. Aga kuidagi ikka saab.
Mul on hea meel, et tüdruk on suusatamise nii selgeks saanud, et naudib seda. Minu meelest on see selle poolest ka tore, et nii saame mõne aasta pärast ehk juba koos sõitma minna. No praegu saaks põhimõtteliselt ka, aga nii aeglasest sõidust ei tunne mina mingit naudingut. Selline paras kiirema kõnni tempo.
Mulle meeldib kiirus. Mulle meeldib suuskadel kihutada ja kujutleda, et ma lendan. Ja see on suht turvaline ka, ma midagi nii hullu ette ei võta, et võiksin kukkuda (ja mida hullu sellestki, ainult tülikas). Tühjagi ma tegelikult kihutan, kui tegijatega võrrelda. Aga kujutlemiseks aitab ikka. Selle tunde pärast lihtsalt. Ahmida sisse värsket õhku ja seda lõputut valgust lumises metsas ja suusarajal. Pärast pikka pimedat tuleb jälle elusse särtsu. Mul on hea meel, et mu suurem laps seda rõõmu jagab (väike pusserdab paarsada meetrit maha ja rohkem ei taha).
Uisutamine on ka tore, aga kuna seda peab enamasti siseruumis tegema, siis jääb värske õhu ja vabaduse kaif ära.
Lugesin Naistelehest, et Kristina Šmigun suusatavat iga päev paar-kolm tundi. Ja laps olla rõõmus, ergas ja rahulik. Mõtlesin, et siis tal on tõesti hea põli. Minul on titenduses olnud aegu, mil ma nädalate viisi ei saa oma liikumisvajadust rahuldatud (sest jpäeval pole kellelegi last jätta ja õhtuks olen liiga väsinud). Ja see ajab närviliseks. Kui ma saan kasvõi ülepäevagi tunnikese, no aitab häda pärast ehk poolestki tunnist, siis on elul kohe teine maik. Lapsed ka söövad ja magavad hästi ja püsivad rahulikud, kui on end metsas maha rahmeldanud.
Tipp Ja Täpp
Tellimine:
Postitused (Atom)