laupäev, 29. september 2007

Püha söömaaeg

Jäin jälle oma eelmise sissekande üle järele mõtlema – see mulle kirjutamise juures meeldib, et kui üks mõte on ära väljendatud, saab asemele uus tulla.
Waldorflasteaedades on laste taltsutamiseks terve rida rituaale. Võibla lugupeetavad pahandavad selle taltsutamise sõna peale, aga sisuliselt meil ju on vaja saada oma lapsed söögilauas viisakalt käituma ja mida rohkem neid koos on, seda kergemini korratusi juhtub. Ja seda kergemini need kuhjuvad.
Niisiis waldorflasteaia söömisrituaal on selline.
Kogunetakse vaibale ringi. Kui ring pole ümmargune, siis puhutakse see suuremaks (lapsed puhuvad selles suunas, mida on vaja ringi keskmest eemale viia; ja need lapsed siis lähevad tahapoole). Loetakse roosikese salmi – väljendatatakse tänu maale, vihmale ja päikesele, mis lasevad roosikesel kasvada ja avaneda. Iga laps saab täpi roosiõli peopesale, ajab peoga laiali, nuusutab. Keskendudes roosi tasakaalustavale lõhnale, mõtleb laps, millist värvi roos temal täna on. Siis kõik kordamööda ütlevad, mis värvi roos tal tuli (randmest kokkupandud peopesad on roos). Õpetaja ka.
Siis juhatab õpetaja iga lapse tema nime lauldes ja osutades oma kohale, fraasi kaks korda eri viisil korrates. Kõik istuvad vaikselt – seda peab meelde tuletama: käed vaikseks, jalad rahulikuks ja jutusuud kinni! (Pane tähele, et ei viidata sellele, et laps nihverdab või jutustab, ikka tema käed-jalad ja suu!!; laps on alati tubli, last mõistetakse tema kõrgema minana ehk siis vaadeldakse last või inimest üldse tema kõrgeimas väljenduses; alati.)
Siis süütab õpetaja küünla ja loetakse söögisalmi.
Maa on seda meile andnud,
päike seda valmistanud.
Armas päike, armas maa,
teid ma tänan lõpmata!
Ja soovitakse kõik koos jätku toidule.
Siis jagatakse toitu vastavalt lapse soovile ja asutakse sööma. Soovijad saavad juurde. Kiiremad sööjad ootavad, kuni aeglasemad on lõpetanud ja suu tühi.
Pärast sööki võetakse kätest kinni ja öeldakse koos: aitäh söögi eest! Ja õpetaja või tema poolt määratud laps kustutab kustutajaga küünla. Siis ütleb õpetaja, millises järjekorras lapsed viivad ära oma mustad nõud, et sebinat ei tekiks.
Kogu söögiaja valitseb ilus ja rahulik meeleolu. Lausa liigutav idüll. Tunnen suurt tänu, et võisin seda kogeda. Tunnen ise ka, kuidas olen hinges kasvanud, selg tahab sirge olla ja süda vaba.
Õpetaja juhtis hiljem mu tähelepanu sellele, et neid salme lugedes on tema enda hing ülespoole lahti. Ja õpetaja ise tunneb siirast tänu loodusele, kes meile oma ande heldelt jagab. Laps saab jäljendada õpetaja meeleolu. Tõepoolest, nad jäljendavad ju kõike ning miski oluline pole nende sisemise silma eest varjatud. Õpetaja vastutab ka enda meeleolu eest, mitte ainult käitumise eest, nagu mina olin harjunud arvama.
Ja ei tasu arvata, et waldorflasteaeda viiakse ainult eriti taltsad lapsed. Jah, siinkohal ma tõesti tahan kasutada sõna loomult rahulikud. Taltsutatakse pigem ikka loomi. Lapsed on inimesed, oma minatunde ja eetikavõimega kõrgemad olendid, võibla isegi suured isiksused algusest peale. Waldorflasteaeda jõuavad paljud sellised tundlikud ja eneseteadlikud lapsed, kes ei talu, et neid liiga kontrollivalt käsitaks. Ja miks peaks üldse keegi seda taluma? Tipp Ja Täpp

Jõust ja armastusest

Jäin oma eelmise postituse teema üle järele mõtlema. Kui palju me kasutame laste juhtimisel ja suunamisel armastust, kui palju kontrolli.
Vaatan oma tutvuskonnas ringi. Tundub, nagu väikelastega peredest oleks lihtsam ja rahulikum elu neil, kes rohkem käsivad ja nö jõuga asjad paika panevad. Vanem ütleb ja laps peab tegema. Seal on rohkem pinget ja jonni, aga süsteem töötab pealtnäha paremini. Need lapsed käituvad sageli väga hästi ja viisakalt.
Nendes peredes, kus ema on leebem ja vähem käsib, tundub ema mulle väsinum olevat (võibla hoopis vastupidi: ema ei käsi, sest on selleks liiga väsinud, et tagada, et lapsed tõesti ka teeks, mis kästud). Ja tuba rohkem segamini. Aga lapsed on ka rahulikumad. Ja suhted tunduvad soojemad ja lähedasemad olevat.
Kõige kehvem tundub mulle see, kui vanem üritab lapsele jõuga tundeid õpetada. Et sa ei saanud ju haiget, kui laps on end ära löönud ja ometi nutab. Eriti kehv, kui vanem ise seejuures viha vm kehva tunnet tunneb (või süüdistab endamisi last: meil on kiire ja nüüd ta veel nutab ka siin). Kas me tegelikult ei õpeta lapsele sellise käitumisega hoopis süütunnet (ajas vanema vihale, kui valu tundes nutma hakkas)? Justkui vastutaks laps selle eest, mida vanem tunneb. Kas pole sage? Ja kas pole sage, et me ise süüdistame enda kehvades tunnetes neid, kes justkui meile seda oma käitumisega põhjustasid?
Samas on paratamatu, et mõnda asja lihtsalt peab ja mõnda lihtsalt ei tohi. Ja paratamatult pole noorel maailmaavastajal aimugi paljudest ohtudest. Kuidas seda armastusega, jõudu kasutamata saavutada, seda tahaks mina küll teada. Või on nii, et hädaolukorras peaks lapse juhtimisel kasutama jõudu ja kogu ülejäänud aja armastust? Kuidas see ikkagi elus välja näeb - peale lihtsalt ellujäämise on ikka hulk asju, mida tahaks, et laps teeks või tegemata jätaks? Tipp Ja Täpp

reede, 28. september 2007

Egost ja armastusest

Sellise loo kuulsin targema inimese käest ja mina ainult vahendan, kui ehk sobib end nii võõraste sulgedega ehtida.
Üks inimene ütles, et ego on hea. Ego aitab end kehtestada ja elus läbi lüüa.
Tark kuulas ja ütles, et siis need inimesed, kes sulle kuuletuvad, kuuletuvad hirmust. Egos valitsevad deemonlikud jõud. Egos on soovi alla suruda ja võimet haiget teha. Kes elab armastusega, juhib armastusega, seda järgitakse enda vabast tahtest. Miks mitte valida armastuse tee?
Tipp Ja Täpp

Kvantiteetaja kvaliteet

Nii palju räägitakse lapsega olemise ajast. Pigem siis sellest kvaliteetajast, mil piisavalt puhanud ja tasakaalukas lapsevanem lapsega mängib, spordib või ehk teda kultuuralisel viisil harib.
Enamuse ajast on lapsevanem hõivatud millegi muuga – sageli nt titade emad kodutöödega ja isad palgatööga ja oma asjadega. Enamust lapsega oldud ajast võiks nimetada kvantiteetajaks. Suurema osa ajast tuleb alla kolmeaastast lihtsalt sööta, pesta, riietada, potitada või mähkmeid vahetada ja hoida silma peal, et ta end mingil viisil ei ohustaks. Sinna väikelaste emade päev kulub. Ja mitte igaüks meist ja mitte igal päeval nädalas ei leia selle kõrvalt jõudu nö kvaliteetajaks, lapsega mängimiseks.
Aga see ei tähenda, et kvantiteetajal poleks mõõdetavat, vähemasti tuntavat kvaliteeti. Mina olen seda üha selgemini nägemas. Kuidas ema meeleolu mõjutab last. Ja kuidas last mõjutab see armastus, mida on võimalik igasse liigutusse panna. Või mitte.
Olin lummatud, kui nägin oma esimese lapse beebipõlves ujulas üht vene ema, kes tohutu armastusega oma titakesele hoolega triigitud puhtaid riideid selga pani. Isegi need riided tundusid mulle tõesti erilised. Sest selle ema armastus oli nii suur. Vaatasin ja tundsin kadedust. Tahaks ka osata niimoodi armastada. Harjutan iga päev.
Püüan naerda lapsega koos. Ka siis, kui pole tuju või on tegemist. Lapsega naermine on parim.
Tunnetan, kuidas mu süda on avatud ja kerge. See on täiesti uus võimalus kogeda armastust. Ja see on võimalus midagi jagada – anda midagi väga olulist kellelegi, kes seda väga vajab ja oskab vastu võtta.
See pole üldse nii iseenesestmõistetav, kui võiks arvata. Kunagi ma ju arvasin, et lapsi on vaja põhiliselt mähkida ja sööta ja vahel on tore nendega mängida.
Praegu mulle tundub, et põhiline on armastus ja see saab toimida ainult läbi ema ja lapse vahelise sideme.
Ja veel mulle tundub, et kui on see side ja on armastus, siis kvaliteetaeg või selle hulk polegi nii oluline enam. Mida Sina arvad? Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 26. september 2007

Kelle kord?

Mäletan, kuidas ma lapsena seisin emaga koos arbuusisabas. Saba oli pikk, nagu tollal ikka. Üks lahke vene tädi pakkus, et lastega naine võiks sabas ette minna ja oma arbuusi kätte saada. Aga mu ema arvas, et need lapsed jaksavad juba seista küll ja ootas oma korda. Mina mõtlesin, et me oleks ikka ette võinud minna küll.
Mina käisin lastega turul. Tahtsin ühest kioskist kogu vajamineva köögivilja ära osta – see on seal lahtiselt välja pandud, võta ja vali. Sellal, kui minu ees olevad inimesed maksid, jõudsin juba jao oma asju valmis panna, kui äkki märkan, et väike on kadunud. Üks mees ütles, kuhupoole ta läks ja mina lippasin järele. Polnudki veel kaugele jõudnud, jõudsal sammul aga astus. Väikemees on väga õnnelik, kui saab putku panna ja mina teda taga ajan. Püüdsin ta siis kinni ja tassisin tagasi.
Kohale jõudes üks proua kenasti veel vabandas, et ta tuli vahele, kui nägi, et ma ära kadusin. Nojah. Eks ma olin tõesti oma pool minutit ära. Ootasin siis veidi ja jõudis ka minu kord. Ja vahepeal jõudis poiss veel kord lahti pääseda ja mina järele lipata ja tagasi tassida. Poisil nägu nalja täis. Rahval nalja kui palju.
Ja müüja vabandas järgmiste ostjate ees, et ta lõpetab enne minuga arve ära. Osa kraami oli veel kaalumata. Võtsin tite siis oma jalgade vahele vangi, et saaksin ikka ostu eest tasuda ja kraami kotti. Siis tuli üks vanem proua teda sealt ära päästma. Et laps ju vangis. Ma siis seletasin, et ta muidu jookseb minema. Tädi leppis sellega ja mina seekord pahandada ei saanudki, et miks see ema lapsega nii teeb. Ja tulime tulema. Kaks suurt kotitäit igasugu veart kraami kaasas.
Selline õnnelik turulkäik.

Kokkuvõte. Kolm inimest üritas järjekorras vahele tulla (üks tuli) , kuigi minu valmispandud köögiviljade kaalumisega oli müüja hõivatud kogu selle aja, mis ma tite sabas ringi lippasin.
Mina mõtlesin, et küll oleks tore, kui lastega ema võetaks vähemalt täieõigusliku inimesenagi. Aga siin linnas ajab igaüks ju ainult oma taga. Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 24. september 2007

Vastuvõtmine

Jäin oma eelmise postituse üle mõtlema. Tore on anda. Oma parematel päevadel ma lausa naudin seda – jagada enda küllusest on tõeline õnn – tunnetada enda küllastatud olekut ja tunda end olevat koos teiste inimestega. Anda ja võtta, vahetada, jagada.
Aga kurb, kui heast südamest pakutut vastu ei võeta.
Olen vahel hädasolijat nähes pakkunud end appi. Ja sageli öeldakse, et pole vaja. Nojah, tubli, kui inimene tahab ise hakkama saada ja mis seal surkida. Aga kurb, kui mittehakkamasaamise all kannatavad näiteks lapsed. Ja ikka abi vastu ei võeta. Olgu siis uhkusest, häbelikkusest, kahtluste pärast või hoolimatusest. Mulle tundub, et põhihäda on selles, et inimene kardab võlgu jääda, tal on tunne, et tal ei ole midagi vastu anda. Inimesed peavad end kehvaks. Kel materiaalseid ressursse vähem kasutada, peab sageli end ka vähemväärtuslikuks. Kas see on meie ühiskonna kasvatuse vili? Mul on tunne, nagu ei leiaks need inimesed üles enda tõelisi väärtusi – seda, mida nemad võiks jagada. Võibla ka mulle endast anda. Või anda kellelegi teisele, lihtsalt andmise rõõmust. Mul on tunne, justkui kahtleks nad ka enda õiguses hüvesid kasutada. See on umbes nagu mingi õnnetuoleku või vaesuse vanne. Sellest on kahju.
Sest kasutamata armastus läheb lihtsalt raisku. Tipp Ja Täpp

Õigus mitte aborti teha

Lugesin perekoolist üleskutset koguda kokku naiste kogemused abordist. Ma olen ise ka mõne naise kogemustega kokku puutunud (endal see õnneks puudub). Abordi tegemisest räägitakse väga pealiskaudselt, vahel ei räägita üldse. Aga seda valusamad on need ärapööratud pilgud ja pikad vaikusehetked.
Olen mõelnud, kui hirmus, et naisi süüdistatakse mittesünnitamises ja aborditegemises. Justkui oleks see nende vaba valik ja isiklik tahe. Ja kui hea on lükata kogu vastutus laste ilmaletoomises naiste õlule. Just nende sünnitusealiste naiste õlule, kes võiks oma eluga ka kõike muud teha. Enne on mõneks muuks asjaks vara ja pärast, kui lapsed suured, jälle hilja. Selle parima aja oma elust annab suur osa naisi suurelt osalt oma lastele ja kuuleb harval vabal hetkel kõrvalt nö ühiskonna tänitamist, et miks nii vähe.
Samal ajal kui lasteta suguõed karjääri teevad või vaheldusrikast eraelu naudivad.
Mulle tundub, et võibla just naiste asi oleks naisi rohkem toetada. Lapse saamisel, kuid mitte ainult. Võibla me üldse võiks üksteist rohkem toetada.
Nojah, mehed ju ka. Võiks toetada naisi ja üksteist. Miks ma küll kahtlen, et meestele sellise toetuse mõtte ja vajaduse selgitamine käib suurele osale meist üle jõu? Tipp Ja Täpp

Helena Vooglaiu pikk lugu abordist ja naise eneseväärikuse kaitsmisest.

Veel lapsega kõnelemisest

Minu ema arvas, et lapsega ei tohi pudikeeles rääkida, ja oli uhke, et tema lapsed rääkisid selgelt ja soravalt.
Hiljem olen leidnud viiteid, et võibla oleks siiski parem kõnelema õppiva lapsega veidi pehmemalt ja ümmargusemalt rääkida. Praegu saan sellest aru nii, et pigem on ümar ja pehme täishäälikute kõla. Selliseid on tital tema kehaliste iseärasuste tõttu kergem järele hääldada ja selline häälikuline kooskõla toetab üleüldist ema ja lapse kooskõla. Nii mulle tundub.
Ja oluline on ka hoida oma kõne rütm lapse tunnetamise ja mõtlemise rütmiga kooskõlas. Ehk siis kõnelda aeglaselt. Märgates, et teine jõuab kuulata. Need on lihtsad asjad, mida mina alles nüüd avastan. Sest keegi pole neid mulle varem öeld.
Igatahes kõneleb meie väike poisslaps jupi maad paremini kui ta õde samas eas. Muid erinevusi on muidugi ka, aga minu teadlikkus ja tähelepanu on neis asjus oluliselt suuremad.
Kätu-papu sõnad mulle endiselt ei meeldi. Aga need meeldivad meie titale. Tema on iseteadliku loomuga inimene ja nimetab maailma oma tahtmise järgi. Mina võin ju rääkida koerast või kutsust, tema ütleb ikka auh või auhi. Ja piisas tal vaid korraks kuulda kõrvalist täiskasvanut kinga papuks nimetamast, kui nüüd järjekindlalt ütleb ise ka nii. Ilmselt tuleb mul jälle ümber õppida ja loobuda oma tähtsuse tagaajamisest. Kui auh, siis auh. Kui papu, siis papu. Eks ta enne kooli ehk saab selgeks, et asjalikus maailmas on teisiti kombeks. Kas me peaks püüdma titasid juhatada asjalikku maailma? Tipp Ja Täpp

pühapäev, 23. september 2007

Kust leida sobivat meeleolu?

Tundub ju, et hea meeleolu kas on või siis teda pole.
Samas tundub mulle vastutustundetu oma meeleolu ilma hooleks jätta - et kas sajab või paistab päike või millisel toonil teised on minuga kõnelnud. Mina tahaksin alati olla kõnetatud armastaval empaatilisel toonil. Nii ka minu lapsed. Ja üldse kõik lapsed, vanusest sõltumata. Halb ilm ega turtsakas kõnetus ei peaks olema põhjuseks, miks ise nõnda käituda.
Niisiis, kust seda empaatilist armastavat kõnetooni leida - väsinult, kiirustades jne?
1. Mind aitab vaikuses olemine. Võimalikult sageli, mitu korda päevas. Vaatan puud. Näiteks lapsega mänguväljakul olles. Eestis vist pole veel kohta, kust ühtki puud ei saaks näha. Puu on nagu lootuse ja vastupidavuse sümbol. Iga ilmaga väljas, juured kindlalt mullas, ikka oksad taeva poole, tulgu siis rahet või paistku päike. Ei ole halba ilma, on ainult elu - paistab mulle, kui vaatan puud.
2. Teine võimalus on ebasoovitavad emotsioonid kuhugi turvaliselt välja valada. Sportimisse, kunstitegemisse, koristamisse. Teadlikku hingamisse.
3. Mind on õpetatud ka oma pahameelt tänama. Tänama, et ta tuli. See on ühelt poolt selle meeleolu omaksvõtt - ei saa enne lahti lasta, kui pole omaks võetud. Teiselt poolt on tänamine üldse üks imerohi, mis aitab teadmata hulga hädade vastu. Enda elu omaksvõtt. Ja ravi.
4. Armen Tõugu "Indigolaste" raamatus on kirjeldatud meetodit, kuidas väljendada oma meeleolu näiteks joonistamise, kirjutamise või voolimise läbi. Seejärel vaadata enda sisse, sinna kohta, kus enne oli see väljajoonistatud meeleolu - mis seal nüüd on. Ja siis joonistada välja ka see teine meeleolu. Panna nad kahekesi kokku ja saata allavett. Alles peaks jääma neutraalne rahulik meeleolu, mida saab oma soovi järele suunata. Mõningase harjutamise järel mingites olukordades töötab.
5. Gurud saavad oma meeleolu lihtsalt oma soovi järele ka muuta - lihtsalt keskendudes headele tunnetele ja juba suudavadki neid väljendada, aga seda ma pole kogenud. Oleks tõesti huvitav teada, kuidas see neil toimib. Gurudel peaks ju ometi olema ka suuremad hingelised takistused, mida ületada. Väiksest pahameelest saab igaüks ikka üle.
Aga peaasi on tahta. Tipp Ja Täpp

Kuidas lapsega kõnelda

„Lapsega tuleb kogu aeg kõnelda!” armastas mu ema ikka öelda. Minuga olla sünnist saati lakkamatult kõneldud, ajalehti ja hiljem raamatuid ette loetud ja kole vara olevat ma rääkima ka hakanud. Siiamaani ei saa pidama. Kui suuliselt ei ole kellegiga kõnelda, siiis ehk kirjalikult ikka :-)
Aga kuidas kõnelda, vaat see on hoopis iselugu. Ja mulle tundub see väga tähtis. Ma vist mitu aastat otsisin enda jaoks seda õiget pöördumise nooti taga. Kuulasin, kuidas teised emad ja lasteaiaõpetajad oma häält kasutavad ja mida mu vanem ja nüüd muidugi ka noorem laps sellest arvab.
Klassikaliselt ma arvan on Eestis lastega palju manipuleeritud. Laps tuleb saada porgandeid sööma, õue minnes kindaid kätte panema ja õigel ajal magama. Ja kuna nad ju keegi neid asju vabatahtlikult ei tee, siis tuleb rakendada leebeid, aga kindlaid sunnimeetodeid. Ma arvan, et selline õhustik oli minu lapsepõlves tavaline. Osa sellest on minugi jaoks praegu vältimatu. Tõesti ei saa lasta koolieelikul südaööni üleval olla (ma pole tahtnud proovida, mis saaks siis, kui ma ise / mehega lapsi magama ei ajaks).
Mulle tundub, et suur osa leebet, aga kindlat juhtimist on siiski varasest lapseeast peale suunatud sellele, et laps omandaks vanema seisukohad elule. Ja paratamatult mõned neist ei sobi talle sugugi, ta peabki ju olema ise inimene. Mina tahaks, et mu lapsed saaks oma vaated võimalikult ise leida, minu taluvuspiires muidugi. Aga neid taluvuspiire on suht lihtne selgeks teha – „Ma ei kannata, et sa söögiste kätega köögist välja lähed!” – üheaastane saab ka aru. Teised piirid on nende enda tervise eeldused. Üks kannatab külma paremini kui teine. Ja mõni põeb nohu, mõni kõhukinnisust või allergiat.
Aga riietumise maitse ei pea ju ilmtingimata sama olema, ega ka suhtlemise stiil, nii kaua kuni üldisi viisakusreegleid järgitakse või väiksema lapse puhul on selge, et tegu on hooliva kontaktiga. Ja vaba aja veetmise eelistused võiks ka igal omad olla. Või pead Sa õigeks, et lapsi ikka üldkultuurilisteks haritaks? Ma ei välista seda ka. Aga mulle tundub, et iseendaks olemine on siin ilmas üks keerulisemaid asju ja see tuleb paremini välja, kui lapsel lasta rohkem valikuid ise teha. Vähemalt väiksemal lapsel saab need enda jaoks ebasoovitavad valikud üldse silma alt ära korjata. Pole telerit, pole arvutit, pole poesjõlkumist – pole probleemi. Need ei ole minu meelest lapsele õiged asjad ja neile on meie koolieelikul minimaalne ligipääs.
Suunamise laadis on veel palju erinevaid nüansse. On kindlat käskimist, mis tekitab jonni ja trotsi. Kes meist ikka piiranguid armastaks. On ükskõiksust, mis tekitab eraldatusekurbust. Sest laps tahab tükk aega pärast sündi veel olla emaga üks tervik. Ja võibla ongi õige teadmine meie kõigi üksolemisest. On ärritust, mis taastoodab ärritust ja mõistmatusekurbust. On ka hoolimatut ja kiirustavat ja väsinut ja tüdinut ja ebakindlat ja veel mitut sorti mittesoovitavat kõnelemisviisi. Kõik need viivad ainult suuremale eemaldumisele lapsest. Ja vajaduste rahuldamisest ka eemale. Koosolemise vajadus on tegelikult ju vastastikune.
Hästi peen kunst on minu jaoks olnud leida üles see armastuse, empaatia ja rahu noot, mis lapse rõõmuga kaasa kutsub ja pakub talle tuge kõigi selle ilma uute ja vajalike asjade proovimisel. Ema selge minatunnetus on ka kindlasti toeks. Tipp Ja Täpp

Taimne toit

Väikese lapse õrna keha vaadates tunnen imetlust looduse ja elu üle. Nii õrn ja armas. Kulub aastaid, enne kui see suureks kasvab, ja omajagu tööd ja armastust tuleb sinna sisse panna. Ja see keha on kasvatatud ikka nende enda jaoks.
Kui ma pannil liha praen või kana liigestest lahti väänan, käivad mul külmajudinad üle kere. Eriti hirmus on see naksatus, kui kana koib keha küljest lahti murda. See on ka kellegi keha. Või oli. Nüüd me sööme selle ära.
Ma tunnen, et ma ei tahaks teiste olendite keha süüa, tahaksin olla taimetoitlane. Et ma ei peaks mõtlema nende olendite elu peale, kes on hävitatud selleks, et mina seda süüa saaksin. Praegu tundub see üle jõu käivat. Ja lapsed armastavad liha. Ei kujuta tõesti ette, kuidas neile nii palju ube annaks sisse sööta. Ühtegi nad ei taha. Aga ehk kunagi. Et ma ei peaks taluma mõtet, et need olendid armastasid oma keha sama palju nagu minu lapsed enda oma. Tipp Ja Täpp

Sisehääl ja nõuandjad

Jäin kord mõtlema, et mida mina esimese lapse värske emana tegin sellist, mida nüüd enam kindlasti ei teeks. Esimene vastus oli, et kuulasin liiga palju teiste inimeste nõuandeid.
Enne lapseootele jäämist ma polnud titenduse vallas millegiga kokku puutunud. Raseduse ajal tegelesin oma hetkeolukorraga ja tööasjadega. Niisiis sain ühel päeval tite nagu selgest taevast ega osanud temaga suurt midagi peale hakata. Ma ei arvanudki, et see mingi eriline kunst peaks olema. Kõik ju saavad hakkama. Mõtlesin, et asi piirdubki mähkmete vahetuse, söötmise ja väikse nunnutamisega. Et laps lihtsalt sööb ja magab algul. Tegelikkus osutus palju keerulisemaks.
Ja otse loomulikult oli mul nõnda vaja pigem hästi palju teiste inimeste nõu. Mida ma ka küsisin ja sain. Hästi erinevat. Kõikide järgi talitada oleks võimatu. Seepärast proovisin kordamööda erinevate nõuannete järgi talitada ja tegin n-ö katse-eksituse meetodil kindlaks, mis sobib.
Ja aegamööda õppisin juba enda sees nõuannetel vahet tegema, kuulates välise nõuandja – teise inimese – hääle kõrvale sisehäält. Et mida mu sisehääl selle jutu peale ütleb. Ja talitama nende nõuannete järgi, mille sisehääl oli heaks kiitnud. Ülejäänud sai ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta. Ja last vähem solgutada.
Üht panin veel tähele. Sageli ei tasu kuulata nende inimeste häält, kes jõuliselt üritavad oma arvamust peale suruda. Neil on mingi oma valu või häda ja nad üritavad ülejäänud maailmas sama häda näha. Aga minu küsimus võib olla hoopis teisest vallast, ja seda nad pole valmis kuulma. Sestap ei saa nad ka tegelikult mulle nõu anda. Nende nõu aitaks ikka ainult neid ennast – kui üldse kedagi. Õige nõuandja hääl on rahulik ja tagasihoidlik. Ta annab mulle võimaluse samal hetkel kuulata ka enda sisehäält ja talitada selle järgi. Aga õige nõuandja on kuulnud minu küsimust ja seda endas tunnetades püüab anda vastust sellele. Oma valuga saab ta ise hakkama. Tipp Ja Täpp

laupäev, 22. september 2007

Normist ehk tõest ja valest koolis

Kaur Männamaa artikkel mõtlema õppimisest Eesti Päevalehes on minu meelest hästi kokkuvõtlik lugu meie kooli puudustest: me lähtume normist, mida püüame tuupimistehnikaga lastele sisse toppida. Last selle taga nägemata. Ma arvan, et see norm käib sageli keskmisele õpilasele üle jõu. Ja seda ülejõukäimist kompenseeritakse mitmesuguse valetamisega. Valetamise all ei pea ma silmas ainult spikerdamist, mis on meil pikki aegu koolielu juurde käinud.
Soomes ülikoolis õppides märkasin, et spikerdamine oli üliharv - õigupoolest mina seda aasta jooksul ei märganudki. Sest õpetamise laad erineb meie omast nagu öö ja päev. Loengu eesmärk on teha õppuritele asi selgeks. Ja enamasti loeng täidab oma eesmärgi. Eesti kool teeb õppurile selgeks, milliseid norme ta peab valdama ja kuidas suutma esitada. Keskmine õppur saab aru, millised need normid on (peab teadma sipelga silma ehitust) ja kuidas esitada, aga asja sisuliselt omandamiseks tal sageli puudub jaks. Ja need normipärased teadmised lendavad peast välja sama kiiresti kui laps üle kooli läve õue astub. Soome lapsele pole püütudki nii palju selgeks õpetada, aga ta vähemalt saab aru sellest, mida püüti.
Kui me arvame, et laps, kes on keskmiste või heade hinnetega koolist läbi käinud, tegelikult õpitu olemust mõistab, siis me valetame iseendale. Praegu tavaline koolitunni ülesehitus ei jäta õpetajal selleks võimalust. Sest me peame ju tubliks õpetajat, kes suudab võimalikult suure osa õpilaskonnast panna õppekavas etteantud norme täitma. Õpetajal ei jää enam muuks aega.
Õige oleks öelda, et see heade hinnetega õppur on aru saanud, kuidas kooli nõudmistele vastata. Iseendale valetades, et ta teab või mõistab seda, mida õpetati. Minu meelest on lahknemine tõe ja näilise tõe vahel valus. See on suur enesepettus. Tipp Ja Täpp

Tahte kasvatamisest

Peale jooga mulle meeldib nt ujuda ja käia ka. Mulle meeldib see, et mina ise annan oma tegevusele rütmi. Minu sammude rütm toetab mul mõtlemist, pinge lahutamist ja sageli ka probleemidega tegelemist. Iga sammu ja iga hingetõmbega on võimalik liikuda edasi ka mõtete-tunnete nõiaringis. Rütm on tahte arengus suur toetaja.
Päeval on rütm, nädalal ja aastal ka. Tundlik kooskõla väliste rütmidega annab sisemistele püüdlustele väe. Seepärast ma püüan need rütmid enda sisse vastu võtta, et nad minu sees minu püüdlustega kaasa tiksuksid. Ja luua uusi rütme, mis lisavad korrapära ellu.
Ja oma toimetuste rütmid püüan hoida kooskõlas enda sisemiste rütmidega. Kuigi pereliikmete rütmide kokkusobitamine mingi kerge töö nüüd küll ei ole. Aga vähemalt hoiab see ärkvel ja teadvel, kui seda teadvelolu tahta. Tipp Ja Täpp

Keha tunnetamisest

Mu mees narritab vahel, et ma käin joogas mõnusasti pikutamas. Seda ka, ei saa salata. Ongi mõnus natuke aega lihtsalt olla, teades, et keegi ei saa tulla mult midagi tahtma. Minu jaoks on joogas põhiline õppida oma keha tunnetama. Suur tüdruk ka ju juba, ammu oleks aeg.
Oma keha tunnetamist peaks kuidagi ka lastele õpetatama. Või pigem ehk jätma valed asjad õpetamata. Mõtlen selle kehalise kasvatuse tunni peale, mida siin nädal tagasi kirjeldasin. Ja aeroobika peale mõtlen ka. Noori tüdrukuid õpetatakse oma keha liigutama kiiresti muusika järgi. See on nagu mingi kuulekuseõpetus: väljast tulev korraldus, muusika oma pealesuruvate rütmidega, mis mõjuvad nii südametegevusele kui igale poole mujale. Naistel on niigi kalduvus liigsele kuulekusele. Siis veel selline sport ka. Ma arvan, et sel on suur mõju ka noore inimese õrnale kujunevale hingele. Aeroobika, nagu ka showtants jt sellised rivistab nende ainulaadse, kuid veel selgelt välja kujunemata isikupära liialt selgelt ühte ritta, eristades inimest põhiliselt keha paksuse ja pikkuse, mitte tema tegeliku olemuse järgi.
Me peame väliseid tunnuseid kuidagi liiga enesestmõistetavalt olulisemaks kui sisemisi.
Lastele on kirjutatud-joonistatud joogaõpik. Ja tegelikult pole mitte jooga harjutus siin see, mida ma pean kõige olulisemaks. 10aastaselt poisilt oleks mõttetu nõuda innukat joogaharjutuste sooritamist terve kehalise kasvatuse tunni – absoluutselt vastuolus oleks see tema loomulike kalduvustega joosta ja mürgeldada. Pean põhiliseks mõtteviisi: oma kehale lähenemist tunnetusega. Pallimängudes võib ka pöörata tähelepanu visketehnikale ja seejuures sellisele tehnikale, mis kehale kõige parem on. Meie noored sportlased on alailma vigastatud. Kas ei viita see keha tundmise puudulikkusele? Võib ju öelda, et spordis teisiti ei saa. Vähemalt harrastusspordis peaks see olema enesestmõistetav – liikuda nii, nagu keha jaoks on parim. Igal alal. Ja harrastussport võiks olla iseenesestmõistetavalt elu osa – olekski, kui lastel lastaks rõõmuga liikuda ja seda soovi mõistlikult, tundlikult ja teadlikult suunataks. Tipp Ja Täpp

reede, 14. september 2007

Keha kasvatamisest

Jalutasin mööda koolist, kus lapsed tegid kehalise kasvatuse tunni ajal õues kätekõverdusi. „1, 2, 3, 4, 5, 6, ....tüdrukud vaatavad! 7, 8, 9, 10 nii, ma jätsin kõik meelde, kuidas keegi tegi!”. Poisid punnitavad poolkaares asfaldil, tüdrukud seisavad poolkaares nende vastas ja vaatavad. Naisõpetaja käsutab terava häälega... ei ühtki positiivset tunnustussõna. Uhh. Ma saan aru küll, miks osale inimestele kehaline kasvatus kooli ajal ei meeldinud. Sellist alandusesegust vägisi ja võidu tegemist on isegi paarikümne meetri pealt kooliaia tagant ebameeldiv kuulda-näha. Ikka pead kellestki parem olema ja kiirem. Võistlus! Edu! Kui oled selle ülemises tipus, vaid siis oled sa üldse keegi. Nii kõlas see minu kõrvu.
Ise käin ma joogatunnis. Täiesti vabatahtlikult. Õpetaja räägib rahuliku maheda häälega. Ja eesmärk on teha nii, et kehal oleks hea. Hing puhkab ka selles vaikuses ja rahus. Meel puhkab. Ja keha õpib endaga paremini toime tulema. Eelkõige on see tund täidetud armastusest iseenda, oma keha ja kogu muu olemise vastu.
Kas on täiesti võimatu unistus, et ka koolis võiks lastel ka kehalise tunnis nii kehaliselt kui ka hingeliselt hea olla?
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 12. september 2007

Koosolemise jõud


Käisin ükskord raamatupoes. Vahel ma ikka käin, raamatuid lugemas ja pilte vaatamas. Inspiratsiooni leian alati.

Nägin seal ühe jaapanlase Masaru Emoto raamatut, vist "Vee varajatud sõnumid", „Vee sõnumite” autor igatahes*. Üsna juturaamat paistis olevat. Lõin suva koha pealt lahti. Seal olid kõrvuti pildid sõnadest „tee!” ja „teeme!”. „Tee!” pilt oli kole, sarviline ja korratu, „teeme!” pilt oli ilus sümmeetriline jääkristall.
Hakkasin seda kodus jälgima. Milline energia on sellel, kui ma ütlen lapsele: „Tee ära!”, milline sellel, kui ütlen: „Teeme koos!”?

„Tee!” kõlab minu jaoks ükskõikselt. Selles on annus väsimust, hoolimatust ja omaetteollatahtmist. See kõlab peagu nagu „Jäta mind rahule!” Vähemalt siis, kui mina seda nii ütlen.

„Teeme koos!” kõlab nagu armastuseavaldus: „Me oleme koos, me teeme koos”! Ma olen Sinu jaoks olemas, kui Sa mind vajad. Ma aitan ja toetan Sind.
Koosolemises on jõud ja elu võlu!

Tipp Ja Täpp

* Suureformaadiline ilusate piltidega raamat ”Vee sõnumid” ilmus mõni aasta tagasi. Selle autor avastas, et kui veele öelda üks sõna, külmutada vesi ära ja siis pildistada üht jääkristalli, on tulemus iga sõna puhul erinev. Uuemas raamatus ta seletab seda tõsiasjaga, et sõnadel ja meeleoludel on erinev energia. Praegu on müügil mitu raamatut ja kaardikomplekt, kus saab ise neid veekristallide pilte imetleda ja tunnetada.

Kuidas ma rõõmu ja rahu ostsin

Raske rasedus, sünnitus, kurnav esimene aasta. Teine aasta, kolmas. Siis teine tulemas. Uus laps, uued probleemid. Endale aega nii vähe. Enda vajadused ripakil. Hing verilihal. Päevast päeva sama oravaratas ja mingid oodatavad tulemused tulemata. Ise ka enam ei tea, mida ootasin. Ma arvan, et valget laeva oodatakse samamoodi. Ja Godot’d. Ootamine ongi selline. Siis sai ootamiseaeg täis, võibla kannatus katkes (ühes teatud kindlas kohas, aga selleski ei ole mitte miskit erilist).
Võtsin väiksele lapsele hoidja. Läksin teraapiasse Jure Biechonski kooli õpilase juurde. Leidsin mõnele enda probleemile lahenduse ja mõne lapse mõni probleem lahenes ka iseenesest. Kuigi ma sugugi ei tahaks tunnistada, et minu lastel on minu probleeme. Neid siiski on. Isegi kui ma üldse mitte kunagi mitte kellelegi ei tunnista.
Mõtlen tagasi, et vedas! Väikse raha (kuivõrd ma olen oma terapeudile õppematerjaliks, siis tema abi mulle on tasuta) ja mõningase pingutuse eest sain palju rõõmu ja rahu. Tunnen suurt tänu. Kuigi probleeme on veel ja nendega tuleb veel tegelda. Jah, uusi küsimusi sain ka. Aga nendele otsin vastust juba rõõmuga. Ja mõningases rahus. Tipp Ja Täpp

pühapäev, 9. september 2007

Jagatud mure

Eelmises postituses kirjutas Auli:
"Oleme kinnised ka omavahel. Jumala eest ei tohi perest midagi välja minna: ei raha, ei probleeme, millesse ise ammu oleme kinni jooksnud ja mida väljastvaataja pilk saaks lah(j)endada, kergendada (muretult, võõras mure ju!). Ja kas me omavahelgi räägime oma muredest?"
Jäin mõtlema. Kas mina niiväga saangi oma muredest rääkida. Tegin äsja proovi. Teatasin tuttavale, et näe, olen endaga hädas, selline lugu. Ja ta pidas mulle pika loengu kui paha see on, et mul on endaga selline häda. Sellega olen nõus, tõesti on paha. Mul just eriti. Poleks vaja osatada.
Tegu oli mu õrna kohaga. Mul oli niigi paha ja see jutt tegi mulle veel palju rohkem haiget. Ma ei jaksanud enam kuulata ja ütlesin, et ma ei vaja seda tema monoloogi. Tema oli täitsa teist meelt. Arvas, et kui üks nii noor inimene õpiks teiste kogemusest, saaks ta targemana ja õnnelikumana oma elu edasi elada. Selle peale polnud mul enam midagi arvata, positsiooni ja ea ja niiöelda elukogemuse vastu ei saa.
Endamisi arvan küll, et kellegi teise elutarkusega mina oma elu õnnelikult elada ei saa - see poleks siis ju enam minu elu. Ja selle kogemuse põhjal leian, et polegi siis võimalik oma muret jagada. Vähemalt mitte nii, mitte sellise suhtumisega inimesega. Kust neid teistsugusi küll leiaks? Inimesi, kellel on aega ja oskust minu muret kuulata ning jagada toetust ja empaatiat. Hüva nõu leian ehk isegi üles. Tipp Ja Täpp

laupäev, 8. september 2007

Mu isamaa…

…on minu arm? Selle suve laulupeol ei tulnud mul südamest me rahvushümn. Paarkümmend aastat tagasi tõi see viis pisara huulile igatsusest sisuliselt kaotatud isamaa järele. Või puuduva tõelise isa või ema järele – minu vanemad tegid küll hoolsasti tööd ja toimetusi, aga neil ei olnud usku elusse.
Nüüd ei ole ma päris kindel, kas eestlane olla on uhke ja hää. Kas ma tahan kanda meie seas tooni andvaid väärtusi: teha hästi palju tööd, et jõuda jõukamale (edukamale?) järjele. Ja et kõik oleks korras! Et väljapoole paistaks kõik korras. Usun: kui me ei tunnista oma pahupoolt, me ju valetame, varjame ja tekitame müüri enda ümber. Lapsed jäävad teisele poole, jäävad vaeslapse rolli, sõna otseses mõttes.
Pole ma suurt kedagi (ei ühtki meie suurkuju, väiksemaid samuti mitte) kuulnud tunnistamas oma vigu, tegematajätmisi.
Ei ka seda, et meie maal (meie maal!) elab suur hulk ka teise rahva (teiste rahvaste) esindajaid. Me ei taha sellele mõtelda, mina ka ei taha. Ma armastan väga eesti keelt ja ma näen, et vene naistel on palju tihedamini kaks põnni käe otsas. Ma ei julge siit edasi mõtelda.
Me ei tunnista ka naljalt, et meil on probleeme. Rahvana, ühekaupa, paarikaupa. Selle pärast meil nii vähe lapsi ongi. Sellepärast me nii väikesed olemegi.
Eestlased on ju nii tublid. Aga lastel pole õiget pinda, toetuspinda, lähtepinda. Pinna loovad traditsioonid, rütm elus. Hästi korraldatud lapsepõlv ja kooliaeg seda annavad, tunnistan. Aga midagi peab veel olema – inimlikkus. Oma inimlikkuse, see tähendab ka ekslikkuse tunnistamine, armastusega enese vastu.
Emad, küsin teilt: milliseid lapsi tahame kasvatada, raudseid või rõõmsaid? Kõrgharidus on küll uhke, aga hingekõrgharidus on elutähtis. Eelkõige kodust selle annamegi.
Eestlased on suletud. Enesekesksed ja hoolimatud vähegi võõrama suhtes. Võib-olla just sellele osutab pronkssõdur näpuga (õigupoolest on ta käed ju rüpes, aga … väsimusest, väsimusest, ma näen, läbi suletuse müüri tungimine võtab jõu, ka sõduril). Tema ju ei räusanud neil kevadeöödel, oli vaikne nagu alati. Täitsa vaikne, pea norus.
Oleme kinnised ka omavahel. Jumala eest ei tohi perest midagi välja minna: ei raha, ei probleeme, millesse ise ammu oleme kinni jooksnud ja mida väljastvaataja pilk saaks lah(j)endada, kergendada (muretult, võõras mure ju!). Ja kas me omavahelgi räägime oma muredest? Alati?
Kas oleme nii ohustatud, nii haavatavad rahvusena? Ühekaupa? Paarikaupa?
Ma ei tea. Ma ei oska nii suurtes mõõtmetes mõtelda. Olen ise end väga haavatavana tundnud. Olen väga üksi olnud, lapsena, lapsega. Mitte füüsiliselt. Hinges.
Samas on hästi suur lootus. Et kõik läheb nii, kuidas peab. Kui tunnistame end väikeseks.
Hästi julgustavalt mõjus Marju Lauristini mõtteavaldus Sirbis kõrgemate väärtuste hoidmisest ja enesele igaviku otsimisest. Auli

Kuidas lastest rääkida

Minu emapoolses suguvõsas oli kombeks lapsi külarahvale kiita. Et ikka õpivad koolis hästi ja teevad seda ja teevad toda, on nii ja naa. Minule valmistas see alati piinlikkust, ma ei soovinud välja paista. Ja mulle tundus, et kaugemad tuttavad kuulasid seda lastekiitmist mõningase kadeduse või alaväärsusega. Et kuidas siis neil seal kõik ikka nii hästi on. See kahtlus tekitas minus ebamugavust, nagu tagantjärele tundub.
Mõni ema jälle räägib, kuidas tema lastega on üks asi halvasti ja teine asi halvasti. Nagu mõni kodune kokkki ütleb oma roa kohta, et seda maitseainet sai palju või küpses veidi üle. Lausa maha laidetakse hüvigi roogi. Ja lapsi. Toit süüakse ära ja enamasti ikka maitseb hästi. Aga laps pole toit. Ta kasvab suureks ja talle jääb hinge, et temas on midagi valesti. Seda mäletan ka oma lapsepõlvest, sest isapoolse suguvõsaga mul nii head klappi polnud. Ja väike jonnijuurikas elas mu sees ka. Pole vist siiani välja kolinud.
Ise olen siis püüdnud nii ja naa. Raske seda õiget nõksu kätte saada. Ikka tundub vale. Kui räägin, kuidas laps teeb midagi hästi, tekitab see mõnes kuulajas kadedust ja see kadedus siis roomab sealt nagu uss meie poole. Millegipärast me usaldame meelsamini inimesi, kellel läheb sama halvasti kui meil. Või ehk natuke halvemini. Mina ise vist olen küll selline. Häid asju rääkides nagu riskiks millestki ilma jääda. Ja inimesed, kellel läheb liiga hästi, tunduvad ebausaldusväärsed. Kohe tõstab pead kahtluseuss, et näe, varjab oma häda, ei usalda mind. Sest ei saa ju olla, et inimesel lähebki kõik hästi. Ta on leidnud oma koha päikese all, ning ustavalt ennast ja oma jumalat teenides on kõik maailma hüved tema jalge ees. Head inimesed seal hulgas.
Kui räägin oma lapse kohta kehvemaid asju, laon tema hinge koorma, et temaga on midagi valesti. Ja siis ta hakkab seda koormat eluaeg kandma.
Kuidas rääkida nii, et neid tülikaid hinnanguid poleks?
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 5. september 2007

Hukka mõista või mõista?

Selles on küsimus.
Käisin külas, kus kaks neljaaastast lõid omavahel kampa ja hakkasid teisi kiusama. Emad eriti ei reageerinud. Asi läks päris hulluks ja koledaks kätte. Teised emad hakkasid oma lapsi väikeste mürglite eest kaitsma, aga paharetid tegid oma pahandusetööd edasi. Olin paharettide emadele üsna pahane, et nad oma lapsi niimoodi vallale lasevad.
Uurisin pärast nende emade kohta järele. Üks neist kasvatab kaht väikest (neljane ja ühene) üsna üksi, isa käib kodus igal teisel nädalavahetusel, muidu on kaugel tööl. Muud kõrvalist abi ka polevat, vanaema käib tööl. Ja pere ehitab oma kodu suuremaks. Sain aru küll, et sellise koormusega töötades pole normaalsel inimesel enam jõudu oma lapse järele vaadata. Koolieelikul on ikka palju täiskasvanu tuge vaja. Neljaaastane näiteks õpib ühiselu peenemaid reegleid.
Nojah, aga mis siis teha. Kes aitaks? Palju abi oleks mistahes mõistlikust hoidjast, kui oma pereliikmetel jõudu ja aega napib. Väga paljud pered ei taha hoidja abi kasutada, kui ema on kodune. Tundub, et see ema on luuser. Mina arvan, et mõistlik seisukoht on, et väikelaps vajab pidevat järelevaatamist. See on töö ka siis, kui seda teeb oma ema või isa. Ja ka ema vajab puhkust. Niisiis võiks hoidja või ka koduabiline olla iseenesestmõistetav. Kui seda ainult kodu ehitav pere endale lubada saab. Aga kas pere saab endale lubada, et laps kasvab jõu puudusel ülekäte?
Tipp Ja Täpp

Pissimise pilet

Meie tütar ei tahtnud õhtul magama minna. Nagu ikka. Isa ütles, et annab talle magamise pileti, kui ta hambad ära peseb. Tütar ei tahtnud hambaid pesema ka minna. Nagu ikka. Siis isa lubas talle hambapesu pileti ka anda. Andiski. Nüüd läks tütar hea meelega hambaid pesema. Hambad pestud, tuli tagasi ja tahtis pissimise piletit ka.
Aga vähemalt sai ta pikema jututa voodisse.
Tipp Ja Täpp

Sõbralikust koolist

Agnes Kuus kirjutab Postimehes, et riik kaalub kooli vältivate laste vanemate karistamist.
Miks tuleb riigikontrollil koolis mittekäivate laste nimekirja pikkust nähes pähe püüda parandada kehva olukorda lapsevanemate karistamisega? Sest see on viis, kuidas neid omal ajal paika pandi. Ja neist ju kasvasid tublid inimesed. Ja sama mõte tundub hea ka meie haridusministrile. Mulle tundub see vale vaatenurgana.
Tuleks enne ikka küsida, miks kõik need ja paljud teised lapsed, kes on kooli nimekirjas, aga sealt ikkagi viilivad. Viga võib olla rasketes kodustes suhetes ja lapse isiklikes probleemides, aga koolisüsteem kui selline on ka jäänud endistesse aegadesse pidama. Suur osa tänapäeva lapsi ei jaksa kuut tundi paigal istuda ja täiskasvanu diktaadi all fakte pähe tuupida. Ja üha vähem on ka töökohti, kus inimesed niimoodi järjest paigal istuvad ning üha vähem on vaja korralikult fakte täistuubitud inimest. Tänapäeva elu on sootuks teine ja sootuks uus peaks olema ka koolikorraldus. Kool peaks arendama loovust, innovaatilisust, suhtlemisoskust ja enesetundmisoskust, rühmas toime tulemise oskust jpm. Kõige tähtsam, et inimene endaga toime tuleks. Integraali ja putukate silma ehitust pole peagu kellelgi hiljem vaja.
Häda ainult, et haridussüsteem on konservatiivne ning meil pole kusagilt võtta inimesi, kes suudaks tulevasi õpetajaid teistmoodi õpetada. Tipp Ja Täpp

Sõber või vaenlane?

Kas lapsi saada või mittesaada sõltub minu meelest palju enamast kui lihtsalt enda soovist ja valmisolekust. Minu meelest pole võimalik laste kasvatamisega üksi hakkama saada. Laste saamisel võib määravaks saada abi kättesaadavus. Kui liita kokku ema võimed ja võimalused, isa võimed ja võimalused ning muu abi, siis kui palju seda on. Teises ringis on tähtsust ka ühiskonna suhtumisel. Osa ülemusi ja muid inimesi peab ülimaks luuserluseks olla aastase lapsega kodus, kahesest rääkimata. Tallinna liikluses tundub mulle sageli, et minu ja mu laste tervis ja heaolu ei lähe väga paljudele üldse korda. Ja väga väikese kõrvalise abiga last kasvatades võib ema kergesti tunda end mõttetu ja ebavajaliku või lihtsalt kurnatuna. Keskkond tundub vaenulik. Sellisesse keskkonda (rohkem) lapsi ei taha.
Teine pool sellest kurvast loost, et mõni neist lastest ikkagi tuleb, ka siis, kui ei tahetud. Ja võib olla vanematele suurima rõõmu ja armastuse allikaks. Ja võib juhtuda, et asjad sujuvadki üle ootuste hästi. Aga võib juhtuda ka seda, et neid lapsi tõesti ei tulegi.
Postimehe artikkel: Michael Cook: kunstlik viljastamine – kas rahva püsimajäämise võti?
Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 3. september 2007

Ummikutest

Liisa Pakosta kirjutas Postimehes, kui tore oleks elu ilma autota: rohkem parke, parem ühistransport ja vähem autosid. See oleks ka minu eelistus, et saaks elada ilma autota, ja et ikka palju inimesi saaks elada ilma autota. See tähendab mh ka rohkem hoolivust, puhtam õhk jms. Samas ei kujuta ma oma elu praegu ilma autota ette, nagu ka paljud teised, kahjuks. Olen häda sunnil proovinud, lihtsalt ei jaksa hädapäraste käikudega toime tulla, kui noorem laps veel ise suurt ei kõnni. Ei taha mõeldagi, et tassiksin poest koju kaht kilekotti toitu ja väikelast kaenlas. Kui ta vabalt kõndima lasta, kõnnib nt vales suunas või hoopis autoteele. Ei taha mõeldagi, kuidas vanal ajal oli. Siis, kui mina laps olin.
Mina läheks hea meelega igale poole jala ja bussiga. Kui pääseks. See oleks pääsemine Tallinna liiklusest, mis kulutab närve ja ohustab muu hulgas minu väikelaste tervist. Aga bussiga kohe sugugi ei pääse, vähemalt mitte tavalise bussiga. Ja madala sisenemisega bussi meie liinil pole. Sest minu kaksainsuse erivajaduseks on praegu käru. Selline suur ja raske, millega saab sõita äärelinnamaastikutel, kus kõnniteed sageli puuduvad või on väga katki. Seda rasket käru koos lapsega (u 25kg) ma tavalise bussi peale tõsta ei jaksa ja seega ma tavabussiga sõita ei saa. Minu peatusesse jõudes ei ole bussis minu sõiduaegadel sageli ühtki noort inimest, keda saaks appi paluda. Ja pensionäri tervist võiks selle käru tõstmine ohustada - liiga raske.
Mina vajaks oma bussiliinile madala sisenemisega bussi, ja see võiks sõita sagedamini kui kord tunni-pooleteise tagant. Tipp Ja Täpp

pühapäev, 2. september 2007

Teeparanduspulm

Tütar tuli kuldpulmast ja ütles, et tore oli, aga õige pulm oli 50 a tagasi. Me rääkisime sellest, et 25 a pärast pulmi on hõbepulm, 50 a pärast pulmi on kuldpulm ja 75 a pärast pulmi on teemantpulm. Ja 100 a pärast pulmi on teeparanduspulm, teatas ta selle peale.
Tipp Ja Täpp

Mõnus hommik

Ma ärkan vara. Tõusen enne kuut. Keedan teed, panen pudru hakkama. Kuni tee jahtub, võtan õuna. Söön seda pikkamisi. Loen lehte. Söön putru vm. Seda,mida tahan. Nii, nagu tahan. Üksi, keskendunult. Teised magavad. Naudin ilma ja tühjust. Ja iseennast.
Väikesega ühel ajal pole pooltki nii mõnus süüa. Kui ärkamisega hilja peale jään ja koos sööme, on see üsna sportlik ettevõtmine. Alailma püüda neid lusikatäisi, mis valesse kohta maanduvad. Kui seda ei tee, on pärast koristamist veel rohkem, sest väiksed käed ajavad pläga igale poole laiali. Ja hoida laua all sudivaid jalgu tagasi ja neid väikseid näppe, mis valesse taldrikusse tikuvad maanduma. Ja lärmi, mis sellest tikub tulema. Elementaarsete lauakommete omandamiseni on meil veel tükk maad.
Aeglane hommik annab jõudu kogu päevaks.
Kui olen mõnusasti päeva alustanud, on jõudu ja aega ka last kuulata.
Tipp Ja Täpp